Aga meil on talv koos nartsisside õitsemisega Brüsselis!

Jälle palju aega mööda läinud, kui viimati kirjutasin.

 1. It’s šhoppingtime!
2. Üheks päevaks Belgia ülikoolielu kaema koos Zjef’iga
3. Uus-aasta drink 8.jaanuaril
      kuhtumine ajakirjanikuga
4. Worstenbroodjes dag in Antwerpen
5. Illustratie parfüümireklaamposter ja
      Justin Bieberi andunud ja armunud klassikaaslane
6.Graafilise disaini tunni jaoks veini ostma
7. At.Rui tunnis kuidas silikooni, savi ja plastiliiniga nii palju nalja saab saada
8. Kehalise kasvatuse Beep Test, millest kuulsin esimest korda
9. Kunstinitiatie ja presentatsioon ainult flaami keeles
10.Modelli tund, kus õpetaja ei saanudki teada, et olen vahetusõpilane.
11. Vrie Beeldende kunst- eelis olla vaehtusõpilane
12. Poёziedag
13. Teatris 5de jaar õpilastega
14.YFU uusaasta pidu Leuvenis ja ööseks Anu juurde jäämine
______________________________-
1.
jaanuar on Belgias šopingukuu. Siin on seadusega paika pandud, et solden-nime (allahindlus) all võib asju ainult müüa 2 korda aastas: jaanuaris ja juulis. Ja loomulikult, muutusin ma korralikuks šopahoolikuks selle kuu aja jooksul, Iga päev Meir’ile poodiddesse. Mul oli juba sel viimasel nädalal kummaline koju minna, set ma olin pmts iga päev midagi ostnud ja ema naeris mu peale, küsides, kas sa ostsid jälle (!) uued kingad või mõne koti. Kuid siin on kõik megamiinusprotsentidega hinnad lihtsalt.!

Esimene päev soodukaid Belgias, mis leidis aste 3.jaanuaril

2.
Ma kirjutasin eelmises postituses oma Uueaasta peost ja kohtumisest Austraaliapäritolu Belgia poisi Zjef’iga. Igatahes, me saadame sms’e ja ta kutsus mu enda tundidesse ülikooli üheks päevaks Gentis. Mis on niiiiiiii lahe! Seda sellepärast, et open-doors days ei ole iial sama elamusega, sest sa ei näe, kuidas asi seespool pealispinda tegelikult toimub. Ma saaan seda näha. Okei, ta õpib mingitsorti inseneriks, kuid siiski, see on ka midagi. Ja see võib isegi huvitav olla (kui jätta välja ülipalju matemaatikat). Kuid ma saan siiski midagi lahedat teha ülihumoorika ja lõbusa inimesega. Ja minna Gent’i café’sid avastama temaga. :)

Ahjaa, lihtsalt üks huvitav fakt... mul on telefonil nüüd iga kuu 5000 tasuta sõnumit. Jah, ma ei eiksinud nullidega... tõesti tõesti 5 tuhat! Chiilll!


3.
8.ndal jaanuaril on Belgias traditsiooniks (vähemalt mõnel pool), et iga regioon ja linn teeb uusaasta dringi jagamise. Ka meil Schotenis. See tähendab seda, et turuplatsile koguneb rahvas ja nad joovad ja söövad snäkke tasuta. Ja tasuta ei tähenda seda, et midagi on vähe... ei, kõike oli palju ja teadagi, inimesed armastavad tasuta asju. :)

Kohtusin seal kohaliku Schoteni ajalehe ajakirjanikuga , kes mult mu andmeid küsis ja oli huvitatud minust artikli kirjutamisest. Hetkel seda veel juhtunud pole, kuid ma ootan huviga. Ta helistas just eile, kui mind kodus polnud. Igatahes, loodetavasti saan oma intervjuu kirja nüüd sellel nädalal. Ja sain olla fotomodelliks uusaasta dringi demonstreerimisel. :) Tegelt olin ma lihtsalt huvitavalt riides ja huvitav inimene. Hehe
Kuid see on päris kummaline, et alustada päeva õlu ja veiniga. Kell 12 keskpäeval on ikka pintje jaoks veits vara (pintje=õlu).

isegi laiv-esinejad olid kohal!

Ja palju inimesi (Schoten in 33 000 inimesega regioon!)

Mu ema (vasakul) ja Ria (paremal) keskmist naist ma ei tea.

Feest-pannenkoeken! Mis olid maitsvad!

Ja järjekord selle telgi ees oli päris pikk- või õigemini järjekord puudus, oli vaid rahvamass.

Ja kärssamissuitsu oli ka parajalt

4.
Kool, kool ja kool alates 9ndast.
Ma ei tea, kuidas on mujal Euroopas selle päevaga, kuid siin ja ainult siin Antwerpenis on esimene esmaspäev pärast Kolmekuningapäeva eriline päev. Nimelt: Verloren Maandag kuid kutsutud ka Worstenbroodjes-dag, mis tähendab seda, et igal pool üle Antwerpeni on traditsiooniks õhtusöögiks süüa worstenbroodjes’eid ja appelbollen’eid... tõlkes vorsti-lehttaignapirukaid ja lehtaignas küpsetatud karamelliseeritud õunu. Ja sel päeval küpsetavad bakerid neid eriti suurtes kogustes, sest kõik ostavad neid ja tõsiselt ka.
Mul oli see muidugi meelest läinud ja meenus alles siis, kui koju tulin ja ema broodje’d ahju pistis. :)
See oli mu esimene kord appelbol’i süüa. Ja see oli heel lekker!!!
Ja see traditsioon on ainult Antwerpenile omane. Mujal Belgias seda pole. Kuid pagariäridele on see päev kasulik raha mõttes. :)

Vasakul appelbol ja paremal worstenbroodje

Leidsin selle pildi netist samanimelise atrikli kohalt ja otsustasin seda siin kasutada. Pärineb leheküljelt http://www.food.vanevalentine.com/?p=488


5.
Mu Illustratie tunnis tegeleme me ikka parfüümi reklaamplakati kujundamise, paberist lõhnatesterkaardi valmistamise ja fotoga parfüümpostri tegemisega.
 Ma kavatsesin oma plakatil kasutada üht Equadori vahetusõpilast, kui dmidagi juhtus (ma ei tea, mis) sest ta ei võtnud minuga enam kontakti kui minek oli peaaegu kindel, ja meie plaanid jäidki lahtiseks. Seega oli mul veidi paanika, sest järgmisel päeval oli mul neid pilte juba väga väga vaja. Viimases hädas mõtlesin siis, keda ma kasutada saan ja kirjutasin Deivile, küsides, kas ma tema pilti ei saa kasutada selleks, sest ta oleks just õige inimene mu parfüümi reklaamima plakatil. (Ja selgus, et minu lemmikparfüüm on ka temalemmik parfüüm, mis oli veel parem kui 100% kokkulangemine) Ta oli väga nõus ja õpetajale meeldis ka. Seega, suur aitäh, sulle Deivi. Lõpptulemust näed sa esimesena! :)

Nikky mu klassist (ma pean selle ära mainima, et ta on täiesti hullunud ja armunud fänn Justin Bieberil... tal on ülipalju asju JB piltidega jnee...) ja ta kasutas loomulikult Justin Bieber’i parfüümi „Someday“, mille ta tellis ekstra USA’st, sest Euroopas seda ei müüdud. Ma ei tea, kas nüüd müüakse. Ma isiklikult pole väga huvitatud sellest. See lõhnab nagu tüüpiline 14-aastastele mõeldud imalmagus „armumapanev“ parfüüm... Kuid mis sa teed. Samas ta foto oli ülihea sellel. Täpselt hea tüdruku sellele leidnud: 14-aastase ilusa siniste silmade ja veidikene tedretähtedega tüdruk. Ilus plakat oli. Kuigi mind ikka ostma ei paneks :) hehe
Mul oli Deivi pildiga probleeme, sest õpetaja arvas alguses, et see pilt oli liiga roosade elementidega (tegelt olid roosad vaid küüned... aga nojaa), seega õpetajale see pilt ei sobinud. No läksin siis koju, Photoshoppisin küüned naturaalseks ja voila, õpetaja oli vaimustuses. Hehe! Värvidemäng :)

Mu klassikaaslased

Ülemine on Nikky JB poster ja alumine Axelle'i versace "Bright christal"

Anuga raamatupoes käies leidsime JB lauamängu. Mis maksab seal vaid €6.99. Ja USA's $15! Nii et kui keegi on huvitatud, andke aga teada. hehe
Otsisin lihtsalt nalja ja huumori pärast infot selle kohta. Ja siit see tuleb:

Justin Bieber Always Be Mine Board Game
Have loads of fun performing crazy dares to win special kisses for you to give to Justin! Pick your favorite Justin Bieber game board and get ready to be silly! Then prepare to act out those dares so you can collect those kisses faster than anyone else! Includes: - 4 Justin Bieber game boards - 60 'Kiss and Dare' cards - 50 vinyl 'Kiss' stickers

(HAHAHAHAHAAA)

6.
Graafilise disaini tunnis saime lõpuks oma Humo ajakirja kaanekujundused valmis. Õpetaja oli ülirahul mu idee ja lõpplahendusega.
Ja nüüd alustasime veinipudeli etiketi ja ekspositsioonidisplay valmistamist. Ülesanne seisneb selles, et peame otsima ühe kusnstivoolu/ -stiili kunstiajaloost ja seejärel etiketi vastavalt selle ajastu elementidele, värvidele ja muule valmis joonistama. Seejärel peame poodi veini minema ostma, õiged sildid pudelilt lahti leotama ja enda etiketi peale kleepima.
Järgmine etapp on display või karbi või aluse meisterdamine sellele pudelile samas kunstistiilis. Ma mõtlesin midagi saviga mässama hakata. Õpetaja leidis selle hea ideeks. Eks näeb, mis saama hakkab. Huvitav ülesanne jällegi.

Humo covers. Minu oma on vasakult teine see sinise taustaga. Teemaks või artikli teemaks on prostitutsioon ja sellest keerisest soov välja astuda, mis pole niiii üldse lihtne. (flaami keeles lühidalt Dossier: vrouwenhandel)

7.
Atelier Ruimtelijke Vormgeving tunnis oleme sel uuel aastal ainult saviga mötsinud. Teinud savipärlikesi ja helmeid. (õigupoolest pole mul siiani aimu ka, mida me nende pärlikestega tegema hakkame. Ma olen seda küsinud, aga õpetaja pole siiani asja tuumani jõudnud... eks ma ootan ja küll ma näen siis). Osad nendest pärlitest värvime me lihtsalt akrüülidega üle, teised valame silikooni ja hakkame neid paljundama.
Eelmisel tunnil mässasimegi me selle silikoonmöksiga. Kõigepealt lihvisime oma pärlikesed perfektseks, seejärel valmistasime karbikese ja vuukisime selle plasitilliniga kinni. Ja kallasime silikoonmöksi sellele pärlile peale.
Ma pole tükk aega nii palju tunni keskel naernud kui ma seda viimasel korral silikooniga mässamisel tegin. Õpetaja luges instruktsiooni ja tegi kõike samm-sammult, kui djättis mõne pisidetaili tähelepanemata, nii et me ei tea, kas meil need esimesed pärlinäidised ikka õnnestuvad. Eks me näeme seda.
Instruktsioonis oli kirjas kõik mida tohib teha, mida peab tegema ja mida mingil juhul ei tohi teha. Näiteks olid meil silikoonmassi sees mullikesed ja keegi tahtis näpuga suskima minna sinna, et neid mulle välja ajada, kuid see oli keelatud ja süüa ei tohi ja ... no teate isegi, mida sinna kirjutatakse, aga see oli lihtsalt kirjeldamatult naljakas. Ja ilmselt on olukord muutunud nüüd uuel aastal, sest ma olen ise öelnud, et ma ei vaja mingit ingliskeelset tõlkimist enam, sest ma saan juba detailidestki aru. Seega on kõik palju funnim. Ja ma olen lõpuks ometi klassi sisse sulandunud ja oma-inimene. Hehe

Need mandariinikoorega mängimise skulptuurid on teine ülesanne At.Rui tunnis. Ma ei ole 100% ka sellele pihta saanud, kuid nendega saab kõiksugust nalja teha.
nagu see lambi-lille-skulptuur

või mu king

Ja täienisti kaetult...

8.
L.O ehk kehaline kasvatus. Hetkel tegeleme me võrkpalliga. Kuid midagi palju huvitavamat oli meil kavas teisipäeval. Nimelt Beep Test. Ma kuulsin sellest esimest korda sellel samal päeval pmts. Test näeb välja niimoodi, et õpilased seisavad võimla lühemas küljes joone peal reas ja peavad jooksma teisele poole võimlat (mis on 20 meetrit umbes). Kuid point on sellest, et õpetaja paneb mängima ühe spetsiaalse helilindi, kus kostuvad kindlate vahedega beep-id  ja hääl, mis ütleb mitu pooleminutiliste vahedega kui palju aega on juba joostud ja teisele poole saali tuleb jõuda enne järgmist beep’i. Algab see kõik päris aeglases sörgitempos. Kuid aeg nende kahe beep’i vahel järjest lüheneb ja sa oled järjest rohkem kurnatud ja lõpus sa lihtsalt jooksed nii kiiresti kui sa suudad. Sest kui sa ei jõua enne järgmist beep’i teisele poole, pead katkestama.
Meid jagati kahte gruppi, sest vastasel juhul oleks meid liiga palju korraga ringi sebimas. Ma olin teises grupis, et asjaga tutvuda. Taustainfoga sain ka tutvuda. Taustainfo all mõtlen ma hindamis-süsteemi. Et tüdrukuna saada 1 punkt 10st , pidi 3,5 minutit niimoodi edasi-tagasi vudima; poisina 5 minutit ja kui tahta maxpunkte, siis tüdrukud pidid jooksma 8,5 minutit ja poisid 12,5. Ma suutsin selle 8,5 kenasti ära joosta, kuid olin päris läbi kui lõpetasin. See tundus mulle ülilihtne kui ma seda pealt vaatasin, kuid see oli palju kurnavam, sest sa pingutad ja lõdvestad lihaseid, mis kurnab ju iseenesestmõistetavalt rohkem kui ühtlaselt joostes.
Kusagil 5 minuti peal lõi mul ehtne kramp kõhtu, mis oli väga veider, kuid ma ei tahtnud lõpetada. Ja see kramp püsis seal veel 2 päeva. :)
eesti koolides võiks ka see test olla. See on kurnav, aga huvitav. Tegelt ka!

9.
Kunstinitiatie tunnis pidime oma kodutööd klassi ees presenteerima. Ma olin selle teinud puhtalt ja 100% flaami keeles, kuid klassi ette minnes ei osanud ma otsustada, kummas keeles ma räägin, kuid õpetaja keelas mul inglise keele rääkimise ära. Tegin siis seda flaami keeles ja sain klassikaaslastelt kiita ja eriti häid ja toetavaid sõnu õpetajalt. Mul on siiani probleeme lihtmineviku tegusõnadega, sest need on peaaegu kõik erandlikult moodustatud ja kõnes kasutatakse täismineviku tegusõnu, see on ka probleemi põhjus. Kuid ma õpin :)

10.
Modelli tunnis oli meil 2 esimest nädalat teine õpetaja. Ma arvan, et meie õige õpetaja oli haige vms. Igatahes, keegi ei öelnud sellele uuele õpetajale, et mulle on vaja tõlkida ja ma ei räägi keelt jms. Mis oli üliväga positiivne ja tähendas seda, et ma ka ei öelnud. Mingil kummalisel kombel oli see õpetaja otsustanud minu käest paljusid asju küsida, ja loomulikult pidin ma välja rabelema oma keelega. Ja hakkama sain, kordai ei üritanud mingitki engelsikeelset sõna öelda. Ja ta ei saand aru, et ma vahetusõpilane olen. Sixtine (mu klassiõde selles tunnis) hoidis koguaeg pöidlaid püsti ja hiigelsuurt naeratust näol, kui ma jälle olin edukalt mingile küsimusele vastanud. Muidugi oli mul ka paar totaalselt blondi momenti, kus ta tuli mind aitama mu sketšiga ja tema rääkis vasakust jalast, ma täiesti rahulikult hakkasin paremat jalga parandama. Kui ma lõpuks aru sain oma veast, hakkasin naerma ja ütlesin Oisorry! Klassikaaslased naersid selle peale.

11.
Vrije Beeldende Vorming tunnis jätkasime oma eelmisel semestril poolelijäänud tööga. Typographical-linoollõige. Ehk eelmisel semestri viimasel tunnil tegime tindiga kirjutatud tähtedest kollaazi, mille nüüd linoleumplaadile kandsime ja mida välja hakkame lõikama. Kuid seal oli konks sees, meil peavad olema omaenda linoollõike noad. Mul pole neid ja pole kunagi ka olnud. Läksin õpetaja juurde, tegin kurba nägu ja ütlesin, et mul pole neid. Ta kohe entusiastlikult lasi Evelien’il mulle näidata, mis moodi need noad välja näevad. Daaa, ma olen neid enne kasutanud, kuid point oli selles, et mul polnud neid mõtet osta. Ütlesin siis ka seda õpetajale, et isegi kui terve komplekt maksab €10, pole mul mõtet neid osta, sest Eestis ma suure tõenäosusega ei kasuta neid kunagi. Ja see kurva näoga seal seismine ajas asja korda... ta laenas mulle oma nugasid. Voila... teised klassikaaslased läksid aga pärast tundi Schleiperisse neid nugasid ostma. Hehe, eelis misssugune :)


12.
Poёziedag. See leidis aset nüüd neljapäeval. Ma ei tea, kas sellel on ka mingi kindel aeg, kui see alati aset leiab vms... Igatahes, on see kas terves Flandrias või ainult Antwerpenis. Ma ei tea täpselt, andke andeks. Igatahes... see tähendab seda, et koolides on pärastlõunal tavalistest tundidest vaba, sest nad kirjutavad luuletust. Selleks on 3 tundi aega. Sel aastal oli teemaks „De Stroom“ (vee)vool- kõik, mis veega seostub. Meile olid ka ette antud mõned sõnad, mida kasutama pidime, kuid kuna isegi mu klassikaaslased ei teadnud kõigi nende tähendusi, siis ma ei teinud seda flaami keeles. Ja teate, mis mulle üllatuseks tuli... Nad ei teadnud midagi sellisest raamatust nimega „Hamlet“. Jah, täiesti tõsi. Nad ei pea lugema kirjandusklassikat, mida meie peame tegema, mis teeb eesti õpilased veidi laiema silmarongiomajateks. Mis on nii kummaline.
Kui luuletus valmis, pidime paberist šablooni järgi mingi kujundi välja lõikama, luuletuse sinna peale kirjutama ja seina peale sticky-nätsuga panema. Meil sai terve G-bloki trepikoda neid luuletusi täis. Kuid just see trepikoda, sest selles on navy-sinine seinaosa.


13.
„Midden in de nacht“ teater. 18.jaanuaril käisime järjekordselt kohustuslikul teatrietendusel 5nda aasta õpilastega. See leidis aset ooperiteatris Burlaschauwburg. Me istusime 3nda korruse loožides. Kogu teater oli seest punase sameti ja kullavärvides. Ja üliilus. Sel korral sain ma suuremalt jaolt aru, millest räägiti, mis oli ülipositiivne.
teater rääkis sellest, mida teevad loomad öösel kui on pime. Ma tegin järjekordselt pilte seal. Hehe
Ja jõudsin jälle järeldusele, et belgia õpilased ei oska teatris käituda (riietumisest rääkimata). Esimesel korral käisin ma aasta noorematega (sellised 15-aastased) sel korral 16-17-aastastega, kuid mitte mingit erinevust polnud. Täpselt sama... mitte mingit respect’i pole näitlejate ja näitetöö üle. Mul oli mark olla seal, kui keset vaikust järsku keegi naerma hakkas ja kindlasti mitte etenduse sisu peale. Isabel (modellitüdruk mu koolist) tegi keset vaikust meow-hääli jne. K.O.H.U.T.A.A.A.V!
Kuid ma vähemalt nautisin etendust, nendest segavatest faktooridest hoolimata.
Kuigi enne kui me piletid saime, oli seal väikene arusaamatus.. nimelt, minu nimi oli listist maha kriipsutatud. Ma ei saanud sellest aru, miks. Õpetaja ka ei teadnud, küsisi siis mu klassikaaslastelt, miks see nii on. Evelien ütles, et ma olen Eestist. Õpetaja vaatas mulle naeratades otsa ja ütles: Diskrimineerimine. Rebis ühe pileti, ulatas mulle sõnadega: You’re welcome :) Ma: Bedankt!

Vaade lavale- enne etendust ei suleta kardinaid muideks siinmaal...

Saal oli pmts tühi...

Burlaschauwburg õhtutuledes väljast vaadates

osakene etendusest, kus jalgrattur vuras kõrgel vaatajate pea kohal oma jalgrattaga ringi

Ja lõpuks laskus alla ja jäi pidama umbes 3 meetrit istujate peadest

Siin pildil oli mängitud enesetapumõtetes meest, kes tahtis rõdult alla hüpata. Ma ei saanud pihta, mis toimus ja miks see nii oli..

Lihtsalt väike tükikene mu toast.

See on meie kooli seina peal rippuv stend inimeste piltidega. Igast klassist üks inimene, kes peab Chrisostomuse päeval midagi tobedat tegema. Chrisostomus on midagi nagu meil on tutipäev ma arvan, igatahes, see on 100 päeva kooli lõpuni viimase aasta õpilastel. Ja siin koolis on traditsiooniks, et 6nda ehk viimase aasta õpilased saavad omale igast klassist ühe inimese valida, kellele nad midagi naljakat, marki või lihtsalt tobedat teha annavad. (midagi rebaste piinamise taolist). Ja valitud on suuremalt jaolt inimesed, keda ei sallita. Nt 4da aasta õpilane Kacper, kes näeb veits gei välja, aga ta on väga tsill poiss, kuid ma tean, et teda ei sallita selle pärast, et ta tahab olla urbanist. Ja kannab meiki loomulikult, kuid see on okei minu meelest. Eks ma näen, mis seal toimuma hakkab siis.

Selle pildi nimetas mu ema siin "Madonna"ks. tegelikkuses on see mu religiooni tunni kodutöö ja kujutab pühapilti minust endast. Jah, me pidime selle tegema ja taust pidi sinine olema!

14.
YFU uusaastapidu Leuvenis. Oli nüüd viimane sündmus, mis on aset leidnud. Kuna mu isa pidi töötama, ei saanud nad minuga koos tulla ja ma läksin rongiga Leuvenisse, et ööseks Anu juurde jääda. Läksin varakult, et lihtsalt linna ka näha, kuigi ma olen seal enne olnud ja päris palju näinud, kuid siiski... see sobis mulle endale paremini.
Mu rong lahkus 11:47. Olin kodus kui kell oli järsku saanud 10:47. Ma sattusin paanikasse, sest tramm sõidab Antwerpen Centraal’i peatusesse kuskil 15-20 minutit. Oioi, ma ei tahtnud maha ka jäääda. Ema viis mu trammile ja nii kui sellest välja sain, pistsin jooksu. Jõudisn jälle 2 minutit enne rongi lahkumist. Piletit osta ei jõudnud. Kuid sain selle rongis teha veidi kallima hinna eest, kuid vähemalt ma jõudsin sinna. :)
Ma ei tea, miks mull kunagi eestis rongiga üksi sõites igav polnud- siin on alati igav kui ma seda ilma kaaslaseta teen. Ja see oli veel aeglane rong ka...
Anu pidi mulle vastu tulema, kuid tal polnud kõnekaardil raha ja ainult mina sain sms’e saata talle. Ta jäi hiljaks. Midagi erilist ma sel päeval peale poodide ei näinud. Mitte, et ma midagi enam osta oleks tahtnud, kuid lihtsalt- mul on sõltuvus juba tekkinud lihtsalt poodides käia iga päev.
Jäin ka ööseks Anu juurde, sest kuna pidu algas kell 8, ja mulle keegi järgi ei tahtnud tulla peale südaööd, avanes suurepärane võimalus Anu juurde ööseks jääda.
Kotryna tegi meile õhtusöögiks Leedupäraseid spagette ja seejärel peole. Kuna peo nimeks oli nieuwjaarsfeest, mõtlesime me kõik, et see on ikka midagi elegantsemat, kuid see polnud väga. Meie lõime end ikka parajalt üles, kuid egas midagi, ilus pole kunagi halb olla. :)

Vahetusõpilasi polnud nii vägapalju, kuid parimad olid kohal ja lõbus oli nagu tavaliselt. Käisime katusel kõndimas ja seal pilte tegemas näiteks ja tegime lihtsalt oma olemise lõbusaks.
Mõni nali jääb siinkohal mainimata mõne inimese anonüümsuse ja valearusaama mõttes, kuid selle peale ütlen ma vaid seda, et me oleme lihtsalt lõbusad noored vahetusõpilased. Hehe :)
P.S! See pole midagi reeglitevastast ega illegaalset.
ja seal peol nägime esimest korda uut vahetusõpilast Austraaliast. (nime hetkel ei mäleta... algas C’ga... Charlotte vms..., kuid ta elab samuti Schotenis, mis tähendab, et ta on kolmas vahetusõpilane selles 33 tuhande inimesega regioonis. Mu vanemad kutsuvad juba Schotenit selle pärast „Schoten- The Best Place In The World“) Ta on siin olnud vaid ühe kuu, kuid ta räägib juba keelt. Me olime kõik selles üliüllatunud. Me ei saanud pihta, millise nipiga on see võimalik ja ma polnud ainukene.
Igatahes, ta on vägatore... kuigi ta oli veodi  häbelik, sest me kõik juba teadsime üksteist, ta oli uus. Ilmselt nüüd kuna me elame umbes 10 minuti kaugusel teineteisest, hakkan ma teda rohkem nägema ja vb saan omale tuttavaid Schotenist. Sest siiani tean ma ainult inimesi Schotenist läbi Chiro, kuid see oleks possibility kohtuda uute inimestega...
P.S! Mis ei tähenda seda, et ma vahetusõpilastega rohkem aega ringitšillima hakkan...mkm, ma ikkagi eelistan belglaste seltskonda, sest ma elan siin ja see on kasulikum mulle ja kõigile teistele.
Kuid siiski, on hea teada, et ma tean kedagi veel Schotenist. (Nojaaa.. tai poiss Pong on ka, kuid khmkhm, ta pole just eriti suhtleja. Kui me oleme kusagile koos läinud, siis alati mina räägin, esitan küsimusi... vastasel juhul valitseks vaikus. Ta pole lihtsalt eriline suhtleja... Seepärast ma temaga ka kokku ei saa vägatihti. Ei, ma ei diskirimineeri mitte kedagi!)

See pidu oli suupistete paradiis. Kõiksuguseid ja kõikvõimalikke Belgia suupisteid, mis siit leida võib... curryworsten’itest toast-hapjesiteni. Ja muidugi dippimiseks köögiviljad.Tony käis vahelduva eduga mingeid suupisteid taga ajamas. Eriti ajas ta taga kanakoivakesi. Kip-kip-kip...waar zijn ge? hehe
Me mängisime viinamarjadega ja sõdisime, kes saab viimaseid endale.
Me Anu ja Kotrynaga olimegi suhteliselt viimased vahetusõpilastest pidulised. Seinale jooksis terve õhtu slide-show fotodega. Ja nägin ka esimest korda Jolijn’i fotot. (seletuseks: Jolijn on Belgia tüdruk, kes on hetkel Eestis vahetusõpilane ja kellega me meile saadame. Kuid selle vahega, et me tegime väikese vahetuse... nimelt, ta kirjutab eesti keeles, ma flaami keeles... ) Ma kujutasin teda teisiti ette veidi. Ja ma lootsin, et äkki on ta vanemad ka seal. Küsisin Yfu peasekretärilt, kas ta vanemad on siin, kuid ta ei suutnud kohalolijate nimekirja paberit leida kahjuks... seega tema vanematega ma kohtunud pole. Tema minu omadega on.
Aga eks teinekord. :)
Kuna me olime juba Leuvenis ja kell polnud veel  1 öösel (pidime kell 1 kodus olema. Mulle meeldib see, et mul pole ajapiiranguid pandud, kuid Anu ja Kotryna peavad ilma erandite ja 30 minutise edasilükkamiseta alati täpselt kell 1 kodus olema, mis neile ei meeldi.) Kuid kuna meil oli aega ja Marcelo (equadori poiss) ja Andrea (equadori tüdruk, aga mingi teise vahetusprogrammiga)olid Leuveni keskel cafés istumas, otsustasime ühineda. See oli omamoodi eriliselt eriline õhtu.

Mu kojuminek oli kuidagi kokkusattumus aja kokkulangemisega. Nimelt, leuvenist läheb iga tund ainult 1 rong tagasi Antwerpenisse. Ja kuna ma teadsin, et ema on ilmselt kudumisklubis, mis lõpeb kell 1, siis otsustasin oma rongiaja samale ajale klapitada. Istusin siis 12:05 rongile, saatsin emale sms’i, kuid vastust ei saabunud...kell 13:13 olin Antwerpenis. Kobistasin ennast trammi 3 ooteplatformile ja nägin seal ema ja Ria’t (ta sõbranna). Nad olid üllatunud ja ma saingi oma plaani kohaselt nendega koju. Kuid, ema ei saanud mu sms’i kätte, nii et ta ei teadnud, et ma tulen. Me lihtsalt ajastasime ennast üheaegselt. Mis on ainult super!

rongirattad ragisevad...

Kui igav on, peab lihtsalt ennast lõbustades tegevust leidma :)

Anuga Leuvenis ringi tatsates

Kortyna oma super-lekker spagette jagamas

Just before going to feest

Mu emale meeldiv seelik, mille ma ostsin koos teise seelikuga, sest ma ei suutnud otsustada, kumba võtta.

Pidu vaadates teiselt korruselt.
Joaquin ütles selle peale, et küll on hea jälgida inimesi, kui nad ei tea, et neid jälgitakse

Laua juures, suhteliselt keskel, õigemini paremalt kolmas on see Austraalia vahetusõpilane.

Joaquin (Tšiili), Urté (Leedu) ja Tony (Tšehhi)

Katusel, kui keegi otsustas akna sulgeda.

Hehe

Tony

2 Equadoorlast. Marcelo ja Andrea

Mina koos Kotrynaga

Ja kolmekesi... mina, Kotryna ja Anu

Tõstan oma šokokohvi toosti kõikide paremate päevade terviseks. Vb kirjutan veel enne kui Pariisi sügavustesse kaon.
Ahjaa... Pean selle ka ära mainima, et meil on ju kohe kohe vaheaeg. Terve pikk nädal keset Veebruari. Ka see pole mitte pöörfect?? Ja Tiina tuleb Belgiasse ning see on possibility temaga eerste kord näostnäkku laivis kohtuda. Sounds coool...:)

Tadaa, teile, kes te oma külmastvõetud varbakesi peate soojendama, sest meil on 10 kraadi sooja ja õunapuud, nartsissid, võõrasemad ja roosid õitsevad oma täies ilus. Ja tuvid sebivad...arvates, et on kevad...
Ja lumememme mu tagaaeda ilmselt tekkima ei hakka.

Ahjaaa...MEIL ON JÄLLE STREIK ESMASPÄEVAL! Streigitakse ikka pensioni üle...ja see tähendab seda, et see on veel suurem ja veel tugevam streik ja suure tõenäosusega liigub väga väheseid transpordivahendeid ringi...
Ja ma ei pea kooli minema, sest mu isa lubas mul parem koju jääda kui pärats mitte millegiga koju tagasi saada. hehe... How cool is that?? Ilmselt lähen ujuma kooli asemel!

Kõik on niiiiiiii üliiii hästiiiii! ehk Jõulud, Uus-Aasta, ja Kreeka inimesed!

Helooo taas! It has been such a long time. :)
Mul pole õrna aimu ka, millest mu viimane blogipostitus pajatas, aga tean seda, et selle kirjutasin ma kuskil prst eksameid, seega jõulud ja viimane koolipäev jäid ilmselt välja sellest ja kõik, mis on juba selles aastas, aastanumbriga 2012!
Igaljuhul, selles lühipostituses tuleb juttu järgnevast:

1. 3e KREEKAS TUTVUTUD INIMESEGA KOHTUMINE! Jeeee
2. IDA-EUROOPA DELIKATESSIPOE KÜLASTUS
3. Brüssel, Yfu õpilased ja Océade veepark
4. VANA-AASTA ÕHTU JA UUE ALGUS
5. Belgia külastamine:
Lier- kellade muuseum;
Tongeren- Belgia vanim linn
MAS’i külastamine neljandat korda...hehe
6. JÕULUD e. Kerstmis in Belgiё
(ja Õlleküpsised)
7. Chiro tõrvikutega kõnd
8. Viimane koolipäev (ja „We Do Give A Sh*t“ aktsioon)
Taaskord üle-Belgialine streik
EKSAMITULEMUSED
(mul juhtus väike eksitus piltide üleslaadimisel ja selle tõttu tulevad siinses postituses kõik tegevused minevikk minnes, ehk uus aasta saabub enne jõule. Sorry)
__________________________

Jap, ostsin omale kõrvapuffid. Lihtsalt niisama- eriliselt mugavad pole, aga hoiavad kõrvukid soojas kui mütsi ei taha soengu rikkumiseks pähe ajada. :)



1.
Kirjutasin kuskil enne eksamiperioodi kirjutasin Kylie'le, et kuna ma belgias olen, võiks kokku saada ja nüüd see lõpuks toimuski.
Ma nägin neid kolme inimest viimati maikuus Kreekas. Ja nüüd uuesti- Simon Austriast, Kylie ja Justine Belgiast. 
Me leppisime kohtumise kokku Gent'i rongijaamas. Minu rong saabus varem ja siis ootasin neid.
Ootamise ajal mõtlesin, kas ma nad ikka ära tunnen, kuid sellega probleemi polnud. Nägin Simonit kaugelt juba, sest ta on päris pikk, tundsin ta prillid ära ja loomulikult oli tal kitarr kaasas. Ja siis jooksin täsi vehkides nende juurde ja kallistasin ja me olime üliõnnelikud.
Justine'i mäletan ma hägusemalt, sest ta oli tantsugrupis ja ma ei näinud teda iga päev.
Kõndisime ja rääkisime mälestustest ja elust jms.
See oli täiega kokkusattumus, et Simon samal ajal Belgiasse tuli, et teda ka näha sain. Plaan on ka Luxemburgi tüdruku Sarah'ga kohtuda.
Midagi erilist me ei teinud, kuid me veetsime suurepäraselt aega!
Külastades vaid keskaegset kindlust Gent'i südames.

Vasakult: Austria poiss Simon, Belgia tüdruk Justine ja mina

Istusime Genti rongijaamas ja ootasime oma rongiaega ja Simon mängis kitarri ja me laulsime Justine'iga ja siis järsku tuli mingi umbpurjus mees sinna meie lähedale ja hakkas kaasa laulma ja midagi rääkima, aga Justine isegi ei saanud aru, et ta rääkis flaami keeles. Vähemalt ühe noodi peal oskas ta enamvähem pidama jääda. hehe

Käisime 4kesi Genti keskaegset kindlust vaatamas ja Kylie (teine Belgia tüdruk)kasutas poseerimist kohe ära :)

Vaade Gent'ile. Tüüpilised majad. See on üks vanimate linnade seast ja muideks ka vanem kui Antwerpen... kuid siiski, minu jaoks on Antwerpenil suurem võlu. Sorry. Gentis on hea jalutada, aga ma ei tunne ennast seal koduselt, aga Antwerpenis tunnen. :)

Justine, Simon

Kylie

Tükike Gent'i raekoda
___________

2.

Anu käis mul külas ja tatsasime veidi Antwerpenis ringi ja soppasime ja otsisime koos üles Mortselis asuva Ida-Euroopa toidupoe. Sissenedes oli juba selline külapoe nostalgiline tunne. Paremal pool olid vene kommid, mida sai kiloga osta. Ja präänikuid, barankasid ja muud magusat. Sügavkülmast leidsime eesti ja vene jäätisi, leedu kohukesi , pelmeene, vareeenikuid, kapsarulle jms. Kui ma külmikus  vürtsikilusid nägin, siis hakkas küll suu vett jooksma. Tahaks, aga siis ei ostnud. Deivi kurtis mulle ükspäev skypides, et ta igatseb vürtsikilusid. saadaks talle, aga need lähevad hapuks selleks ajaks. kahjuks!
ja kohupiima, hapukoort, keefiri jms oli seal küllaga ja sulatatud juustu, seda õiget vene oma, või moodi pakitult fooliumpakendi sisse.
Ja manna, tatar, hirss, kaerahelbed jamida veel kõike. Ühesõnaga, see on seal paradiis!

Kuid me ostsime vaid 2 pakki Uurali pelmeene, 20% hapukoore, ja kondentspiimamaitselisi küpsiseid ühe paki, sest ma tahan teha küpsisetorti, aga meil poes pole normaalseid selliseid kandilisi küpsiseid.

Ja Anu ostis 2 kohukest.
Ja me olime mõlemad üllatunud, kui väikesed on tegelikkuses hinnad. Küpsisepakk 45 senti ja kaks kohukest 90 senti. tavapoes siit ei leia küll midagi sarnast nii odavalt. Ma mõtlesin just, et need asjad on siin kallid selle pärast, et need on midagi sootuks erinevat ja vene kaup, mitte Belgia oma, aga see oli odav tegelikkuses.

Ja eile trammiga koju minnes, vaatasin aknast välja ja mida ma nägin- vene kondentspiimapurgi värvides poeuks. Võibolla oli isegi Moloko peale kirjutatud- täpselt selline uks nagu see küpsisepakk. Ja ukse kohal silt Oost-Europese specialiteiten ehk siis Ida-Euroopa toidupood. Ma olen sadakümme prontsenti ja enamgi kindel, et seda seal polnud vanal aastal, sest ma sõidan sealt kord vädalas vähemalt mööda. Kuid see on vaid hea!!! hehehe

Vene hapukoor, kondentspiima maitselised küpsised ja pelmeenid

Petšenki ja uralskie pelmeni.

Leedu kohukesed, mida hoitakse sügavkülmas, aga maitsesid jumalikult. See kollaka paberiga maitses täpselt nagu Karums... Oot, kust kohast Karums üldse tuleb, KAs see pole ju Eesti kohukene. Igatahes, oli see jumalik. :)Vahetevahel võib endale lubada. Ja hind polnud ka üllatuseks üldsegi väga soolane. 2 kohukest olid kokku 90 senti. Ma arvasin küll rohkemat, sest kohukeste hinnad olid ainsad, mida me leida ei suutnud
______

5.
Ja viimane meie Belgiakülastusest oli Antwerpenis MAS’i külastamine (Minu jaoks juba nelja skord). Sel korral ka muuseumi. See maja on 10 korrusega. 6l neist on muuseumi eksponaadid. Kohati oli päris huvitav, mõneti ikka megaigav. Kuid muuseumide värk.
Igatahes vaadet nautides sain ka ema-isaga pildi koos. Wii!

MAS'i näitus: Zero Dollar.
Päris lahe oleks see käibele lasta. Sul on see rahakotis, aga iialgi kasutada ei saa, sest sellel tegelikkuses pole ju väärtust. :)Originaalne idee samas. hindeks 10+

Leivakuklitest valmistatud rist. See skulptuur on vist mingi 20 aastat vana. Kuid näe, leib ei hallita. hehe Kes tahab skluptuuri koju söögilaua kõrvale seina peale?

See pilt on tehtud selle hõljuva rohelise kleidi pärast. Kui ma seda nägin, vahtisin ma seda umbes 2 mintsa lihtsalt silmi pilgutamata silmad suured nagu tõllarattad. Ja põhjus oli selles, et ma kirjeldasin seda kleiti oma kunstinitiatie tunnis.
See kleit on valmistatud beatles'ite kehadest. Ma arvan, et midagi kuldpõrnkataolist eesti keeles äkki. Igatahes tean ma seda, et tegemist on kõva koorikuga metalselt läikivate putukatega.
Ma mäletan, et ma kirjutasin oma kirjelduses, et see meenutab mulle Disney Tuhkatriinu multikat, kus linnud, loomad kandsid printsi mantlit ja tantsisid tuhkatriinuga metsas lagendikul. vms..
Igatahes, on minu jaoks sellel teosel maagia ja elu ja hing ja ma tahtsin seda päriselus näha ja ma olen selle saavutanud, ma olen seda näinud ja mul on endal sellest pilt!
Olen uhke enda üle! :)

Vaade kusagilt MAS'i sisemusest. Jah, ma vist olen juba MAS'ist pilte lisanud, aga ikkagi, ikkagi juhin tähelepanu lainelistele aknaklaasidele ja vaatele ja valgusele.
Super!

Üks osa näitusest, kus sa saad kirjakese kirjutada ja siis pudelisse pista. Ma ei teinud seda, aga tahan teha mere äärde minnes. Ja päris kirjakese pudelisse panna ja lihtsalt loota, et keegi kunagi 100 aasta pärast leiab selle. :)

KARUPOEG PUHH MILJON KORDA RUUDUS!
Ma lihtsalt ei suutnud ilma pildita sealt lahkuda. Tahaks sinna sisse hüpata ja siis lihtsalt lesida seal, sest see on ju pmts sama mis väikestele lastele pallimeri. Tahaks Puhh'ide sees ujuda :)hehe

Belgia skulptori kujutatud sadamatööline. Ta on uhke oma töö üle ja tal pole häbi olla lihttööline, selle pärast seisab ta nii.

Antwerpen MAS'i panoraam-vaates

Veel Antwerpenit MAS'ist

Ja natukene veel. uups

Mul on igaühega MAS'is käies pilt koos... Esimesed olid mu õde ja mu vend ja nüüd sain pildid ka isaga siin

ja emaga siin :)
_____________

3.

2.jaanuaril aastanumbriga 2012, läksime vahetusõpilastega: kokku 9 tk, Brüsselisse Océade veeparki lõbutsema.
Seal oli 6 liumäge/ toru:
* kolmelise kummirõngaga allaparvetamine mööda toru
*kahelise ja üksik-kummirõngaga allapurjetamine mööda toru (paremuselt teisel kohal)
*disko-toru, kus said ise valgusefekte valida, aga seal olid ühenduserandid ja see oli seljale niii valus
*Toru, kus kõik käis ülikiirelt aj sa ei näinud midagi, sest vesi oli sul näos (ma lõin pea ära vastu toruseina)
*õuetorud, hästi järsud, kiired ja lühikesed, aga kõige paremad. Sa lihtsalt lendasid läbi toru ja siis 2 meetrit basseinini
*õueliumägi, mis oli ka väääga valus ühendusrantide tõttu.

Kuid üldiselt oli ülilahe, saime saunas käia, mis oli küll vedikene jahe, aga siiski. SAUN!!!

Océade peegli ees.
Vasakult Anu (Eesti tüdruk), mina, Becci (Saksa), Tony(Vietnami päritolu Tšehhi poiss)

Hehe, siin vaatab Tony ka üles, mitte ei ürita jopelukku kinni panna. heh

Océade. Meil polnud tegelikkuses mitte kellelgi õrna aimu ka, kuidas sinna pääseda. Lihtsalt valisime umbes peaaegu huupi ühe tee ja jõudsime kohale ilma kusagile eksimata. Chill!

Tony
Tagataustal paistab Atomium
__________________-
4.
Aastavahetus, kus aastanumber 2011 muutub 2012'ks!
Olin kutsutud koos Katrieniga majapeole uue aasta vastuvõtul tema keskkoolisõpradega, kellest ma kedagi ei teadnud, kuid kellega sain seal tuttavaks. Ja ma tundsin ennast ülihästi nende seas, nad olid nii sõbralikud ja lõbusad ja võtsid mu kenasti enda kampa sisse.
Alustasime snäkkide ja Cava'ga ja siis saabusid väikesed soojad snäkikesed- lihttaigna sees kala, liha, juust, tomat.

Põhiroaks sõime salatit, kurki, tomatit, saia, ja tooreid lihatükikesi, mille me tõstsime taldrikule, kuid enne söömist küpsetasime fondüüpotikeses kuuma õli sees.

Umbes 5 mintsa enne kella 12 läksime õue koos 2 pudeli Cavaga ootama uue aasta tulekut ja vaatama kaugusest rakette. Kui kell 12 lõi, saabus ülisuur musitamine- 3 musi igaühele.

Ja siis saabus magustoit- molten chocolade cupcake koorejäätisega.
Seal oli üks poiss Jeff, kellega rääkisin kõige rohkem- ta on austraallane, pool elu seal elanud, pool siin Belgias. Ja õpib inseneriks ja ilmselt läheb kunagi tagasi Austraaliasse.
See oli täiega lambikas, kuidas ta mu numbrit küsis ja nüüd lihtsalt saadame sõnumeid- loomulikult flaamikeeles.
Mul oli ülimegasuperlahe vanaasta ärasaatmine. Ja mulle meeldis see, et siin nauditakse šampust, mitte ei jooda eesmärgil purju jääda. Ja ma tunnen, nagu ma olen neid inimesi juba teadnud enne seda pidu, mis tegelikkuses on vale- ma kohtusin nendega seal.

Uusaasta raketid

Veidikene kummaliselt õnnestunud pilt, aga ajab asja ära kuidagimoodi ikka. :)

Meie uusaasta tuli sellel samal tänaval, kust avanes vaade kaugemale.

Siin ootavad poisid kella 12 löömist ja Tom otsib sekundi pealt aega oma telefonis.

Molten chocolate cake. See on nagu muffin, aga seda küpsetatakse umbes 5-8 mintsa ja siis on kese vedel ja kuum ja see ei tahkugi ära. Ja seda sõime vanillijäätisega. Mmmmm kui hea see oli!

Vasakult: Margaux, Jeff ja Jamie.

Fondue, ehk me võtsime oma taldrikutele tooreid lihatükikesi, torkasime need varda otsa ja siis kuuma õli sisse kuni need olid läbi küpsenud. Veits liiga palju õli minu jaoks, aga esimest korda fondue'tasin midagi niimoodi :)

Jamie

Margaux
______________
5.
29.dets oli plaan minna Lille’sse Prantsusmaal, kuid me ei läinud sinna ja ma sain sellest teada alles autos istudes ja tund aega sõitnud olles. Ja probleem oli selles, et me pidime varem üles ärkama, kuid nad ärkasid 10 paiku ja siis on jah loogiline, et me ei jõua prantsusmaale, kuhu on 3 tundi sõitu kuskil. Ma olin niii pettunud, sest nad ei öelnud seda mulle varem, nad teadsid, et nad ei lähe sinna juba hommikul, aga minaa????
okei, ilm oli ka nagu ta oli, aga ikkagi.
Läksime siis Belgia vanimasse linna Tongeren’i, kus polnud mitte midagi vaadata. Läksime kohvikusse istuma, kohvi jooma ja pannkooki sööma ja muuseumis oli 5 40-inimesega järjekorda, siis sinna ka ei läinud ja pmts oli terve päev üks ülisuur pettumus.

Antwerpeni keskväljak jõulurüüs

Tongerenis saab uisutada. Kuigi see päev oli ülivägahalb ilm. Mingi 3 kraadi, vihm, ülitugev tuul ja väga ei kutsunud uisutama.
Aga tahaks ära küll proovida siin uisutada :)

Jõuluajal on minumeelest just parim aeg kirikute külastamiseks, sest siis saab nt jeesuslast tema sõimes otsida, sest kuna Belgia on katoliiklik, siis on igalpool need jeesuslapse sündi kujutavad onnikesed kujukeste või mannekeenidega sees.

Ja taustal näete te kauguses Jeesuse sündi

Kuna ilm oli sellel Tongeren'is käimise ajal nii halb, läksime jäätisesalongi pannkooke sööma ja kohvi jooma. :)

Tongeren jõulurüüsse mähkunud ikka veel
________________
Belgia külastamisest: 27ndal läksime isaga külastama Lier’i. Väike linn, kus pole midagi erilist vaadata, kuid siiski. Seal keskel on kella-muuseum Zimmertower. Mingi teadlane leiutas kõik miljon kella, erinevate asjade muutuste vaatamiseks. Kuidas planeedid liiguvad ja kus on tõusud maailmas, kus on mõõnad aj neilt kelladelt saab seda üheaegselt vaadata. Crazy! Päris huvitav oli isegi.

Lier'i kellamuuseumi kellatorni maketimoodi asjandus või tegelikkuses saab seda ka lugeda miniskulptuudiks.

Allolevalt pildilt pärineva kella keskmise paani lähivaade kreisi-tehnoloogia-kelladest, mida tegelikkuses on keegi leiutanud, aga mida tegelikkuses pole ju otseselt vaja

Ja see kell endiselt veel töötab- õigemini kõik need- lihtsalt oma süsteemi ja oma tempo järgi.

Brüsseli vahvel koorejäätisega. Aga see koorejäätis maitseb teisiti kui eesti koorejäätis. Ma ei ütle et halvemini või paremini. Ma ei oska võrrelda neid, ütlen lihtsalt, et teistmoodi.

Kellamuuseumi päris kellatorn. Erinevate kelladega. Lähivaade

Kellatorn, mis kunagi ei valeta oma ajaga

Lier'i kiriku Jeesuslapse sündi kujutav kirikusissepääs

Tüüpiline vaade Belgia vanemates linnades: Vaade madalalt sillalt kanalile

Ja veel kanalit ja pisut maju
_____

JÕULUD-JÕULUD-JÕULUD-JÕULUD!!!

Kõige tähtsam jõulupäev meie peres on 25. Detsember. Ärkasime juba varakult, sest siin tulevad ikka pereliikmed umbes keskpäeva paiku, mitte hilja õhtul nagu Eestis.
Ema oli eelmisel päeval kalkuni juba marinaadi valmis pannud ja õue rõdule tõstnud ja nüüd ootas see vaid õunu kõhtu ja ahju minekut.
Supid tegime valmis juba eelmisel päeval ja niisamuti ka Katrien’ile taimetoitlaste moussaka. Ainsaks jäi veel fritüür kapist välja ajada, vana õli minema kallata ja uus sisse panna.
Ja Brüsseli kapsad pehmeks hautada jms, pisem töö.
Ma ei saanud seal millegagi aidata. Parem oli kui köögiosas vähem inimesi tatsas. Triikisin hoopis esimest korda siia saabudes. Nimelt oma kleidi ja ema kasutas mind kenasti ära, aga joaa, triikimine pole ju miskit hullu.

Meie perepilt jõulude ajal.

Mul oli tõsine dilemma, mida selga panna. Ma valisin kahe kleidi- tegelikkuses kolme vahel ja ma ei uutnud valida. Lõpuks sain otsuse paika pandud ja ilmusin allakorrusele oma valges pitskleidis ja paljajalu. Ema soovitas mul kingad jalga panna, näeb elegantsem välja. No siis kõpsisin tagasi oma tuppa ja otsisin (ikka veel )kohvrisügavustes olevad kontsakingad välja ja siis tundsin ma ennast küll pisut veidralt, sest kõik olid nii tumedas ja ma olin üleni säravvalges.
Siis ei tulnud mul seda meeldegi, kuidas Kreekas olles Kylie (Belgia tüdruk) ütles, et belglased igapäevaselt valgeid kleite ei kanna- need on pmts pulmadesse sobilikud. Vb sellepärast oli selline tunne. Igatahes sain olla jõuluingel.

Külalised olid oodatud saabuma kell 13:00, teadsin, et mingit erilist täpsust ei tasu oodata, kuid isegi üllatusin pisut. :) Kõik olid kusagil poole 2’ks kohal.

Alustati šampusega ja kõigile Prettige Kerstmis-soovimisega. Šampuse kõrvale saabus eeloode: croquetten (eesti keeles peaks see nimi kõlama kroketid). Koosnevad lambalihast, natukesest võist, natukesest jahust, puljongist ja želatiinist ja peal on paneerimispuru ja need topitakse mõneks minutiks fritüüri ja kui nee välja tulevad, on peal krõbe truun koorik ja kui sa selle avad, voolab lihatükikestega soe vedel sisu välja. Kui see teile mitte eriti isuäratav ei tundu, kui te seda loete, siis kahju. Kirjeldus on kummaline, aga maitsevad hästi.
http://farm1.static.flickr.com/108/364526986_81100d1440.jpg
Ja kuna mu õde on taimetoitlane, olid eelooteks ka kaascroquetten (juustukroketid).

Põhisöögiga alustasime ikka laua taga. Alustuseks supp. Meil oli kaht sorti suppi: kalasupp paprikaga ja tomati-püreesupp lihapallikestega. Põhjus oli taas mu õe taimetoitluses- ta sõi tomatisuppi ilma pallikesteta. Sain esimest korda siinoleku jooksul tõelist kalasuppi. (Jaa, ükskord tegin ise omale süüa- supp kalatükikeste ja ülipaljude köögiviljadega, aga see ei loe).
Pärast suppi juba tundus, et ohoo, mul on kõht täis, kuigi see oli esimene asi, mida ma terve päeva jooksul olin söönud. Istusime lauas edasi, ajasime juttu ja ema-isa valmistasid põhirooga ette.
 Kalkun läks tagasi ahju ja muu kraam tehti soojaks.

Õige pea saabusid lauale põhiroa potikesed. Katrien’i jaoks moussaka, kuid isegi Willem sõi seda, mis on üllatav- tavaliselt ta veggie-asju ei puutu. Aga sealne sojast valmistatud liha maitses niii päris.
Lisaks olid Brüsseli (roos-)kapsad kastanitega, punases veinis hautatud pirnid jõhvika-kaneeli-kastmes, appelmous ehk kaneeli-ingveri-õunamoos, kartulipudru-kroketid (http://www.hapjes.org/wp-content/uploads/2011/10/aardappel-croquetten.jpg)
meie jõulukalkun, hautatud türgioad ja kaht sorti kastmeid ja kõrvale traditsiooniliselt punane vein. Süüa küll!

Mu vend ootas üliväga kinkide avamist... kuid seda ei tehta enne magustoidu lõpetamist.
Kui põhiroog söödud, ajasime mõne tunnikese juttu teleka ees ja siis saabus magustoit!

Klaar oli valmistanud magustoiduks rijstpap’i- pmts riisipuder, aga safrani, kaneeli, vanilli, piima ja munadega. Ja see pole magus, sest seda süüakse koos suhkruga. Raputatakse suhkur oma portsukese peale ja lüüakse lusikas sisse. Siin on näha pilt:
 http://recipes.sanoma.be/images/libelle-lekker/q100/w600/h450/2644/rijstpap-met-bruine-suiker.jpg

Ja teiseks desserdiks oli chocomousse- šokolaadivaht. Koosnedes tumedast šokolaadist, võist, vahukoorest, suhkrust, ja vahuks klopitud munavalgetest. Suht rammus.
http://www.filipinofoodstore.com/recipes/wp-content/uploads/2009/05/chocomousse.jpg

Ja kolmandaks desserdiks kohvi kõrvale olid mu õlleküpised, mis kõigile väga hästi peale läksid. Sellest on mul ainult hea meel :)

ja siis saabus kingituste avamine. Esimese kingituse sai meie pesamuna (14 või 15-aastane)- täditütar Hanne, kes sai kingiks jõuluteemalise puzzle.
Meie kingitustetegemine oli sel aastal loosipaki-põhimõttel. Seega pidime igaüks tegema vaid ühe kingituse. Kuid mu armas eesti pere saatis mu igale pereliikmele kingituse, seega said nemad 2 kingitust.
Kingituste avamisega on nii: Esimene inimene läheb kuuse alla ja võtab kingi, tõstab selle üles ja küsib, kellele see on, sest nimesid nad peale ei kirjuta. Ja siis pakitegija ütleb selle kingi saaja nime. Kingisaaja avab paki, näitab kõigile selle sisu ja läheb musitab kingitegijat põsele(tavaliselt 1 kord). Ma kallistasin ema oma kingi eest. Kui musid tehtud, läheb kingisaaja kuuse alla ja võtab paki ja kõik kordub taas. Siin saavad siis kõik teada, kes kellele kingi tegi.

Isa isa ja ema õde Klaar, kes sai Willemilt jõuludeks postkasti uuele majale ja kirja, mis ütleb, et ta saab süüa oma lemmik õelapsega lõunat vabalt valitud toiduga. Kuid ei saa garanteerida, et see isevalmistatud on. (on väikses kirjas alla lisatud). Willem oskab süüa teha, aga see ei meeldi talle niiväga.

Willem oma pakikest avamas

Ema sai kingiks piparkoogi. See ongi kook, veidikene nagu piparkoogid maitsevad, aga see on pehme nagu keeks, aga väherasvasem.

Mina sain emalt kingiks Jeroen Meus’i Dagelijkse Kost- kokaraamatu. Belgia kõige tuntum ja parim telekokk. Lisaks veel ema poolt käsitsikirjutatud retseptid toitudest, mida me oleme ise kodus teinud. See on üliarmas kingitus. Ma olen sellest ülivägavaimustuses!
Ja Klaar’ilt sain karbikese Belgia pralineešokolaadi assortii Brüsseli maja pildiga majakujulises karbikeses.

Kogu pidu oli laiali umbes 9 paiku, sest neil on vaja kaugele sõita.
Otsustasin siis oma vanaemadele helistada Eestisse. Mõlemad olid ülivaimustuses ja tänulikud, et ma neid ära pole unustanud.
Ja siis proovisin ka oma perele tavatelefoni peale heliusatda,kuid see vaid kutsus ja kutsus ja keegi ei võtnud vastu, kuni ma otsustasin lõpuks kusagil 11:30 paiku siinse kella järgi mobiilile helistada... ja oih, ajasin oma vanemad üles. Kõik olid juba jõuluväsimuse tõttu 00:30 ajaks magama läinud. (mul ikkagi tund varasem aeg kui teil seal...)ups!

Esimene kingitus päeva jooksul. See on mu täditütar Hanne

Meie pisikene kuusepuu kingitusetga

Sööök, sööööök, söööök!!!

Ülimaitsev kalasupp!

Enne lauda istumist peo algul...

Must ja valge koer, sest meid kutsutakse nii- Õed must ja valge-. :)

Tädimees Jan

Hommikuse toiduvalmistuse viimased pingutused

Meie söögilaud kodus on tavapäraselt 6-kohaline, kuid kuna inimesi oli 10 tulemas, pidime väikese laua kapist välja otsima. Kui ma õieti aru sain, oli see telkimiseks või väljassöömiseks mõeldud laud, ei tea, ei näinud seda ilma laudlinata

Peo ettevalmistused

Kalkuuun! Ilma täitmata, tema kõhtu topiti vaid 2 õuna ja 1 sidrun. Külalisi oli 10, aga kalkun oli piisavalt suur. See vist kaalus 5kg vms.

Viimseid sulekesi ära võtmas

Igatahes, olid mul siin ülitoredad ja erilised jõulud teistsuguste toitudega ja teistsuguste traditsioonidega ja teistsuguse seltskonnaga.

___

24.detsember pole minu pere jaoks siin Belgias mingi eriline päev. Tiksusime niisama kolmekesi kodus- ema, isa ja mina. Mu õde-vend läksid tööle, sest nad ei tahtnud selle jõulutoiduhulluses kodus olla. Ma aitasin toitu teha ja see oli ka kõik, mis sellel päeval siin erilist oli.
               
Õhtul valmistasin neile jõuludeks Õlleküpsiseid.
                Minu Retsept:
                Taigen:
                        250 g võid
                        2 dl õlut
                        6dl jahu
                        õige pisut soola

                Peale raputamiseks:
                        Kaneeli
                        tumedat suhkrut
                        ingveripulbrit

Mu õlleküpsised-

veel kookiesid

Enne ahju minekut

Tegin oma taignakese valmis ja panin külma ja lasin 2 tundi külmikus seista.
Sel korral ei teinud neid üksinda. Ema tuli appi seda suhkruvärki peale panema küpsistele. Mina lõikasin vormidega välja ja tema pani katet peale. Nii läks palju kiiremini.
Ja muidugi, üks pannitäis läks peaaegu kõrbema. Täpselt see sama asi, mis piparkookidegagi- kolmas pannitäis läks nii ulmeliselt kiirelt, et ei suutnud reageeridagi. Midagi väga ei olnud, lihtsalt poisid-tüdrukud olid keskmisest veidi tumedamad- õigemini see suhkur seal peal.

ema mind suhkru pealepanekuga aitamas

Südamekesed südamlikult jõuluaega

Ja muidugi, ega ikka ei lähe äpardusteta- suutsin enda parema käsivarre ahjuplaadiga päris nunnult ära kõrvetada. Kuid tegijal ikka juhtub. :)

Küpised tulid ülihead ja neid kiideti iseg rohkem kui piparkooke, sest mu piparkoogid olid suht kõvad, aga need küpsised on ülimõnkalt õhulised ja ülinagu lehttaignaküpsised.
Nad võitlesid endaga, et mitte kõiki korraga ära süüa, sest need on tõsiselt head!
Isegi mu vennale maitsesid- tavaliselt ta väga isetehtud küpsiseid ei himusta. :)

vahetult enne küpsiste rullimahakkamist

Valmistaigen

Pisut liiga vedel taigen, vastasel juhul pole võimalik seda rullida

Jahu, jahu, jahu

õlu-võisegus ujuvad jahutükikesed..sorry

Potikene õlut

sulavõi

tume õlu

Jõuluõhtuks Brüsselikapsaid puhastamas

Brüsseli kapsalehed
_____

7.
23nda õhtul oli Chiro’l toimumas tõrvikute kõnd. Jaa, see on midagi hoopis teistsugust nagu Jõgeval igaaastane tõrvikujooks. Me lihtsalt koguneisme kokku ja saime omale 1 euro eest tõrviku rentida ja siis kõndisime kanali ääres pimedas ja ajasime juttu ja vaatasime tulesülgamist.
Jäime siis keset pargipimedust seisma ja üks üksik auto saabus õigepeatselt. Selle pagašnikust tulid välja supikanistrid ja me saime tulikuuma ja soojendavat paprikasuppi keset niisket sügistalvist ilma.
Vaatasime ka väikese käpiknukusõu ära ja ülejäänu õhtu jätkus baariõhtuga Chrio ruumides.

Käpiknukušõu

tulesülgamine

____________

8.
Mu viimane koolipäev oli 3 päeva pärast viimast eksamit. Kuid kogu huvitavus asja juures seisnes selles, et Belgias oli järjekordne STREIK! Jah, nii see oli. Kuna pensioniiga tahetakse tõsta 62lt aastalt 65-ni, siis ei sõitnud peaaegu mingid transpordivahendid. Kord kahe tunni jooksul käis üks tramm. Bussidest ei tea midagi, sel päeval vältisin sedasorti liiklusvahendeid

Igatahes, kuna koolis pidi olema jõulupidu (või vähemalt koju saadetud paber teatas nii), siis ei tahtnud ma koolist puududa. Läksin hommikul kell 7 kodust minema ema sõbrannaga. Pidin kõndima koolini Groenplaatsilt. Jaa, see pole nii kaugel, aga võttis kena 30 minutit kõndimist.

Groenplaatsil oli ennast eelmisel õhtul paika seadnud raadio Studio Brussel oma aktsiooniga We Do Give A Sh*t. Kus nad ajasid oma stuudioklaasboksi keset väljakut püsti ja seal olid live-esinejad ja nad kogusid raha 3nda maailma lastele parema elu tagamiseks, mis on üliarmas. Ja nad kogusid nädalaga 7.142.716 eurot. See oli koostöös belgia Punase Ristiga ja peaeesmärk on lõpetada maailmas laste nii suur suremus ebapiisava hügieeni tõttu.
Sellel hommikul külastasin kiirelt seda üritust, kodus ema vaatas seda taustana telekast. Kuid jaa, nädala lõpuks oli mõnest laulust ikka sajakümnega siiber!

Igatahes, viimasest päevast ootasin ma veidi rohkemat kui see oli. Kooli pidime minema kella 9ks nagu tavaliselt. Siis passisime umbes 30 mintsa niisama kooliõues kuni liikuma hakkasime. Ja minu üllatuseks koolist hoopis välja.
Mul polnud õrna aimu ka, kuhu ja miks me lähme. Küsisin järgi, ja sain tedada, et meie jalakesed viisid meid kirikusse või õigemini kabelisse kontserti kuulama.
Esinesid 6-nda ja 5-nda aasta õpilased lauludega. Veits mööda läks vahetevahel ja nende lauluhääled on nii vaiksed, aga see on andestatav, sest neil pole õpetajat ja me ei käi muusikakoolis. Kokkuvõttes oli päris ilus. Ja mu religiooniõpetaja pidas väikese jutluse jõuludest ja seda kristliku varjundiga, aga ta ei olnud üldse tõsine, tegi nalja ja naeris ja ta isegi ei kandnud valget triiksärki ülikonna all vaid erkrohelist mis oli minu meelest just hea.
Nojaa, siis see asi kestis kõigerohkem pool tundi ja siis tagasi kooliõuele kõmpimine. Ja siis umbes 40 mintsa niisama passimist.
Ja siis saime sooja suppi. Lootsin ikkka päris suppi, aga see oli tomatipulbri-pakisupp. Rääkisin Didier’ga. Ta on mu flaamikeele klassivend. Ja hurraa kell oli tiksunud 12.30le. Ja saime oma klassidesse minna.

Aga see polnud niisma mingi tunnistuse kättesaamine vaid... hmm, me pidime oma klassi ära koristama. Ja kapitaalselt: alustama põrandapühkimisest, sahtlite puhastamisest (sest meil on üksikud klapiga lauad ja sinna topitakse prügi ja oma pooleldisöödud võileibu ja muid toidujäänuseid ja loogiliselt, seal haiseb sees...iuka!), laudade pesemine kõigepealt pesuvahendiga ja siis sellest vahenist puhtaks.
Kuid ma ei osalenud selles lõbusas ettevõtmises, sest ma ei tundnud ennast vastutavana selle sodi ees, sest ma pole mitte ühte asja ka lauale kirjutanud, sahtleid ma parem ei taha puutuda ja põrandale ma sodi ei viska... ja pealegi, mul pole isegi selles klassis mitte ühtegi tundi. Seega lasin oma klassikaaslastel koristada. Hehe :)

Ja siis saabus tähtis hetk, tunnistused! Nagu mu pildilt siin all näha saate, oli mu tunnistus ülihea. Ehk, mu eksamid läksid väga hästi!
Kunstinitiatie eksam oli klassi parim ja see oli ülivägaenamjaolt flaamikeeles. Eksamitulemuseks oli 88%/100%.
Inglisekeele eksam oli loogiliselt võttes klassi parim, selles ma isegi ei üllatunud.
Esthetika oli suht halb.. 21/61st. Ütleme siis, et väga halb. Ups.
Kunstiajaloo tulemusi ei tea täpselt, aga need pidavat heaod olema. Teadmatuse põhjuseks oli see, et õpetaja oli haige ja ei saanud tulemusi teada anda, aga see oli hea.
Ja religioonis oli tulemuseks 92%. Ja olin esimese 3 seas. Wii!

Ja kui ma kommentaare ja oma tulemusi vaatasin, siis olin ma ülimegaõnnelik ja lihtsalt ei suutnud oma õnne varjata ja naeratust kustutada ja ma pidin õpetajatele kuulutama kui õnnelik ma olen ja rahul oma tulemustega.
Siis soovisin õpetajatele ja Nikkyle ilusat jõuluaega ja vaheaega ja lahkusin koolist.
Ja pettumuseks oli see, et siin pole klassikaaslastel mitte mingisugust armast vaheajale minemist, ei mingit kallistamist, ei mingit teiste plaanide kohta küsimist, ei mingit kohvile minekut koos, ja isegi mitte mingit ilusat-vaheaega-!-soovimist. Mu klassikaaslased lihtsalt tormasid minema nii kuni õpetajad meid vabaks lasid. Ja siis tundsin ma täpselt seda sama tunnet mis esimesel koolipäeval kui kõik minema kappasid nelja tuule poole.
Lootsin midagi hoolimise sarnast, aga seda sealt küll ei leidnud...
Läksin siis jalgsi tagasi Groenplaatsile ja Méir’ile, et seal trammipeatuse läheduses olla ja trammi püüda. Teadsin, et mingil ajal kusagil enne kella 3e peaks üks tramm tulema. Ja jõudsin ideaalselt sellele. Ja viimasest peatusest kõndisin siis 30 mintsa koju. Ja oligi vaheaeg. Ja jõulud, aga tunnet jõuludest polnud, sest õues oli 9 kraadi sooja. hehe

Õpetajate kommentaarid minu kohta ja mu esthetika eksami tulemus..oih!

Mu hinded tunnistusel

Viimane koolipäev enne klassidesse minekut

Hommikused lauljad ikka veel laulmas midagi

Laulmis-esinemine kabelis

veel esinemisest pilti

Jõulukaunistused linnas

veel veidi

Studio Brussel'i klaas-stuudiobox

stuudiobox

kena hommikune prügikene Groenplaatsil

Music for life 2011- we do Give a Sh*t!

Artikkel ajalehest streigi kohta.

Kuusepuukene

Meie kuusepuukene