Olin Just niisama maja peal ringi liikumas, kui telefonis hakkas valjul karjuma Kesha "Your Love Is My Drug", mis käib vaid siis, kui sisse helistab võõras number. Ma vaatasin seda numbrit ja mõtlesin, et palun ärgu olgu mingi postimüügi ega Viasati ega mingi taoline jama. Seda ma poleks suutnud kuulata ja oleks lihtsalt selle helistaja pikalt saatnud.
Võtsin kõne vastu. Kuulsin esimese asjana poisi aktsenti ja ta ütles, et helistab YFU'st. Ma kikitasin kõrvu ja mingi postimüügi jama oli unustatud ja juba maha maetud. Ta ütles, et meil on sulle rõõm teatada... Sel hetkel ma mõtlesin, et huvitav mille pärast ta helistab.
Käskis minna kohe ja ruttu oma meil-boxi külastama, sest nad saatsid mulle kirja. Ma arvasin, et keegi on äkki raha üle kandnud või midagi sellist.
Aga järgmisena ta teatas mulle rahuliku häälega, et mulle on pere leitud. Ma mõtlesin hetke ja siis hakkasin kiljuma. Ja kohe Oih, vabandust, Nii lahe.!!!!!!
Üritasin siis gmaili sisse saada, aga nett oli teokiirusel liikuv roller. Seega kuulasin tema kõnet edasi.
Mu pere elab Antwerpeni lähedal äärelinnas. Oujee! Peres on 4 liiget. Vahetusõde, vahetusvend, vahetuskass ja ema, isa. Ma olin juba nii vaimustuses sellest kõigest ja kirusin mõttes netti, et see põikpäiselt keeldus mu meili avamast. Polnud muud võimalust kui tuli protsessi kiirendamiseks restart teha, aga ma suures vaimustuses panin selle hoopis kinni ja mõtlesin siis, miks ta ei taaskäivitu. Blond. Ikka juhtub!
Kirjeldas pere huvisid, et neile meeldib vabal ajal jalutamas käia. Lapsed elavad vaid nädalavahetuseti kodus (ilmselt käivad kusagil ülikoolis või kolledžis või kusagil) ja kass elab aias või õues või mis iganes, aga igatahes välitingimustes, mitte sees. Muide pere räägib viit keelt: prantsuse, saksa, inglise, hispaania ja hollandi keelt. Nii lahe. Saaksin hea tahtmise ja hoolikuse korral ka muid keeli pisut omandada või siis vähemalt tutvuda nendega. Oujee. see mulle meeldiks!
Ja siis ma väga tänasin ja olin väga õnnelik ja rõõmustasin. Ta soovis mulle ilusat vahetusaastat ja ma tänasin teda mingi miljon korda. No hea küll võtame sealt mõne nulli lõpust ära, hea küll võtame siis peaaegu kõik nullid ära ja jagame seda arvu veel natukene mingi pisikese arvuga ja siis saab selle õige arvu kätte, aga kes seda nüüd reaalselt mäletabki.
Kui kõne oli läbi, siis ma läksin peegli ette, vaatasin endale sealt vastu, hakkasin kiljuma ja hüppama ja ümber enda ringe tegema. Seejärel ma läksin kõigest veel suuremasse vaimustusse ja tegin paar tiiru läbi tubade nagu rakett. Ajasin vaibad paigast, aga elevus oli liiga suur, et paigal püsida. Ma olen väääga vääääga rahul sellega, mis toimub.
Tutvusin pistu hollandi keelega. Kohati on see paras ulme minu jaoks. Täht kirjutatakse üht moodi aga hääldatakse mingit x-moodi. Nt: "e" hääldus [ö] ja ch'd hääldatakse kaht moodi ja nad kasutavad kolme erinevat "r-tähte" Hispaania, Prantsuse ja Ameerika "r'i" See saab olema lahedalt ulmeline ja uudne tunnel läbi võimaluste ja pingutuste. Kuid kõike on võimalik saavutada. Tahaks küll keele ruttu räägitavaks saada.
Kusjuures ma oskan mõnda üksikut lauset öelda, aga ma ei kujuta ettegi kas mu hääldus on neile arusaadavgi. Aga seda näeb 45 päeva pärast, kui ma peaks juba Belgia maapinda oma veel Eestimaa tolmuse papu tallaga puudutama.
Kirjutasin kohe Belgia tüdrukule Kylie'le, kellega saime ETHOS'e programmis tuttavaks, et sain pere teada ja ta tahab minuga kokku saada ja avastasime, et me ei ela sel juhul üksteisest mitte üldsegi väga kaugel. Ja saame šoppama minna vms. Aga ma peaksin vist ikka esmalt sisse elama ja siis vaatama, mis edasi saab. Aga see on hea, et mul on vähemalt kolm sõpra olemas juba seal ja samuti ootab Sarah Luxembourgist, et ta saaks mind näha ja ka Lilles elavad Prantsusmaa poisid. Ja Mark Hollandist. Ma tunnen, et Kreeka oli sel hetkel kõigi võimaluste maa, sest mul on ümber Belgia asetsevates riikides kõikides tuttavaid. Ka näiteks siis Saksamaal, Iirimaal, Wales'is ja nii edasi! Euroopas kokku 19 eri riigist. Tase missugune. Kahju, et kõigiga väga lähedaseks ei saanud. Kuigi see polegi võimalik, aga ikkagi.
Enne vaatasin oma käsi ja ma avastasin, et need on väga neegristunud. Ma ei tea kuidas??! Äkki tänase megakõrge UV-kiirgusega maasikaid korjates. Aga see on kummaline, ma näen välja nagu ma oleksin katusid käinud panemas. Haha. Tegelikult tahtsin täna Kuremaale minna, aga poole 4 ajal pole ju enam mõtet väga.
Käisin teisipäeval ujumas taaskord. Ma ei mäletanudki, et vesi võib ka jahedamast jahem olla. Sisse minnes oli külm. Prrhhgg... aga kui tervenisti juba vees olin, siis oli päris mõnus sulistada. Igatsen juba sooja ujumiseks sobilikumat vett.
Aga ma arvan, et oleks päris sobilik siit jalga nüüd lasta ja ühtlasi töötule tööd pakkuda. Töötu all ma mõtlen Une-Matit. Tahaks küll omale kedagi, keda pidada oma uneliivatoojaks. Armas, kulukas, vaevanõudev, energiat kulutav, närvesööv, olematut kannatlikkust proovile panev, ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi.
Vabandust.
Seniks aga
Tot ziens! ehk Näeme! ehk See you!
