Sel hommikul...Miski halvas mu meeled, ma ei suutnud midagi endas kontrollida, see kummaline hetk , ei suutnud pilku lahti rebida, see naeratus ja tõsiasi, et see oli vaid hetk... kuid miks ma ei suuda seda momenti, neid erilisi sekundeid sellest hommikust siis unustada?...
...
sinus oli midagi, mida ma pole iialgi veel näinud pilgust välja...
kokkusattumuste tahtel olin ma just seal, kus me olime...
...
Kuid nüüd algust blogiga:
Mainin juba alsuses ära, et teen lühikokkuvõtted sel korral. Ma ei suuda ajale tagasi vaadata mingil kummalisel moe. Kuid siiski, mu elukesega siinmaal saate te sellegipoolest ennast kurssi viia- need kes juba ei ole muga kontakieerunud viimasel ajal.
______________
Ahjaa, kui te kohati aru ei saa, siis mu ema ütles, et see on mu kinnise nina süü, mis on mu ajutöö stuperdanud selle tõttu, et hetkel seda kirjutades pole ma 36 tundi mitte tilkagi maganud.
______________
0. Bussiõnnetus Šveitsis, millest te nagunii juba teate, aga ma avaldan siinkohal oma kaastunde nüüdseks inglite vanematele.
1.Tiinaga kohtumine; Zjef'iga 1 päev ülikoolis; Yokke sünnipäev
2. At.Rui ümbertöödeldud-/ prügikunst
3.Waarneiming- Modellijoonistamine ja uus õpetaja
4. Graafiline Disain: veinipudeli etikett
5.Kehaline kasvatus: midagi, mida Jõgeva Gümnaasiumis ei tehta
6. Religiooni tund erilise religioonita
7.. VBK- loomaaias ja Antwerpeni rongikeskuses käimine
8. Moekolledžis lahtiste uste päeval koos Austraalia tüdrukuga
9. Kolimine ja Chiro filmiõhtu (loe: -öö)
10. Georgie sünna ja Joaquin’i ärasaatmispidustused Leuvenis.
Evelien'iga Zoo's
Mu pool-improviseeritud õunakook
Tund ülikoolis
Siin samamoodi
Knuffelbeertje
Jüstin Biiber
tükikene mu verzameling'ist
mäng valgusega
3.
Waarneiming, nüüd on jõuluvaheajast meil modellijoonistamine olnud ja kuna meie õpetajal oli mingitsorti operatsioon, pole me teda nüüd 8 nädalat või rohkem näinud ja meile annab tunde kolledžipoiss Mathias, kes on muideks kena ja ülihea õpetajana. Ta abistab meid, käib tunni ajal klassis ringi, toob meie vead esile ja kiidab kui miskit hästi on. Mevrouw van Os polnud poolt aega klassiski ja ta kiitis koguaeg meie töid, ei õpetanud kunagi pmts ja kui me oma punkte nägime, siis nägime ka seda, mida ta selle kiitmise all mõelnud oli. Mitte just väga palju positiivsust.
Keegi ei taha teda tagasi tegelikkuses. Ülikahju on kui Mathias nüüd minema läheb ja Os tagasi tuleb. Ma võin öelda, et ma olen nende 8 nädalaga rohkem õppinud kui ülejäänu aasta mevrouw van Os’iga. Ta on ülihalb õpetaja. Ja ma söön ta ära kui ta tagasitulles üritab veel ühtegi sõna minuga inglisekeeles rääkida. Ma tegelt ka söön ta ära!
-----
4.
Graafiline disain. Ma olen seda juba ilmselt kirjutanud, et tegime veinipudeli etiketi kujundust, ostsime veinipudelid ja viisime need kooli. Ja pidime kas otsima või leidma presenteerimisdisplay oma pudelile. Ja nüd oleme me need lõpuks valmis saanud.
Evelien sai kõrgeimad punktid, kuigi samas tal polnud otsest kunstistiili, mida ta kasutanud oleks oma kujundusdisainil. Kuid iseenesst oli ta palju tööd teinud ja vaeva näinud.
Panen siia pildid üles ja kirjutan veidi piltide alla.
Meie tähtaeg oli teisipäeval. Kõik olid valmis, välja arvatud Magali ja Nikky, kes olid valmis alles järgmisel teisipäeval. Ja õpetaja oli öelnud, et ta ei pane neile enam nii kõrgeid punkte, sest nad on tähtajast nädal üle läinud, kuid mis seal selgus. Magali sai samuti max-punktid. See polnud aus. Okei, jaa ta disain oli väga hea. Display mitte nii väga minu meelest, aga ikkagi.
----
Minu pudel eest Kunstistiil: Atr DecO
mu pudel displayga
mu tagadisplay.
Axelle: Pop- art
Jeremy
Evelien
Evelien
Axelle
Axelle tagaetiket
Llana pudelikene
Llana ja Axelle
Evelieni displaykarp
Magali pudel nuustikul
Magali
Nikky pudel korvis
Etikett van Nikky
Evelien ja Axelle
Magali
Axelle
Jeremy
Axelle
Magali
at zoo
Llana, Jeremy
Evelien, Axelle
Ik hou van die schoenen!
Lagi Chiro meie grupi lokaalis. Kogu lagi on täies ulatuses kaetud CD-plaatidega
10.
Georgie korraldas oma 18de sünnipäeva ja ka ma olin sinna oodatud. Tegime Urte, Laura (Urte host-zus) nendega koos kingi. Tahtsime Antwerpeni ühte erilisse šokošhopi sisse minna ja sealt šokot osta. Selle poe nimi on Swiet & Sexie. Kes sellest poekesest ja selle kaubast rohkem huvitatud on, vaadake seda web-lehte. Ma ei hakka kirjeldama. Kuid ütlen seda, et need teised 2 seda vb liiga veidraks kingiks, sest me ei teadud keegi temast nii väga palju.
http://swiet.myshopify.com/collections/chocolade
Seal oli 30 inimest ta koolist, keda ma loomulikult ei teadnud. Kuid seal oli toredaid tüdrukuid, kellega sain pikemalt rääkida. Utrega olime koos sinna läinud, ja tal oli kaasas oma host-zuster. Seal oli üks poiss, Alexander, kes küsis mult, mis keelt ma tavaliselt räägin. Vastasin: Ests. Ta tegelt on ka selline keel olemas v? Ma ole iial kuulnuki sellest. Ma ei usu sind. Räägi veidi seda keelt. Rääkisin siis veidikene. Ta vaatas mind tõsiselt suu ammuli. Ta oli tõsiselt üllatunud ja vaimustsues. :)
ja sel öösel kukkusin ma esmakordselt oma rattaga. Aga see oli rohkem lihtsalt plots külili käimine. Ma hakkasin peatuma tänavatulede ees zebra ees ja kuna see ratas on mulle pisut suur, siis enne kui ma jala maha sain, olin ma korraga külili. Haiget ma ei saanud, aga naljakas oli küll. Mu jalad istusid ratta alla kinni, mul oli jalad segamini ja kõik varbad krampis. Ja ma lihtsalt naersin ja naersin ja naersin. Ja mu kõrval sõiduteel ootas autoi tänavatulede ees ja ma istusin pmts auto kõrval ratta all ja naersin naerukõverates ja ei suutnud lõpetada.
Ja see pidu lõppes minu jaoks kell 6 hommikul, kui otsustasin nende juurde ööseks jääda. Sest keegi polnud sellega okei, et ma üksi rattaga koju lähen, Saatsin siis emale sms’je, et sry, et meil olnud kokkurääkimist, aga äkki on parem kui ma siia ööseks jään ja sain vastuse. Ma leian selle heaks idee ja ilusat und.
Marcelo jõi õlut ja hoidis meil meeleolu seal üleval. Ja kasutas oma ainsaid sõnu, mida ta tõsiselt hästi teab nederlandsist ja lihtsalt selle õhtu stampsõnu- lauseid. Nagu godverdomme, inderdaad, mannakes, alstublieft, Where is my beer?, get out of my bed! Ja kõik said terve selle aja kõva kõhukõvera täie naerda.
Ja tantsisin Joaquin’iga ehtsat ladina-ameerika tantse. Hoopis miskit muud kui ma harjunud olen, kui dvääga lahe.
---
Ma koos Lauraga (Urté vahetusõega)
Üks väga tsillidest Georgie sõpradest
See ja ka eelmine pilt on iroonia viimasele postitusele. See plakat on võrdlus selle vabatahtlik C.'ga
Georgie'ga
Ijsbeer a.k.a Marcelo, Laura, Mina, Urte
"Give me my Marilyn Monroe!"
"Mömm-mömm-mömm... where is my beer?"
Marcelo, Georgie, Joaquin
Joaquin’il oli nüüd sel reedel ärasaatmispidu. Ärasaatmispidu, sest kuna Chiilis algas nüüd märtsi algul uus kooliaasta, siis tal tulid Chiili vanemad külla, nad teevad mõne nädala Euroopa peal reisi ja siis läheb kooli seal. Ja ta kutsus lähemad inimesed Leuvenisse kaasa temaga kohtuma. Ja loomulikult ilmusin kohale. Meid oli vaid 5 tüdrukut (mina, Becci, Kotryna, Anu, Marie), kellest õhtu lõppedes jäime Marie’ga ainsateks. Ja Joaquin, Tony ja Marcelo.
Käisime erinevates café’des ja tantsisime ja sõime kella 3 ajal McDonalds’i Mcflurry jäätist speculoosiküpsisepuruga ja me alustasime seda Leuveni peal pidutsemist kell 20:00 ja lõpetasime kell 6.05, kui ma oma esimesele rongile läksin. Ja ma pole kuni selle ketkeni veel maganud. Juba läheb mu 40 tund üleval olekut, kuid eigenlijk pole ma üldse väsinud.
Ja ma ei saa sellest aru, miks mingid kahtlased ja mitte kenad mehed ja poisid arvavad, et maolen neist ikka väga kõvasti huvitatud. Ma sattusin sellesama õhtu jooksul 3 koleda mehe püünisesse. Õnneks oli kohe Marcelo kaitseks kõrval olemas. Ta hea suurt kasvu ja turvamehe ametisse sobilik.
Ja üks mees hakkas tõsiselt vist arvama, et ma olen tast kõvasti huvitatud, kuigi ma ei näidanud mittemingit sümpaatsust üles, vastasin kõigele Neee ja keeldusin kategooriliselt temaga tantsimast. Kuid ta ujus ligi ikka ja küsis mu nime ja numbrit ja kas ma tantsida tahan ja kas ma midagi juua tahan janiiedasi ja Kõigele oli vastu skohene ja resoluutselt kindel NEEE! Ja kui ta aru sellest sai, siis ütles mulle, et okei, ma lähen siis edasi. Nagu mind ikka rängalt huvitaks ka...
Kuid mulle meeldis see, et me veetsime need kõik tunnid lõbutsedes ja ilma alkoholita, mis on siin nii vägavõimalik. Kuid samas nägime ka inimesi, kes olid ennatst pildituks joonud ja kes ropsisid ja mida kõike veel. Kõik see, mida ma sügavalt vihkan.
Kuid väga kummaline oli Joaquin’igq hüvasti jätta. Ma nagu siiani ei usuks, et ta minema läheb. Viimasel ajal olime hakanud rohkem suhtlema. Kahju on... :(
Ja hommikul oli nii tsill vaadata kuidas päike rongiakna taga tõusis ja ma jõudsin kell 7.45 koju. Linn oli tühi. Ja ma ei tea, kas see oli juhuste kokkulangemine, aga see oli väga kummaline... Ma nägin seal kedagi, keda ei suuda unustada...
...
Sel hommikul...Miski halvas mu meeled, ma ei suutnud midagi endas kontrollida, see kummaline hetk , ei suutnud pilku lahti rebida, see naeratus ja tõsiasi, et see oli vaid hetk... kuid miks ma ei suuda seda momenti, neid erilisi sekundeid sellest hommikust siis unustada?...
...
mina, Joaquin, Tony, Marie, Kotryna
Siin on need lilled Leuveni kiriku ees mälestiseks bussiõnnetuses hukkunutele
Joaquin, Marcelo
Kortynaga
Kortyna, Joaquin
Ärikad peeeglis
Last photo of Joaquin
I'm really going to miss you, honey!
Hommik läbu udu
meil on siin muide ülimegamõnka ilm ja soe ja see pilt on Groenplaatsil kui meil oli esimest korda 20,1 kraadi sooja ja see on üldse üleüldine rekord märtsikuus. Zaaalig weer!
Hommikune kooliminek, kui liiga palju aega üle on
Isegi tramm on kevadise rüü saanud
Ja kirsipuud õitsevad kenasti
Axelle lõunapausi ajal ja esiplaanil on Isabell'i kingad
...
sinus oli midagi, mida ma pole iialgi veel näinud pilgust välja...
kokkusattumuste tahtel olin ma just seal, kus me olime...
...
Kuid nüüd algust blogiga:
Mainin juba alsuses ära, et teen lühikokkuvõtted sel korral. Ma ei suuda ajale tagasi vaadata mingil kummalisel moe. Kuid siiski, mu elukesega siinmaal saate te sellegipoolest ennast kurssi viia- need kes juba ei ole muga kontakieerunud viimasel ajal.
______________
Ahjaa, kui te kohati aru ei saa, siis mu ema ütles, et see on mu kinnise nina süü, mis on mu ajutöö stuperdanud selle tõttu, et hetkel seda kirjutades pole ma 36 tundi mitte tilkagi maganud.
______________
0. Bussiõnnetus Šveitsis, millest te nagunii juba teate, aga ma avaldan siinkohal oma kaastunde nüüdseks inglite vanematele.
1.Tiinaga kohtumine; Zjef'iga 1 päev ülikoolis; Yokke sünnipäev
2. At.Rui ümbertöödeldud-/ prügikunst
3.Waarneiming- Modellijoonistamine ja uus õpetaja
4. Graafiline Disain: veinipudeli etikett
5.Kehaline kasvatus: midagi, mida Jõgeva Gümnaasiumis ei tehta
6. Religiooni tund erilise religioonita
7.. VBK- loomaaias ja Antwerpeni rongikeskuses käimine
8. Moekolledžis lahtiste uste päeval koos Austraalia tüdrukuga
9. Kolimine ja Chiro filmiõhtu (loe: -öö)
10. Georgie sünna ja Joaquin’i ärasaatmispidustused Leuvenis.
________________
0.
Ok, kõik teavad, mis Šveitsis Sierre’i tunnelis juhtus, kui 3 Belgia bussitäit 12-aastaseid õpilasi kahest Belgia koolist (Lommel ja Heverlees) suusareisilt naastes viimase bussiga õnnetusse sattusid. Mille tulemusena sai 28 inimest surma. 22 last ja 6 täiskasvanut, kaasaarvatud ka bussijuht. 24 sai tõsisemalt vigastada ja 3 neist veetsid mõne päeva koomas, 2 neist aju-traumaga, kolmas seljavigastuse ja seljaaju traumaga ja luumurdudega, kuid nüüd on teadvusel ja tagasi Belgiasse toimetatud.
Kuid kurb oli see, et viimasel päeval olid kõik lapsed suveniire kaasa ostnud ja kingitusteks plaaninud teha neid ja nad ei jõudnudki tagasi. Vanemate jaoks on nad nüüd käega katsutamatud tähekesed suures taevalaotuses, mis eredaimalt blingivad.
Ka minu kool on sellesse kaasatud. Me pidime maalima (klaasialuse kartongidele) lillesid, mis pannakse kokku ühek suureks lilledekoguks ja saadetakse 1 ühte ja teine teise kooli.
16.märtsil kuulutas Belgia peaminister Elio Di Rupo välja üle-Belgialise leinapäeva, kus kell 11.00 peatus kogu elu 1ks minutiks terves Belgias, et leinata kadunukesi.
Isegi transpordivahendid sesatasid, rongid, trammid, bussid. See on 3. Kord kui Belgias kuulutatakse hukkunute mälestamiseks välja leinapäev. Esimene oli kuningas Boudewijn’i surmajärgne ja teine miinikatastroof Le Bois du Cazier’is Marcinelle’is, kus sai surma 262 in, kellest 92 olid belglased.
Ma ise nägin ka seda lillede kuhja ja mänguloomi, joonistusi, mis oli neile mälestamiseks Leuveni kiriku ette toodud. See oli ülinukker.
Okei, rohkem ma sellest ei räägi, ilmselt räägitakse sellest ka piisavalt Eestis.
-----
1.
Vaheaja ühel päeval kohtusin siis oma elus esimest korda Tiinaga. Siinkohal küsite vb, kes ta on: vastuseks siis, ta oli eelmisel aastal vahetusõpilane siinsamas- pmts Antwerpenis ja me ta oli samas koolis, kus ma praegu istun. Ja olime vaid neti teel senimaani suhelnud.
ja kui kohtusime ja ma oma esimesed sõnad ütlesin, teatas ta, et amai, mul on kenakesti suur aktsent küljes ja ta ei uskunud seda eelmisel aastal kui inimesed talle seda olid öelnud. Ma ise ka ei usu praegu, aga kuulda tahaks kindalstiii... mis kahjuks pole reaaalselt võimalik, sest kõne on meile nii omane, et me ei pane erinevusi ise tähelegi. Vb peaks video salvestama...
Käisime linnas ringi, rääkisime oma elukesest ja ma tundsin küll, nagu oleksime juba varem tuttavad olnud. See oli väga hea tunne. Ja selkohal selgus ka tõsiasi, et olen hakanud kõvasti eesti keelt äraunustama. Kohati pidin lihtsalt kasutama nederlandsikeelseid sõnaühendeid, sest sobivat ei leidnud eesti keeles või ei tulnud need meelde... hehe :)
ma tahaks, et keegi oskaks aidata, aga keegi ei oska... nimelt, mis on eestikeelne vaste sõnale’ruzie’. Google translatorit pole mõtet kasutada, sest tüli pole see vaste, mis ta tähendab tegelikkuses!
Igatahes, me rääkisime ja rääkisime ja järsku oli kell pool 7 õhtul. Olime linnas ringi tatsanud 6 tundi. Ma olin õhtusöögi maha maganud. Esimest korda siinoleku ajal muideks. Kuid siiski. Helistasin isale, kuid ta ütles, et see polnud midagi väga halba, õnneks. Kuid siiski, ma tundisn ennast veidi viletsalt ja kuna oli nii hilja juba, polnud mul kohe ühtegi koju minevat bussi võtta ja kalpsasin Schoten Centrumi bussi, msi tähendas 10 minstsast kojukõndi.
---
Käisin siis oma kauaoodatud ülikoolipäeval Gentis koos Zjef’iga. Läksin eelmisel õhtul tema juurde, et tema õpilaskorteris öö veeta, et vältida hommikust üliiivarast ülestõusmist. Kuid seal läksime välja ja kohtusime tema sõpradega ja nichtje’dega (täditütretega) ja lõpetasime lõpuks kell 3 öösel cafés olemise ja saime viimaks kell 4 magama... mis tähendas seda, et magada sain vaid 3 tundi, msi polnud zeker genoeg... ja ma ei suutnud neid tunde jälgida. Kuigi, samas, ta õpib Inseneriks..., ja sel päeval oli tal terve päev kuiva matemaatikat ja ajurasket füüsikat, millest ma isegi puhanuna väga jagu ei saaks vist. Kirjutasin niipalju kaasa kuni mõttejõud kandis.
Kohtusin igaljuhul erinevate inimestega, kes olid minust huvitatud nii mu päritolu kui ka lihtsalt niisama pärast. Igatahes, oli boeiend see käik ja kaheseda pole igal juhul midagi. Ja lisaks veel fakt, et suhtlesin kõigiga vaid nederlandsis ja keeldusin põhimõtteliselt engelsit praatemast. :)
Üks nichtje’dest küsis mult, millist keelt ma tavaliselt räägin, vastasin Ests’i. Ta polnud kunagi kuulnud sellest, aga tahtis kuuldaq selle keele kõla. Rääkisin sis veidi oma konarlikku keelr. Nad olid vaimustuses. :)
------
0.
Ok, kõik teavad, mis Šveitsis Sierre’i tunnelis juhtus, kui 3 Belgia bussitäit 12-aastaseid õpilasi kahest Belgia koolist (Lommel ja Heverlees) suusareisilt naastes viimase bussiga õnnetusse sattusid. Mille tulemusena sai 28 inimest surma. 22 last ja 6 täiskasvanut, kaasaarvatud ka bussijuht. 24 sai tõsisemalt vigastada ja 3 neist veetsid mõne päeva koomas, 2 neist aju-traumaga, kolmas seljavigastuse ja seljaaju traumaga ja luumurdudega, kuid nüüd on teadvusel ja tagasi Belgiasse toimetatud.
Kuid kurb oli see, et viimasel päeval olid kõik lapsed suveniire kaasa ostnud ja kingitusteks plaaninud teha neid ja nad ei jõudnudki tagasi. Vanemate jaoks on nad nüüd käega katsutamatud tähekesed suures taevalaotuses, mis eredaimalt blingivad.
Ka minu kool on sellesse kaasatud. Me pidime maalima (klaasialuse kartongidele) lillesid, mis pannakse kokku ühek suureks lilledekoguks ja saadetakse 1 ühte ja teine teise kooli.
16.märtsil kuulutas Belgia peaminister Elio Di Rupo välja üle-Belgialise leinapäeva, kus kell 11.00 peatus kogu elu 1ks minutiks terves Belgias, et leinata kadunukesi.
Isegi transpordivahendid sesatasid, rongid, trammid, bussid. See on 3. Kord kui Belgias kuulutatakse hukkunute mälestamiseks välja leinapäev. Esimene oli kuningas Boudewijn’i surmajärgne ja teine miinikatastroof Le Bois du Cazier’is Marcinelle’is, kus sai surma 262 in, kellest 92 olid belglased.
Ma ise nägin ka seda lillede kuhja ja mänguloomi, joonistusi, mis oli neile mälestamiseks Leuveni kiriku ette toodud. See oli ülinukker.
Okei, rohkem ma sellest ei räägi, ilmselt räägitakse sellest ka piisavalt Eestis.
-----
1.
Vaheaja ühel päeval kohtusin siis oma elus esimest korda Tiinaga. Siinkohal küsite vb, kes ta on: vastuseks siis, ta oli eelmisel aastal vahetusõpilane siinsamas- pmts Antwerpenis ja me ta oli samas koolis, kus ma praegu istun. Ja olime vaid neti teel senimaani suhelnud.
ja kui kohtusime ja ma oma esimesed sõnad ütlesin, teatas ta, et amai, mul on kenakesti suur aktsent küljes ja ta ei uskunud seda eelmisel aastal kui inimesed talle seda olid öelnud. Ma ise ka ei usu praegu, aga kuulda tahaks kindalstiii... mis kahjuks pole reaaalselt võimalik, sest kõne on meile nii omane, et me ei pane erinevusi ise tähelegi. Vb peaks video salvestama...
Käisime linnas ringi, rääkisime oma elukesest ja ma tundsin küll, nagu oleksime juba varem tuttavad olnud. See oli väga hea tunne. Ja selkohal selgus ka tõsiasi, et olen hakanud kõvasti eesti keelt äraunustama. Kohati pidin lihtsalt kasutama nederlandsikeelseid sõnaühendeid, sest sobivat ei leidnud eesti keeles või ei tulnud need meelde... hehe :)
ma tahaks, et keegi oskaks aidata, aga keegi ei oska... nimelt, mis on eestikeelne vaste sõnale’ruzie’. Google translatorit pole mõtet kasutada, sest tüli pole see vaste, mis ta tähendab tegelikkuses!
Igatahes, me rääkisime ja rääkisime ja järsku oli kell pool 7 õhtul. Olime linnas ringi tatsanud 6 tundi. Ma olin õhtusöögi maha maganud. Esimest korda siinoleku ajal muideks. Kuid siiski. Helistasin isale, kuid ta ütles, et see polnud midagi väga halba, õnneks. Kuid siiski, ma tundisn ennast veidi viletsalt ja kuna oli nii hilja juba, polnud mul kohe ühtegi koju minevat bussi võtta ja kalpsasin Schoten Centrumi bussi, msi tähendas 10 minstsast kojukõndi.
---
Käisin siis oma kauaoodatud ülikoolipäeval Gentis koos Zjef’iga. Läksin eelmisel õhtul tema juurde, et tema õpilaskorteris öö veeta, et vältida hommikust üliiivarast ülestõusmist. Kuid seal läksime välja ja kohtusime tema sõpradega ja nichtje’dega (täditütretega) ja lõpetasime lõpuks kell 3 öösel cafés olemise ja saime viimaks kell 4 magama... mis tähendas seda, et magada sain vaid 3 tundi, msi polnud zeker genoeg... ja ma ei suutnud neid tunde jälgida. Kuigi, samas, ta õpib Inseneriks..., ja sel päeval oli tal terve päev kuiva matemaatikat ja ajurasket füüsikat, millest ma isegi puhanuna väga jagu ei saaks vist. Kirjutasin niipalju kaasa kuni mõttejõud kandis.
Kohtusin igaljuhul erinevate inimestega, kes olid minust huvitatud nii mu päritolu kui ka lihtsalt niisama pärast. Igatahes, oli boeiend see käik ja kaheseda pole igal juhul midagi. Ja lisaks veel fakt, et suhtlesin kõigiga vaid nederlandsis ja keeldusin põhimõtteliselt engelsit praatemast. :)
Üks nichtje’dest küsis mult, millist keelt ma tavaliselt räägin, vastasin Ests’i. Ta polnud kunagi kuulnud sellest, aga tahtis kuuldaq selle keele kõla. Rääkisin sis veidi oma konarlikku keelr. Nad olid vaimustuses. :)
------
Yokke, kes on Zjef’i vend, ja kellega olen nüüdseks 2, sel hetkel 1 kord kohtunud, saatis mulle sms oma sünnakutsega. Ta verjaarik on 24.veebruaril, kenasti kellegi/millegiga samal päevakesel. Olin selle smske üle õnnelik ja järgmisel päeval läksin kingiks talle 35cm valget pehmet kaisukaru ja pralineešokolaadi ostma. Mänguasjapoes hüppasid mulle ülemeelikutena kohe kallale Jüstin Bieber’i puzzled ja lauamängud jamuu kraam. Ja siinkohal mainin ära, et tal oli 18de sünnipäev. Aga ma teen alati kingiks seda, mida mulle endale meeldiks saada. Ja õhtul asusin rattaga teele. Pimedas ja üksi. Külm enam õnneks polnud. Õues oli kenakesti 10 kraadi kui teele asusin. Kuid mu nördimuseks oli kohalejõudes mu kingi pakkepaber rattakorvis hüpeldes katki läinud pisut, aga tal polnud sellst suurt midagi, sst järgmisel hetkel käristas ta paberi üldse katki ja see leidis koha lõkketünnis. Ja ta oli karu üle õnnelik ja leidis selle nunnuks. Wii!
Kohale oli kutsutud kuskil 20 inimest, kellest ma ei teadnud mitte kedagi.. kuid järgmisel hetkel turmas kohale mulle 3 musi tegema ei keegi muu kui mu klassikaaslane Evelien. Seega, meil on üks ühine kooliväline sõber. Alustasin kohe suhtlemist inimestega. Need tüdrukud olid totaal-andere kui mu kooliomad. Koolis on enamajaolt kõik bitchid, need olid aga tegelikkuses ka mulle tundunult siiralt huvitatud ja sõbralikud.
see oli selle aasta esimene Barbeque-pidu. Istusime lõkketünni ümer, grillisime vorstikesi, marshmallows’eid ja muideks ka kummikomme. Mis maitsevad ülilekkerilt ja nämmilt. Inimesed jõid õlut ja Cavat ja cocat. Kuid keegi polnud palju joonud ja keegi ei kavatsenudki seda. Ja siinsed sünnipäevapeod on nii nii palju erinevamad ja ma jään neid igatsema. Eks igaüks mõelgu mismoel...
Ma olin üks viimane, kes sealt lahkus, sets Yokke oli kgu aeg, kui keegi ära läks, ütles mulle: Hille, sa võid ära minna siis kui sa ise tahad, sa ei pea selle järgi vaatama, et rahvas koju liigub. Ja lõpuks oli kell 3.15 varahommikul, kui kodupoole minema hakkasin, temperatuurid olif langenud 5ni, kuid siiski, see polnu dju nii külm. Kõik magasid, nagu ma öösel arvasin... Kuid hommikul...
...vend tõusis üles ja kui elutuppa tuli, esimesed sõnad olid: Partygirl!!! Ja ma küsisin selle peale, kuist sa tead, et ma nii hilja tulin. Ta siis selle peale: „ma tulin kell 3 ja sa polnud kodus“. Kuid hiljem ema rääkis, et kui will koju tuli, ta toauks oli suletud ja ta mõtles, et ma magan seal, sest mu tuba oli tühi. Ta läks äratas ema üles, et küsida selle kohta. (ja põhjus, miks ta nii arvas, oli see, et ta on nüüd ja oli juba selleks hetkeks kodust Antwerpenisse oma korterisse välja kolima ja ma pidin tema tuppa ümber kolima. Siis ta mõtleski, et vb olen ma juba ümber kolinud, mida ma muidugi polnud.) Ja nii nad sellest teada saidki. Kuid kuna mul pole kindlat kojuminekukellaaega, siis loogische polnud see probleem. Hehe
------
Kohale oli kutsutud kuskil 20 inimest, kellest ma ei teadnud mitte kedagi.. kuid järgmisel hetkel turmas kohale mulle 3 musi tegema ei keegi muu kui mu klassikaaslane Evelien. Seega, meil on üks ühine kooliväline sõber. Alustasin kohe suhtlemist inimestega. Need tüdrukud olid totaal-andere kui mu kooliomad. Koolis on enamajaolt kõik bitchid, need olid aga tegelikkuses ka mulle tundunult siiralt huvitatud ja sõbralikud.
see oli selle aasta esimene Barbeque-pidu. Istusime lõkketünni ümer, grillisime vorstikesi, marshmallows’eid ja muideks ka kummikomme. Mis maitsevad ülilekkerilt ja nämmilt. Inimesed jõid õlut ja Cavat ja cocat. Kuid keegi polnud palju joonud ja keegi ei kavatsenudki seda. Ja siinsed sünnipäevapeod on nii nii palju erinevamad ja ma jään neid igatsema. Eks igaüks mõelgu mismoel...
Ma olin üks viimane, kes sealt lahkus, sets Yokke oli kgu aeg, kui keegi ära läks, ütles mulle: Hille, sa võid ära minna siis kui sa ise tahad, sa ei pea selle järgi vaatama, et rahvas koju liigub. Ja lõpuks oli kell 3.15 varahommikul, kui kodupoole minema hakkasin, temperatuurid olif langenud 5ni, kuid siiski, see polnu dju nii külm. Kõik magasid, nagu ma öösel arvasin... Kuid hommikul...
...vend tõusis üles ja kui elutuppa tuli, esimesed sõnad olid: Partygirl!!! Ja ma küsisin selle peale, kuist sa tead, et ma nii hilja tulin. Ta siis selle peale: „ma tulin kell 3 ja sa polnud kodus“. Kuid hiljem ema rääkis, et kui will koju tuli, ta toauks oli suletud ja ta mõtles, et ma magan seal, sest mu tuba oli tühi. Ta läks äratas ema üles, et küsida selle kohta. (ja põhjus, miks ta nii arvas, oli see, et ta on nüüd ja oli juba selleks hetkeks kodust Antwerpenisse oma korterisse välja kolima ja ma pidin tema tuppa ümber kolima. Siis ta mõtleski, et vb olen ma juba ümber kolinud, mida ma muidugi polnud.) Ja nii nad sellest teada saidki. Kuid kuna mul pole kindlat kojuminekukellaaega, siis loogische polnud see probleem. Hehe
------
2.
Meie At.Rui sellepoolaasta läbi käiv ülesanne oli esmalt otsida mingit sorti asju, mis on sarnased kas värvi, tekstuuri, kuju vms poolest. Ja see pidi olema midagi, mille inimesed tavaliselt minema viskavad. Ma kogusin terve jõuluvaheaja mandariinikoori ja kuivatasin neid radika peal. Nüüd õmblen ma neid rohelise niidiga kokku, et valmistada lambikuppel neist. Plaan on valmistada kerakujuline lambikuppel. Kuid mul pole veel endiselt lampi. Ja mul pole mõtet seda minna Ikeast „odava“ hinnaga ostma, sest seda kaasa võtma ma ka ilmselt ei hakka siit. Eks hakkan kõiki võimalikke 2de hands winkeleid läbi käima. Et iskit leida.
Magali kasutab Coce’i metallpurke, tal oli idee valmistada rahakogumispurk. Mis minu meelest polnud just originaalseim. Seda arvas ka õpetaja.
Axelle valmistas vatitikkudest kõrvarõngaste hoidmisresti ja kõrvarõngad valmistas ta kohvikoore väikestest 1 kohvi metllist potsikutest. Mis olid lapikuks vajutatud. Need olid originaalsed.
Evelien oli valmistanud kilekottidest väikese lapse põlle. Kilekotid ribadeks lõikunud ja need põlleks kudunud. Mis oli kei schattig! Ja kilekottidest lapitehnikas uue kilekoti õmmelnud. See oli parim töö, meie klassis.
Jeremy valmistas linnumaja veinipudeli korkidest, mis tal kahjuks kaasas polnud.
Llana ilmselt valmistab õllepudeli hammaskorkidesy koti. Lagne plaan oli tal valmistada jääkingad või kolisevad toasussid, aga see ei õnnestunud.
Ja Nikky walmistas ujumis-täispuhutavatest kätistest lapsekleidi, mis nägi väga ilus välja, kuid ta ei osanud seda presenteerida. Ta rääkis pmts lauaga, ta vastas küsimustele: Ma ei tea, mul pole õrna aimugi, jne... Ja kui tuli kord tal oma töö kõrgele tõsta, siis tõstis ta oma käsi umbes 20 cm, mis ei andnud meie nägemisulatusele just palju võimalust. No halloo, sa istud juba 7 kuud samas klassis aga oled ikka hirmul meie ees esineda, olla vaba, meiega rääkida. Ja kus su ego on? Kui kunstikoolis tahad läbi lüüa, siis peab lihtsalt ego olemas olema, vastasel juhul pole ju su tehtud kunstil mitt emingit krossiväärtustki, kui see sulle endalegi ei meeldi. Kuid see ei aita, kui ta isegi ei proovi sissesulanduda. Ja õpetaja palus tal otsida väike laps, kellele see selga läheks, kuid ta väitis, et tal pole ühtki väikest sugulast, ta ühelgi sõbral pole ühtki väikest sugulast, ta ühelgi vanal klassikaaslasel pole ühtki väikest sugulast ja ta naabritel ja nende naabritel pole ka mitte kellelgi ühtegi väikest tuttavat/ sugulast. Kuidas see võimalik on? Vb on probleem selles, et ta ei saanud kellegagi klassist läbi ja ta ründas mind agressiivselt, kui ma pakkusin abi tal selle väikese lapse leidmiseks teid leida. Aga see on tema probleem...
------
Meie At.Rui sellepoolaasta läbi käiv ülesanne oli esmalt otsida mingit sorti asju, mis on sarnased kas värvi, tekstuuri, kuju vms poolest. Ja see pidi olema midagi, mille inimesed tavaliselt minema viskavad. Ma kogusin terve jõuluvaheaja mandariinikoori ja kuivatasin neid radika peal. Nüüd õmblen ma neid rohelise niidiga kokku, et valmistada lambikuppel neist. Plaan on valmistada kerakujuline lambikuppel. Kuid mul pole veel endiselt lampi. Ja mul pole mõtet seda minna Ikeast „odava“ hinnaga ostma, sest seda kaasa võtma ma ka ilmselt ei hakka siit. Eks hakkan kõiki võimalikke 2de hands winkeleid läbi käima. Et iskit leida.
Magali kasutab Coce’i metallpurke, tal oli idee valmistada rahakogumispurk. Mis minu meelest polnud just originaalseim. Seda arvas ka õpetaja.
Axelle valmistas vatitikkudest kõrvarõngaste hoidmisresti ja kõrvarõngad valmistas ta kohvikoore väikestest 1 kohvi metllist potsikutest. Mis olid lapikuks vajutatud. Need olid originaalsed.
Evelien oli valmistanud kilekottidest väikese lapse põlle. Kilekotid ribadeks lõikunud ja need põlleks kudunud. Mis oli kei schattig! Ja kilekottidest lapitehnikas uue kilekoti õmmelnud. See oli parim töö, meie klassis.
Jeremy valmistas linnumaja veinipudeli korkidest, mis tal kahjuks kaasas polnud.
Llana ilmselt valmistab õllepudeli hammaskorkidesy koti. Lagne plaan oli tal valmistada jääkingad või kolisevad toasussid, aga see ei õnnestunud.
Ja Nikky walmistas ujumis-täispuhutavatest kätistest lapsekleidi, mis nägi väga ilus välja, kuid ta ei osanud seda presenteerida. Ta rääkis pmts lauaga, ta vastas küsimustele: Ma ei tea, mul pole õrna aimugi, jne... Ja kui tuli kord tal oma töö kõrgele tõsta, siis tõstis ta oma käsi umbes 20 cm, mis ei andnud meie nägemisulatusele just palju võimalust. No halloo, sa istud juba 7 kuud samas klassis aga oled ikka hirmul meie ees esineda, olla vaba, meiega rääkida. Ja kus su ego on? Kui kunstikoolis tahad läbi lüüa, siis peab lihtsalt ego olemas olema, vastasel juhul pole ju su tehtud kunstil mitt emingit krossiväärtustki, kui see sulle endalegi ei meeldi. Kuid see ei aita, kui ta isegi ei proovi sissesulanduda. Ja õpetaja palus tal otsida väike laps, kellele see selga läheks, kuid ta väitis, et tal pole ühtki väikest sugulast, ta ühelgi sõbral pole ühtki väikest sugulast, ta ühelgi vanal klassikaaslasel pole ühtki väikest sugulast ja ta naabritel ja nende naabritel pole ka mitte kellelgi ühtegi väikest tuttavat/ sugulast. Kuidas see võimalik on? Vb on probleem selles, et ta ei saanud kellegagi klassist läbi ja ta ründas mind agressiivselt, kui ma pakkusin abi tal selle väikese lapse leidmiseks teid leida. Aga see on tema probleem...
------
3.
Waarneiming, nüüd on jõuluvaheajast meil modellijoonistamine olnud ja kuna meie õpetajal oli mingitsorti operatsioon, pole me teda nüüd 8 nädalat või rohkem näinud ja meile annab tunde kolledžipoiss Mathias, kes on muideks kena ja ülihea õpetajana. Ta abistab meid, käib tunni ajal klassis ringi, toob meie vead esile ja kiidab kui miskit hästi on. Mevrouw van Os polnud poolt aega klassiski ja ta kiitis koguaeg meie töid, ei õpetanud kunagi pmts ja kui me oma punkte nägime, siis nägime ka seda, mida ta selle kiitmise all mõelnud oli. Mitte just väga palju positiivsust.
Keegi ei taha teda tagasi tegelikkuses. Ülikahju on kui Mathias nüüd minema läheb ja Os tagasi tuleb. Ma võin öelda, et ma olen nende 8 nädalaga rohkem õppinud kui ülejäänu aasta mevrouw van Os’iga. Ta on ülihalb õpetaja. Ja ma söön ta ära kui ta tagasitulles üritab veel ühtegi sõna minuga inglisekeeles rääkida. Ma tegelt ka söön ta ära!
-----
4.
Graafiline disain. Ma olen seda juba ilmselt kirjutanud, et tegime veinipudeli etiketi kujundust, ostsime veinipudelid ja viisime need kooli. Ja pidime kas otsima või leidma presenteerimisdisplay oma pudelile. Ja nüd oleme me need lõpuks valmis saanud.
Evelien sai kõrgeimad punktid, kuigi samas tal polnud otsest kunstistiili, mida ta kasutanud oleks oma kujundusdisainil. Kuid iseenesst oli ta palju tööd teinud ja vaeva näinud.
Panen siia pildid üles ja kirjutan veidi piltide alla.
Meie tähtaeg oli teisipäeval. Kõik olid valmis, välja arvatud Magali ja Nikky, kes olid valmis alles järgmisel teisipäeval. Ja õpetaja oli öelnud, et ta ei pane neile enam nii kõrgeid punkte, sest nad on tähtajast nädal üle läinud, kuid mis seal selgus. Magali sai samuti max-punktid. See polnud aus. Okei, jaa ta disain oli väga hea. Display mitte nii väga minu meelest, aga ikkagi.
----
5.
Kehaline: Oleme nüüd sulgpalli (badminton) mänginud ja tehnikat õppinud ja palli „surumist“ õppinud ja muud asju, mida ma pole enne iialgi teinud. Loomulikult oskab igaüks sulgpalli mängida, aga tehnikast ei olnud mul siiani õrna aimu ka. Kuid see oli huvitav. Tahaks seda eestis ka teha. See on huvitav ja lõbus ja lihtne ka mingil määral.
Ja teine asi, mida oleme nüüd teinud on kõrgushüpe. Kuid seee on kuidagi teistmoodi kui eestis olen teinud. Kuid seda ma tean kindlalt, et koba ma selles just polnud. Ma sain kenasti hakkama sellega, kuid siin see ei õnnestu. Ja siin on ikka 100% tehnika pealt punktide saamine. Kui kergelt kumm väriseb, läheb juba natuke hindest alla, ja muud asjaolud ka juurde. Kuid ma ei saanudki sealt punkte, sest ma ei saanud lihtsalt oma kolme sammu paika. Eelviimane hüpe oli ideaalne ja vb sain mingid punktid kätte sealt. Aga ei miskit ideaalset. Kahjuks. Rääkisin õpetajaga ka prst tundi ja ütlesin, et pole rahul asjaga janii... Koju minnes olin õnnnetu veidi. Nii ei saa lihtsalt. Ma ei saa olla sellega rahul!
----
6.
Religioonitund on endiselt samatsill nagu see oli sügisel. Me suurt miskit seal ei õpi. Vaatame filme ja räägime elust. Kas Eestis on Belgia film „Hasta la Vista“ olnud? See on niii hea film lihtsalt. 3 füüsilise puudega parimat sõpra lähevad Hispaaniasse oma elu veetma, sest 1 poistest on haige ja arstid on andnud talle mõne kuu elada veel. Ja see on tõsiselt hea film. Ühel päeval vaatasime tõsiselt jõulu-joonisfilmi kui õues oli 14 kraadi. Hehe :)
Ja kui oli see leinapäev selle bussiõnnetuses hukkunute auks, rääkisime sel päeval terve tunni transpordiõnnetustest mis meiega on juhtunud või meie lähedastega.
---
7.
VBK- nüüd 2 viimast tundi oleme käinud terve klassiga loomaaias Antwerpenis fotosid tegemas kooli jaoks. Aga me peame tegema selliseid fotosid, millest ma olin mõni aasta tõsiselt sõltuvuses: makrofotosid. Igasugust tekstuuri ja veidrusi pildistama. Õpetaja kiitis mu fotosid ja ütles, et mul on hea silm selliste asjade üle. Tänuud! Ja lõpuks valime sealt parimad fotod välja ja hakkame neid maalima vist.
ja need 2 reedet on lihtsalt niii vaimustavalt vapustav ilm olnud ja 20 kraadi ja päike ja lihtsalt süüüper! Ja lisaks on seal veel seeasi, et me ei pea sissepääsu eest maksta, sest see on kooliga ja õpetajal on paber selle jaoks. Muidu on 1 kord sissepääsu 17 euri õpilasele ja 21 täiskasvanule vist. Ja kevad on just parim aeg sinnaminekuks, kui puud õitevad ja linnukesed, loomkesed ringi siblavad ja kõik tärkab ja rohelustub. :)
---
Kehaline: Oleme nüüd sulgpalli (badminton) mänginud ja tehnikat õppinud ja palli „surumist“ õppinud ja muud asju, mida ma pole enne iialgi teinud. Loomulikult oskab igaüks sulgpalli mängida, aga tehnikast ei olnud mul siiani õrna aimu ka. Kuid see oli huvitav. Tahaks seda eestis ka teha. See on huvitav ja lõbus ja lihtne ka mingil määral.
Ja teine asi, mida oleme nüüd teinud on kõrgushüpe. Kuid seee on kuidagi teistmoodi kui eestis olen teinud. Kuid seda ma tean kindlalt, et koba ma selles just polnud. Ma sain kenasti hakkama sellega, kuid siin see ei õnnestu. Ja siin on ikka 100% tehnika pealt punktide saamine. Kui kergelt kumm väriseb, läheb juba natuke hindest alla, ja muud asjaolud ka juurde. Kuid ma ei saanudki sealt punkte, sest ma ei saanud lihtsalt oma kolme sammu paika. Eelviimane hüpe oli ideaalne ja vb sain mingid punktid kätte sealt. Aga ei miskit ideaalset. Kahjuks. Rääkisin õpetajaga ka prst tundi ja ütlesin, et pole rahul asjaga janii... Koju minnes olin õnnnetu veidi. Nii ei saa lihtsalt. Ma ei saa olla sellega rahul!
----
6.
Religioonitund on endiselt samatsill nagu see oli sügisel. Me suurt miskit seal ei õpi. Vaatame filme ja räägime elust. Kas Eestis on Belgia film „Hasta la Vista“ olnud? See on niii hea film lihtsalt. 3 füüsilise puudega parimat sõpra lähevad Hispaaniasse oma elu veetma, sest 1 poistest on haige ja arstid on andnud talle mõne kuu elada veel. Ja see on tõsiselt hea film. Ühel päeval vaatasime tõsiselt jõulu-joonisfilmi kui õues oli 14 kraadi. Hehe :)
Ja kui oli see leinapäev selle bussiõnnetuses hukkunute auks, rääkisime sel päeval terve tunni transpordiõnnetustest mis meiega on juhtunud või meie lähedastega.
---
7.
VBK- nüüd 2 viimast tundi oleme käinud terve klassiga loomaaias Antwerpenis fotosid tegemas kooli jaoks. Aga me peame tegema selliseid fotosid, millest ma olin mõni aasta tõsiselt sõltuvuses: makrofotosid. Igasugust tekstuuri ja veidrusi pildistama. Õpetaja kiitis mu fotosid ja ütles, et mul on hea silm selliste asjade üle. Tänuud! Ja lõpuks valime sealt parimad fotod välja ja hakkame neid maalima vist.
ja need 2 reedet on lihtsalt niii vaimustavalt vapustav ilm olnud ja 20 kraadi ja päike ja lihtsalt süüüper! Ja lisaks on seal veel seeasi, et me ei pea sissepääsu eest maksta, sest see on kooliga ja õpetajal on paber selle jaoks. Muidu on 1 kord sissepääsu 17 euri õpilasele ja 21 täiskasvanule vist. Ja kevad on just parim aeg sinnaminekuks, kui puud õitevad ja linnukesed, loomkesed ringi siblavad ja kõik tärkab ja rohelustub. :)
---
Magali
8.17.märtsil oli pmts igas ülikoolis ja kolledžis avatud uste päev. Ja ka ma otsustasin sellest osa võtta. Nimetl Artesis hogeschooli minna moeeriala tšekkama. Ja see oli zaaalig! Lihtsalt imeline!
Kuid meie päev algas ka „kenasti“. Me pidime Georgie’ga (Austraalia tüdruk, kes Schotenis elab) koos minema, sest ta on ka sellest huvitatud. Ja ma panin plaaniks, et ta võtab bussi oma kodupeatusest ja ma lähen Schoten centrumisse, kuid ta arvas paremaks, et kui ta tuleb rattaga mu maja juurde. Meil oli kokkurääkimine olnud kella 13:00’ks, kuid ta jäi umbes 10 minutit hiljaks ja siis olime juba 15 mintsa bussile hilinenud. Ja probleem oli selles, et ta oli valele poolele pööranud, sest see tänav, kus ma elan, läheb sirgjoones edasi, aga ühel ringristmikul vahetub nimi sellel teiseks. Ja ta oli seal eksituse teinud, kuid sama numbriga maja leidnud, kuid see oli megaväikene valge majakene, Umbes samasuur nagu mu majaalune garaaž nagu ta ütles. Ja kedagi polnud kodus. Kuid mu kodu on punastest tellistest. Ja siiis lõpuks õnnestus tal mu kodu üles leida.
Isa viis meid trammile.
Ma tean Antwerpeni kesklinna ülivägahästi. Ja samuti milline tramm või ükskõik milline tramńspordivahend läheb millisesse kohta jua kuhu suunda. Ja istusime trammis ja ajasime juttu, Ja rääkisime Belgia poistest. Seal oli 1 kena poiss, kes valmistus juba trammist välja minema. Ta vaatas meie jutu peale meid, me naersime ja naeratasime talle. Ja ma jäin talle järele vaatama kui kümnendik sekundit hiljem laksas, et amai, seee oli ju ka meie peatus, kus välja pidime minema. Hehe :) See oli meie 2. Feil sellel reisil
Ja kolmas feil avaldus selles, et leidsime pärast küsimist selle õppehoone üles, nägin oma kooli arhitektuuripoisse ja tegelikkuses oli see vale hoone. Seal polnud üldse moerihtingut. Damn. Kuid naersime vaid selle peale. Läksime siis Nationalestraat’ile MoMu ülikooli, kus ülemisil korrusel on moekolledž.
See oli niii niii niii vääga lahe näha kuidas seal kõik sünnib. Ja näha lihtsalt ülipalju moekaid fashionistamensen’eid. Ja poisse seelikus ja neid ülinunnusid platformkingi poistel jalas.
ja muide nüüd viimasel korral loomaaias olles nägin mõnesid inimesi sealsamas loomaaias, keda olin avatudustepäevadel näinud. :) Chiiiil!
----
8.17.märtsil oli pmts igas ülikoolis ja kolledžis avatud uste päev. Ja ka ma otsustasin sellest osa võtta. Nimetl Artesis hogeschooli minna moeeriala tšekkama. Ja see oli zaaalig! Lihtsalt imeline!
Kuid meie päev algas ka „kenasti“. Me pidime Georgie’ga (Austraalia tüdruk, kes Schotenis elab) koos minema, sest ta on ka sellest huvitatud. Ja ma panin plaaniks, et ta võtab bussi oma kodupeatusest ja ma lähen Schoten centrumisse, kuid ta arvas paremaks, et kui ta tuleb rattaga mu maja juurde. Meil oli kokkurääkimine olnud kella 13:00’ks, kuid ta jäi umbes 10 minutit hiljaks ja siis olime juba 15 mintsa bussile hilinenud. Ja probleem oli selles, et ta oli valele poolele pööranud, sest see tänav, kus ma elan, läheb sirgjoones edasi, aga ühel ringristmikul vahetub nimi sellel teiseks. Ja ta oli seal eksituse teinud, kuid sama numbriga maja leidnud, kuid see oli megaväikene valge majakene, Umbes samasuur nagu mu majaalune garaaž nagu ta ütles. Ja kedagi polnud kodus. Kuid mu kodu on punastest tellistest. Ja siiis lõpuks õnnestus tal mu kodu üles leida.
Isa viis meid trammile.
Ma tean Antwerpeni kesklinna ülivägahästi. Ja samuti milline tramm või ükskõik milline tramńspordivahend läheb millisesse kohta jua kuhu suunda. Ja istusime trammis ja ajasime juttu, Ja rääkisime Belgia poistest. Seal oli 1 kena poiss, kes valmistus juba trammist välja minema. Ta vaatas meie jutu peale meid, me naersime ja naeratasime talle. Ja ma jäin talle järele vaatama kui kümnendik sekundit hiljem laksas, et amai, seee oli ju ka meie peatus, kus välja pidime minema. Hehe :) See oli meie 2. Feil sellel reisil
Ja kolmas feil avaldus selles, et leidsime pärast küsimist selle õppehoone üles, nägin oma kooli arhitektuuripoisse ja tegelikkuses oli see vale hoone. Seal polnud üldse moerihtingut. Damn. Kuid naersime vaid selle peale. Läksime siis Nationalestraat’ile MoMu ülikooli, kus ülemisil korrusel on moekolledž.
See oli niii niii niii vääga lahe näha kuidas seal kõik sünnib. Ja näha lihtsalt ülipalju moekaid fashionistamensen’eid. Ja poisse seelikus ja neid ülinunnusid platformkingi poistel jalas.
ja muide nüüd viimasel korral loomaaias olles nägin mõnesid inimesi sealsamas loomaaias, keda olin avatudustepäevadel näinud. :) Chiiiil!
----
9.
Pärast mu venna väljakolimist oli mul võimalus tema tuppa ümber kolida, sest see tema tuba oli palju palju suurem ja ühel ennekeskpäevasel päeval võtsingi selle tegevuse ette. Kuid see võttis nii palju aega. Ma veendusin selles, et mul on väga palju asju kogunenud. Ja mitte vaid riideid. Kuid see on ainult positiivne, sest tähendab, et ma tunnen ennast siin tõsiselt kodus. Pean minema kusagilt Marokaanide presentkotti ostma, et oma asju sinna paigutada kunagi 100 aasta pärats.
Kolimine võttis mul umbes 6 tundi aega, kuni kõik lõppude lõpuks 100% klaar oli.
Ja samal õhtul oli Chiro’s filmiöö. Alustasime kell 8. Meid oli kohal 8 tk ja vaatasime öö jooksul läbi 5 filmi, susisime lõket ja rääkisime ja sõime. Ja magama läksime tõsiselt pool 7 hommikul kui valgeks hakkas juba minema. Kuid nalja peab saama. Kuid seal oli veel 1 tüdruk peale minu, kes läks poole pealt koju, kuna pidi varem ärkama. Ja vaatasime echt poistefilme. Kuid nalja sai ka ikka. :)
----
Pärast mu venna väljakolimist oli mul võimalus tema tuppa ümber kolida, sest see tema tuba oli palju palju suurem ja ühel ennekeskpäevasel päeval võtsingi selle tegevuse ette. Kuid see võttis nii palju aega. Ma veendusin selles, et mul on väga palju asju kogunenud. Ja mitte vaid riideid. Kuid see on ainult positiivne, sest tähendab, et ma tunnen ennast siin tõsiselt kodus. Pean minema kusagilt Marokaanide presentkotti ostma, et oma asju sinna paigutada kunagi 100 aasta pärats.
Kolimine võttis mul umbes 6 tundi aega, kuni kõik lõppude lõpuks 100% klaar oli.
Ja samal õhtul oli Chiro’s filmiöö. Alustasime kell 8. Meid oli kohal 8 tk ja vaatasime öö jooksul läbi 5 filmi, susisime lõket ja rääkisime ja sõime. Ja magama läksime tõsiselt pool 7 hommikul kui valgeks hakkas juba minema. Kuid nalja peab saama. Kuid seal oli veel 1 tüdruk peale minu, kes läks poole pealt koju, kuna pidi varem ärkama. Ja vaatasime echt poistefilme. Kuid nalja sai ka ikka. :)
----
10.
Georgie korraldas oma 18de sünnipäeva ja ka ma olin sinna oodatud. Tegime Urte, Laura (Urte host-zus) nendega koos kingi. Tahtsime Antwerpeni ühte erilisse šokošhopi sisse minna ja sealt šokot osta. Selle poe nimi on Swiet & Sexie. Kes sellest poekesest ja selle kaubast rohkem huvitatud on, vaadake seda web-lehte. Ma ei hakka kirjeldama. Kuid ütlen seda, et need teised 2 seda vb liiga veidraks kingiks, sest me ei teadud keegi temast nii väga palju.
http://swiet.myshopify.com/collections/chocolade
Seal oli 30 inimest ta koolist, keda ma loomulikult ei teadnud. Kuid seal oli toredaid tüdrukuid, kellega sain pikemalt rääkida. Utrega olime koos sinna läinud, ja tal oli kaasas oma host-zuster. Seal oli üks poiss, Alexander, kes küsis mult, mis keelt ma tavaliselt räägin. Vastasin: Ests. Ta tegelt on ka selline keel olemas v? Ma ole iial kuulnuki sellest. Ma ei usu sind. Räägi veidi seda keelt. Rääkisin siis veidikene. Ta vaatas mind tõsiselt suu ammuli. Ta oli tõsiselt üllatunud ja vaimustsues. :)
ja sel öösel kukkusin ma esmakordselt oma rattaga. Aga see oli rohkem lihtsalt plots külili käimine. Ma hakkasin peatuma tänavatulede ees zebra ees ja kuna see ratas on mulle pisut suur, siis enne kui ma jala maha sain, olin ma korraga külili. Haiget ma ei saanud, aga naljakas oli küll. Mu jalad istusid ratta alla kinni, mul oli jalad segamini ja kõik varbad krampis. Ja ma lihtsalt naersin ja naersin ja naersin. Ja mu kõrval sõiduteel ootas autoi tänavatulede ees ja ma istusin pmts auto kõrval ratta all ja naersin naerukõverates ja ei suutnud lõpetada.
Ja see pidu lõppes minu jaoks kell 6 hommikul, kui otsustasin nende juurde ööseks jääda. Sest keegi polnud sellega okei, et ma üksi rattaga koju lähen, Saatsin siis emale sms’je, et sry, et meil olnud kokkurääkimist, aga äkki on parem kui ma siia ööseks jään ja sain vastuse. Ma leian selle heaks idee ja ilusat und.
Marcelo jõi õlut ja hoidis meil meeleolu seal üleval. Ja kasutas oma ainsaid sõnu, mida ta tõsiselt hästi teab nederlandsist ja lihtsalt selle õhtu stampsõnu- lauseid. Nagu godverdomme, inderdaad, mannakes, alstublieft, Where is my beer?, get out of my bed! Ja kõik said terve selle aja kõva kõhukõvera täie naerda.
Ja tantsisin Joaquin’iga ehtsat ladina-ameerika tantse. Hoopis miskit muud kui ma harjunud olen, kui dvääga lahe.
---
Joaquin’il oli nüüd sel reedel ärasaatmispidu. Ärasaatmispidu, sest kuna Chiilis algas nüüd märtsi algul uus kooliaasta, siis tal tulid Chiili vanemad külla, nad teevad mõne nädala Euroopa peal reisi ja siis läheb kooli seal. Ja ta kutsus lähemad inimesed Leuvenisse kaasa temaga kohtuma. Ja loomulikult ilmusin kohale. Meid oli vaid 5 tüdrukut (mina, Becci, Kotryna, Anu, Marie), kellest õhtu lõppedes jäime Marie’ga ainsateks. Ja Joaquin, Tony ja Marcelo.
Käisime erinevates café’des ja tantsisime ja sõime kella 3 ajal McDonalds’i Mcflurry jäätist speculoosiküpsisepuruga ja me alustasime seda Leuveni peal pidutsemist kell 20:00 ja lõpetasime kell 6.05, kui ma oma esimesele rongile läksin. Ja ma pole kuni selle ketkeni veel maganud. Juba läheb mu 40 tund üleval olekut, kuid eigenlijk pole ma üldse väsinud.
Ja ma ei saa sellest aru, miks mingid kahtlased ja mitte kenad mehed ja poisid arvavad, et maolen neist ikka väga kõvasti huvitatud. Ma sattusin sellesama õhtu jooksul 3 koleda mehe püünisesse. Õnneks oli kohe Marcelo kaitseks kõrval olemas. Ta hea suurt kasvu ja turvamehe ametisse sobilik.
Ja üks mees hakkas tõsiselt vist arvama, et ma olen tast kõvasti huvitatud, kuigi ma ei näidanud mittemingit sümpaatsust üles, vastasin kõigele Neee ja keeldusin kategooriliselt temaga tantsimast. Kuid ta ujus ligi ikka ja küsis mu nime ja numbrit ja kas ma tantsida tahan ja kas ma midagi juua tahan janiiedasi ja Kõigele oli vastu skohene ja resoluutselt kindel NEEE! Ja kui ta aru sellest sai, siis ütles mulle, et okei, ma lähen siis edasi. Nagu mind ikka rängalt huvitaks ka...
Kuid mulle meeldis see, et me veetsime need kõik tunnid lõbutsedes ja ilma alkoholita, mis on siin nii vägavõimalik. Kuid samas nägime ka inimesi, kes olid ennatst pildituks joonud ja kes ropsisid ja mida kõike veel. Kõik see, mida ma sügavalt vihkan.
Kuid väga kummaline oli Joaquin’igq hüvasti jätta. Ma nagu siiani ei usuks, et ta minema läheb. Viimasel ajal olime hakanud rohkem suhtlema. Kahju on... :(
Ja hommikul oli nii tsill vaadata kuidas päike rongiakna taga tõusis ja ma jõudsin kell 7.45 koju. Linn oli tühi. Ja ma ei tea, kas see oli juhuste kokkulangemine, aga see oli väga kummaline... Ma nägin seal kedagi, keda ei suuda unustada...
...
Sel hommikul...Miski halvas mu meeled, ma ei suutnud midagi endas kontrollida, see kummaline hetk , ei suutnud pilku lahti rebida, see naeratus ja tõsiasi, et see oli vaid hetk... kuid miks ma ei suuda seda momenti, neid erilisi sekundeid sellest hommikust siis unustada?...
...
I'm really going to miss you, honey!
meil on siin muide ülimegamõnka ilm ja soe ja see pilt on Groenplaatsil kui meil oli esimest korda 20,1 kraadi sooja ja see on üldse üleüldine rekord märtsikuus. Zaaalig weer!
Vaadake seda pilti hoolega palun. Otsige üles Mona Lisa ja mida te seal näete.
...
...
...
...
see on poiss mu koolist :)
Ma leian, et see on väga hästi õnnestunud. hehe
Ja täna sain väikese päikesepõletuse kui õues 24 kraadiga päevitasin. Mõnka või mis???
haha
Ilusat kevadet teile sinna!
Hillu!
...
...
...
...
see on poiss mu koolist :)
Ma leian, et see on väga hästi õnnestunud. hehe
Ja täna sain väikese päikesepõletuse kui õues 24 kraadiga päevitasin. Mõnka või mis???
haha
Ilusat kevadet teile sinna!
Hillu!
