Oellala!
Sorry, see oli juba väga kaua tagasi aega kui siia midagi ilmus. :)
Kuid üritan veidi aea tagasi tha ja kokku võtta oma toredad tegevusrohked tunnid. Siit see tulebgi!
1. Flaamikeele tunni filmiprojekt <3
2. Ana-Lucia ärasaatmispidu
3. Yfu Re-entry weekend- viimne nädalavahetus kõigiga koos
3.1 Ülisuure grupi välis-eestlastega kohtumine (!)
4. Weekend in Ardennen (kagu-Belgias, saksakeelses osas)
5. Tegemisi toimetusi koolis
L.O= kehaline kasvatus- igasugu nalja
waarneiming- loomaaias
Ruimtelijke vormgeving- teatri decoratsioon
kunstiajalugu
Kuid üritan veidi aea tagasi tha ja kokku võtta oma toredad tegevusrohked tunnid. Siit see tulebgi!
1. Flaamikeele tunni filmiprojekt <3
2. Ana-Lucia ärasaatmispidu
3. Yfu Re-entry weekend- viimne nädalavahetus kõigiga koos
3.1 Ülisuure grupi välis-eestlastega kohtumine (!)
4. Weekend in Ardennen (kagu-Belgias, saksakeelses osas)
5. Tegemisi toimetusi koolis
L.O= kehaline kasvatus- igasugu nalja
waarneiming- loomaaias
Ruimtelijke vormgeving- teatri decoratsioon
kunstiajalugu
1.
Ma vist olen siin isegi kunagi äramaininud, et ma sain osa võtta filmiprojektist, mis on 4da aasta õpilastele Nederlandsi keele tunnis kochustuslik, kuid ma ei pea actually seda kaasa tegema, kuid kuna klassis istub 11 inimest, siis ma olen 12nes ja ma sain olla 1 osa ühest grupist. Mu grupp koosnes/-b kolmest poisist ja minust. Me saime muide selle ülesande juba vanal aastal arvan ma. Või vähemalt jaanuaris. Kuid nüüd siiis viimane nädalavahetus otsustasime kokku saada ja asi lõpule viia, sest filmiesitlus tächtaeg oli 7ndal mail saabumas.
Ma polnud selle hetkeni isegi stükikest näinud sellest scriptist. Seega, alustasin lugemist ja enda „sissekirjutamist“ filmi.
Ma pidin mängima eesti päritolu 26-aastast crazy-kunstnikku, kes on just võõrutusravilt saabunud tagasi ja on valmis saanud uue kollektsiooni töid ja esitleb neid nüüd Antwerpeni kunstimuuseumis Muhka. Ma pidin seal eesti keeles rääkima, reporter rääkis muga inglise keeles. Mu tööd on kõik Punktidest inspireeritud. Esimene töö oli Centraalpunkt, musta värvi. siis katsetasin mõnda aega sama stiili ja läksin siis edasi. Järgmine veidi erinev töö selles kollektsioonis oli 4 musta punkti ja kõik erinevates nurkades. Seejärel katsetasin ma ka värvidega ja valmis Värviline Centraal-Punkt. Ja veel edasi Kaksik-Punktid. Ja viimne ja erilisim töö oli Valge punktiga, kust on nool läbi lastud. Ja ma pidin nendest töödest eesti keeles rääkima (oma suure aktsendiga ja me pidime seda 3 korda filmima, sest ma hakkasin ühel hetkel Nederlandsi rääkima).
See on täiesti alternatiivne ja ilmselt naljakaim uudistesaade-programm, mis meie koolis siin tehtud on. Ja lisaks, ma sain ajalukku jäädvustatud... kunagi vaadatakse neid filme ja meenutatakse, et kunagi oli siin koolis tüdruk nimega Hille.
Uudised algavad klaverimänguga ja peareporteri poolt kiire veiniklaasi tühjendamisega. Muidu on ülesehitus tavaline: uudistereporter tutvustab lühidalt ja kaamera liigub edasi sündmuskohale.
selles saates on kohustuslikud 3 osa: biograafia, elust-enesest otse sündmuskohalt ja interwieuud. Biograafia on minust. Eluline osa on narkoteemaline, kus reporterid avastavad angaarist narko-gangsterid ja kenasti „kaetud laua“. Ja interwieuud oleme teinud tänaval võõraste inimestega, küsides kunstialaseid küsimusi. Ma tegin seal interwiuu omaealiste poistega. Kuid naljakas on see, et tavaliselt suudan ma ükskõik kellega ja ükskõik millest rääkida, kuid siis tekkis mul probleeme, sest kaamera seisis mu seljataga ja mul oli veidi pinge sees, et perfectselt rääkida. Kuid siiski õnnestus kõik. Ja Quinten tuli appi veidi, kui mu keel takerdus mu keele taha. :)
Btw, mul oli ülipositiivne näha oma kooli poissi ülikonnas ja eriti šhikilt, sest tavaliselt mu (kunsti)koolis ei näe kedagi väga pidulikult, sest suur võimalus on ennast ära mökerdada. Igaljuhul oli see väga positiivne ja cutie. :)
Sündmuspaigaks on Ajax'i kampioniks saamine jalgpallis. Quinten on jalkafänni osas.
siin on teemaks Punktid erinevates nurkades
Siinne on "Värvikirev Centraal-Punkt", keset paberit
Lisaks on seal veel lühiuudiste klipid. Näiteks Araabia päritolu mees abiellus ona kahe õega (jaa, mitte eriti normaalne, kuid siiski...) Mina ja Jonas mängime mosleminaisi boerkades. Jonasel on burkaks Quinteni ema kleit ja peas on must riidekott. Ma olen reetatud burkasse tumeda tekikese läbi. Ja keskel seisab durbani ja hommikumantliga Didier.
Lisaks osakene jalgpallist. (kuna Quinten on Hollandi päritolu, siis on ta suur Ajax’i jalkateami fänn). Ja vaatasime jalkat, kus selgus, et Ajax’ist sai Hollandi jalkakampioen. Ja sellest tuleb 1 osa uudistesse, kus Quint waatab telekat ja kui selgub, et Ajax võidab, siis tormab fannisalli lechvitades teleka ette ja rebib pluusi seljast. (seda viimast ei osanud me küll ette arvata ja ta isegi oli üllatunud... igatahes, on see süpernaljakas!)
Ja kolmas osa selles rbriigis on mannen in keuken (mehed köögis). Kus Jonas valmistab lihtsat maitsvat toitu käepärast olevatest toiduainetest: salatilehed, sirelioks koos õiekobaraga, täisteraküpsis, mandariin koos koorega (käevahel puruks litsutud), kirsstomatid (käevahel puruks tehtud), klaaskommid koos kõige paberiga, sool, pipar, suhkur, filterkohv, ja kõige lõpuks õlu. Ja valmis see oligi. Ja siis saabus naljakaim koht... ta maitses seda ka päriselt. Ja oleks selle tõttu peaaegu hommikusöögi välja oksendanud. See asi maitses hullemini kui lõhnas. Lõhn oli puhas kompost.... maitset ei taha teadagi... Kuid tegelikkuses ei pidanud ta seda maitsma...
Didier, kes filmis, tal olid pisarad naerust silmist jooksmas. Kõik olid kaamera taga naerukõverates ja pisarais. Ja see oli muidugi parim, et Jonas suutis täiesti tõsiseks jääda ja ehtsa proffesionaali mulje jätta. :)
Seda Otse-sündmuskohalt filmisime kella 9 ajal õhtul pimedas ja creepy’s angaaris Merksemis. Ma olin koos 4 poisiga ja ega nende juurest väga lahkuda ei tahtnud ka, sest see oli liiga jube. (Muide, meenutas veidi tapamaja maja karjääriteel.) Seal hüppasid 2 poistest 2-meetri kõrgusel asuvast aknast välja, et anda effekti põgeneme-gängsderite eest. Ja see õnnestus ka ülihästi. :)
Muide, sel õhtul oli meiega kaasas ühe poisi vend, kes oli abiks narkoparuni mängimisel. (need 2 poissi on Liibüa päritolu, kuid siin terve elu elanud, seega Belgia kodanikud ja ülisõbralikud ja chillied poisid). Ja ma kandsin sel õhtul oma parfüümi. Ja kui ma selle vennaga rääkima hakkasin, siis ta küsis, kas ma kannan DKNY parfüümi. Mul jäi vist sõna otseses mõttes suu lahti enne kui ma jaatavalt vastasin. Ma pole kunagi sellises olukorras olnud, kus poiss tunneb parfüümi lõhna ära. Ja ta ütles, et see on ülihea ja üks tema lemmikuimatest parfüümidest. Danku! Hehe :)Kuid ma pole siiani veel valmisversiooni näinud ja ma pole ka mõnesid osasid näinud sellest. Ja need poisid on hetkel Pariisis. Seega pean veel uue nädala alguseni ootama... Olen väga põnevil. Ilmselt jõuab osakene ka sellest internetti. Igaljuhul siis ka siia... :)
2.
Ana- Lucia... Mexico vahetusõpilane, at peab nüüd 17ndal Belgia jätma, et veidi Euroopat näha ja tagasi minna, et ulikoolis eksamid sisseastumiseks teha.
Ta vanemad korraldasid talle ülitoreda lachkumispeo, millest otsustasin ka ma osa võtta. Mitte, et me nüüd nii süperlähedased oleksime olnud, kuid siiski...
Esimene asi, mis mulle peopaigas avanes pildina, oli suuuur suuur 4-korruseline tort!!!! Peal suhkruvaabast või –massist kujukesed ja suhkrumassitaignast glasuur. Sees oli valida (vaheldumisi korrustel) kas speculoosi või šokolaadimaitselise kreemitäidise vahel. Loomulikult oli speculoos vah.õpilaste seas popülaarsem. Muidugi oli kook maitsev, kuid erg magus!!!
Põhiroaks olid Bicky burgerid. Jah, ma pean tunnistama
siinkohal, et ma pole küll eriline bürgerisööja, kuid see oli isegi maitsev,
sest see oli isetehtud- kokkupandud. Ja megapalju hapukurke vahele.Ana- Lucia... Mexico vahetusõpilane, at peab nüüd 17ndal Belgia jätma, et veidi Euroopat näha ja tagasi minna, et ulikoolis eksamid sisseastumiseks teha.
Ta vanemad korraldasid talle ülitoreda lachkumispeo, millest otsustasin ka ma osa võtta. Mitte, et me nüüd nii süperlähedased oleksime olnud, kuid siiski...
Esimene asi, mis mulle peopaigas avanes pildina, oli suuuur suuur 4-korruseline tort!!!! Peal suhkruvaabast või –massist kujukesed ja suhkrumassitaignast glasuur. Sees oli valida (vaheldumisi korrustel) kas speculoosi või šokolaadimaitselise kreemitäidise vahel. Loomulikult oli speculoos vah.õpilaste seas popülaarsem. Muidugi oli kook maitsev, kuid erg magus!!!
Meie õhtu möödus mahlaseid klatšijutte heietades ja jagades. :)
Muide, seal oli Ana-Lucia tuttav 1 naine, kes oskab ennustada tulevikku ette ja seal sai iga vabatahtlik lasta endale ennustada, mittu ja mis sorti lapsed ta saab tulevikus. See oli ülikummaline, sest ta ütles, et ta pole iialgi valesti ennustanud (okei, see on usu-või-ära-usu...) kuid ta tegi ettenäite vanemate naiste peal, kellel on juba ammu täiskasvanud lapsed ja need läksid täppi. Nt Ana-Lucia emale näitas ennustus, et ta saab ainult 1 tütre. Ja nii see oli ka... Tal oligi ainult 1 tütar. Ja see oli nii veider, et sõrmus näitab mis sorti lapse sa saad ja kui on juba arv täis, siis jääb lihtsalt käe kohal seisma. Eelnevatel kordadel liigub, kuid siis lihtsalt seisab... see on niiii kummaline. Kuid ma ei taha seda enda koha pealt siiski uskuda...
Megatort!
Bicky burger
ees vasakult: Eleonora (zwitserland), Rebecca (saksamaa), Hillu, Tony (Tšehhi)
Ana Lucia kanale pai tegemas
3.
Re-entry weekend, ehk viimane kohtumine kõigi vahetusõpilastega, et veeta nädalavahetus koos. Ma ei oodanud seda, sest see tähendas seda, et peab hakkama mõtlema tagasimineku peale, kuid ma ei suuda seda mitte kuidagi teha.
Meil olid work-shopid ettevalmistuseks kojuminekukks, kuid ma ei suutnud ennast focusseerida kuulamisele. Lisaks pidime kirjutama kirja perele, mille nad kätte saavad kui me istume bussi, et Yes-camp’i minna Saksamaale. Ma ei suutnud seda kirjutada... ja nüüd ma isegi ei mäleta, mida ma kirjutasin sinna.. Kurb oli.! :’(
Kuid tegime ka leuke asju... Näiteks oli grammatika ja keelemäng. Midagi sarnast Alias’e mängule, kuid originaalis peab joonistama sõnu, me tegime kirjeldamisega. See oli lookicaliselt Nederlandsis. Ja süpernaljakas. Kuid loomulikult oli see, et enamus sõnu ei teadnud, mis seal kaardil seisid. Kuid muide, seda mängu on nii chill mängida teises keeles. See annab megapalju positiivset jookse-ringi-ole-hüperaktiivne-energiat. Ja naerda saime ikka korralikult.
Ja teine ja raskem osa sellest mängus oli see, et pidime sõnu kirjeldama vaid liigutades, ilma sõnadeta. Mulle sattus sõna Oostende (mereäärseim linn Belgia Flandriaosas) ja ma mõtlesin, et ma suudaksin seda kirjeldada, näitasin ujumisliigutust ette, kuid siis taipasin, et see on ajaraiskamine, sest tegelikkuses on see võimatu ainult liigutades edasi anda. Hiljem kui see sõna teatavaks tehti, said kõik hea kõhutäie naerda. :)
Süüa saime korrralikult ja ülimaitsvalt!
Meile tuli kena üllatus Yfu vabatahtlike poolt... igaüks sai omale t-särgi, millele kirjytasime igaüks mälestuseks häid soove peale. Siinkohal mainiksin ära Tony, kes kirjutas mu rinnaesisele lause, mis pani vabatahtlikke hetkeks imestama ja suuri silmi tegema, minu poole vaatama ja kummaliselt mulle otsa vaatama ja siis küsima, kas ma tean, mis seal seisab... hehe. See pole sobilik siiski siia kirjutada, sest see on igatahes naljakas, kuid siiski veidikene isiklik) hehe :)
Õhtul saime nii kaua tantsida ja pidutseda kui me ise soovisime.. Ja ma täitsin DJ-rolli, sest olin liialt väsinud, et tantsida. Liigne koolitööde rohkus ja liiga vähene magamine.
Järgmine päev algas jälle workshoppide ja arutlusringidega. Pidime ka lisaks kirjutama soovituskirja järgmise aasta õpilastele, mida tuleb kindlasti teha ja lihtsalt sõbralikke soovitusi omaenda emakeeles. Kuid Anu pidi enne ära minema kui ta selle valmis sai...
Ja ma sain sel õhtul emalt kingituse. Nad olid hommikul turul käinud ja ta ostis mulle marokaani presentkoti. Sellest saab mu teine kohver kui ma tagasi pean tulema. See on suurem kui Yfu kohver ja maksab umber 3 eurot, Ja see minu oma on tiigrimustriga. Grauw! :)
3.1
See hoone, kus me peatusime, oli Brüsseli läheduses Beersel’is. Ja kui ma sinna saabusin, siis küsis Leedu tüdruk kohe mult, kas ma üllatust juba nägin. Ma: mis üllatust? Ta: terve maja on eestlasi täis! Ma: Waaat? Ta: tegelikkuses ka, Anu just rääkis nendega. Ma ei uskunud seda... Kuid niii seee oligi.
Hiljem kohtusin nendega kohvipausi ajal ja läksin loomulikult kohe juurde ja rääkima. Nad kõik olid väliseestlased, kuid rääkisid siiski head eestikeelt. Nendest, kellega rääkisin, kõige kauem oli kodumaalt ära üks mees, kes 14 aastat tagasi Eestist lahkus ja elas Hollandis ja 2 aastat tagasi kolis Belgiasse. Lisaks oli seal ka Londonlasi ja vist veel mujaltki. Ja põhjus, miks nad seal olid oli Alternatiivne väliseestlaste koori kontsert korraldada. Nad harjutasid seal 1 päeva ja õhtul läksid kontserdile.
Nii kummaline oli rääkida selles keskkonnas eesti keelt, kuid chill oli kuulda sedasama lauseehitust, mis on eestikeele grammatikaliselt vale, kuid mida ma ka kasutan. Ja samasugust aktsenti kuulda. Üks mees rääkis mulle sellest, kui kahju, et eesltlased kõik tahavad välismaale ära minna ja andis mulle selle aadressi internetis, kus soovitas mul lugeda artiklit "Teadmiste kohustuslik miinimum Eesti riigi ja rahva ärakustutamise avaliku salaplaani kohta" sellelt aadressilt: http://www.iseseisvuspartei.ee/test/index.php/artikleid-liikmetelt-avatud/items/salaplaan.html
Muide, sain teda ka seda, et Brüsselis elab üle 3000 eestlase, mis on üks suurimaid kommuune (kanada ja teiste suuuuurrriikide kõrval). Ma üritasin otsida infot netist selle kohta, kuid ei leidnud midagi. Kahjuks...
Kuid ülivägalahe oli kohtuda nende inimestega, ja andisn ka ühele Londonis elavale mehele oma blogiaadressi. :)
3.
Re-entry weekend, ehk viimane kohtumine kõigi vahetusõpilastega, et veeta nädalavahetus koos. Ma ei oodanud seda, sest see tähendas seda, et peab hakkama mõtlema tagasimineku peale, kuid ma ei suuda seda mitte kuidagi teha.
Meil olid work-shopid ettevalmistuseks kojuminekukks, kuid ma ei suutnud ennast focusseerida kuulamisele. Lisaks pidime kirjutama kirja perele, mille nad kätte saavad kui me istume bussi, et Yes-camp’i minna Saksamaale. Ma ei suutnud seda kirjutada... ja nüüd ma isegi ei mäleta, mida ma kirjutasin sinna.. Kurb oli.! :’(
Kuid tegime ka leuke asju... Näiteks oli grammatika ja keelemäng. Midagi sarnast Alias’e mängule, kuid originaalis peab joonistama sõnu, me tegime kirjeldamisega. See oli lookicaliselt Nederlandsis. Ja süpernaljakas. Kuid loomulikult oli see, et enamus sõnu ei teadnud, mis seal kaardil seisid. Kuid muide, seda mängu on nii chill mängida teises keeles. See annab megapalju positiivset jookse-ringi-ole-hüperaktiivne-energiat. Ja naerda saime ikka korralikult.
Ja teine ja raskem osa sellest mängus oli see, et pidime sõnu kirjeldama vaid liigutades, ilma sõnadeta. Mulle sattus sõna Oostende (mereäärseim linn Belgia Flandriaosas) ja ma mõtlesin, et ma suudaksin seda kirjeldada, näitasin ujumisliigutust ette, kuid siis taipasin, et see on ajaraiskamine, sest tegelikkuses on see võimatu ainult liigutades edasi anda. Hiljem kui see sõna teatavaks tehti, said kõik hea kõhutäie naerda. :)
Süüa saime korrralikult ja ülimaitsvalt!
Meile tuli kena üllatus Yfu vabatahtlike poolt... igaüks sai omale t-särgi, millele kirjytasime igaüks mälestuseks häid soove peale. Siinkohal mainiksin ära Tony, kes kirjutas mu rinnaesisele lause, mis pani vabatahtlikke hetkeks imestama ja suuri silmi tegema, minu poole vaatama ja kummaliselt mulle otsa vaatama ja siis küsima, kas ma tean, mis seal seisab... hehe. See pole sobilik siiski siia kirjutada, sest see on igatahes naljakas, kuid siiski veidikene isiklik) hehe :)
Õhtul saime nii kaua tantsida ja pidutseda kui me ise soovisime.. Ja ma täitsin DJ-rolli, sest olin liialt väsinud, et tantsida. Liigne koolitööde rohkus ja liiga vähene magamine.
Järgmine päev algas jälle workshoppide ja arutlusringidega. Pidime ka lisaks kirjutama soovituskirja järgmise aasta õpilastele, mida tuleb kindlasti teha ja lihtsalt sõbralikke soovitusi omaenda emakeeles. Kuid Anu pidi enne ära minema kui ta selle valmis sai...
Ja ma sain sel õhtul emalt kingituse. Nad olid hommikul turul käinud ja ta ostis mulle marokaani presentkoti. Sellest saab mu teine kohver kui ma tagasi pean tulema. See on suurem kui Yfu kohver ja maksab umber 3 eurot, Ja see minu oma on tiigrimustriga. Grauw! :)
3.1
See hoone, kus me peatusime, oli Brüsseli läheduses Beersel’is. Ja kui ma sinna saabusin, siis küsis Leedu tüdruk kohe mult, kas ma üllatust juba nägin. Ma: mis üllatust? Ta: terve maja on eestlasi täis! Ma: Waaat? Ta: tegelikkuses ka, Anu just rääkis nendega. Ma ei uskunud seda... Kuid niii seee oligi.
Hiljem kohtusin nendega kohvipausi ajal ja läksin loomulikult kohe juurde ja rääkima. Nad kõik olid väliseestlased, kuid rääkisid siiski head eestikeelt. Nendest, kellega rääkisin, kõige kauem oli kodumaalt ära üks mees, kes 14 aastat tagasi Eestist lahkus ja elas Hollandis ja 2 aastat tagasi kolis Belgiasse. Lisaks oli seal ka Londonlasi ja vist veel mujaltki. Ja põhjus, miks nad seal olid oli Alternatiivne väliseestlaste koori kontsert korraldada. Nad harjutasid seal 1 päeva ja õhtul läksid kontserdile.
Nii kummaline oli rääkida selles keskkonnas eesti keelt, kuid chill oli kuulda sedasama lauseehitust, mis on eestikeele grammatikaliselt vale, kuid mida ma ka kasutan. Ja samasugust aktsenti kuulda. Üks mees rääkis mulle sellest, kui kahju, et eesltlased kõik tahavad välismaale ära minna ja andis mulle selle aadressi internetis, kus soovitas mul lugeda artiklit "Teadmiste kohustuslik miinimum Eesti riigi ja rahva ärakustutamise avaliku salaplaani kohta" sellelt aadressilt: http://www.iseseisvuspartei.ee/test/index.php/artikleid-liikmetelt-avatud/items/salaplaan.html
Muide, sain teda ka seda, et Brüsselis elab üle 3000 eestlase, mis on üks suurimaid kommuune (kanada ja teiste suuuuurrriikide kõrval). Ma üritasin otsida infot netist selle kohta, kuid ei leidnud midagi. Kahjuks...
Kuid ülivägalahe oli kohtuda nende inimestega, ja andisn ka ühele Londonis elavale mehele oma blogiaadressi. :)
4.
Nädalavahetus perega Ardennen’is. Kuna plaan oli pärastlõunal juba teele asuda, siis mu jalad mind sel hommikul kooli ei viinud. Läksin hoopis isaga tööle kaasa. Ta pidi sel hommikul kunstinäituse üle vaattama. (ta töötab inspektorina). Ja ma sain kohtuda belgia ühe väga tunnustatud kunstniku pojaga. Ja sain kingiks 3 raamatut tema töödest. Suur tänu selle eest!
Ja pärastlõunal asusime teele Belgia lõunaossa Vallooniasse. Õigemini saksakeelsesse osasse. (siinkohal mainin ära, et Belgia on 3-keelne, kes veel ei teadnud: flaami-, prantsuse- ja saksakeel). Me pidime terve nädalavahetuse veetma vanas rongijaamahooses, mis nüüd on vaid 19da sajandi hoone, kuid ümber ehitatud majaks koos väga paljude magamistubadega. Ma sain kutsda kaasa sõpru, kuid nüüd on eksamid nii lähedal ja keegi ei saanud tulla... kahjuks! Kuid meelt heitma ei hakanud ma veel seepärast!
Me sõitsime 2,5 tundi vihmast ilma ja tuult trotsides oma ööbimispaika Burg-Reulandis. Ma ei teadnud sellest tegelikkuses mitte midagi. Ma polnud sellest ühtki pilti näinud ja kui sinna jäõudsime, avanes mulle vaatepildina punastets tellistest vana vana maja. Kuid ilus!
Kuna me polnud süüa kaasa võtnud, siis läksime Luxembrurgi, et süüa osta. Burg Reuland on kohekohe Luxemburgi piiri ääres. Õigemini on see kohe vastu Saksamaa ja Luxemburgi piiri. Seega, miks ka mitte minna toidushopingule Luxemburgi (sest see on tegelikkuses odavam seal kui Belgias).
Terve õhtu sadas ja sadas ja sadas.
Nagu ma juba mainisin, et selles majas oli palju magamistube, oli seal ka muud. Hõdus elutuba koos ahju ja toa keskel oleva kaminaga. Kena aed, kust sai jõkke minna ujuma, kui soovi oleks olnud. Teisele korrusele ja ka kolmandale läheb (vana) väga kägisev trepp. Teisel korrusel on 3 magamistuba ja vannituba. Vannituba on seal tegelikkuses läbikäigutoa kasutuses, sest sellest läbi minnes jõuab teise ja kolmandasse magamistuppa. Vannituba on suur nagu jalgpalliväljak ja kõige huvitavam asi on see, et wc asub kapis. Tõsiselt. Valgete vanaaegsete kapiuste taga asub wc-pott. Magamistoad on veidikene vanaaegse hõnguga sisustusega, kuid sinna ei sobikski ubermoodne mööbel.
Kolmandal korrusel on 4 magamistuba ja „esik“, kus on tualettlaud suure peegliga, kraanikauss ja wc-pott sirmi taga. Põhimõtteliselt võiks öelda, et wc selles majas on avalik koht. :)
Kui õhtul elutoas istusime ja jäätist sõime (me ostsime liitri jäätist, kuid poolel teel majja meenus emale, et sealne sügavkülm ei tööta... oeps!)... igatahes, seal ma kuulsin väga veidraid hääli, nagu oleks keegi kõndinud kõrvaltoas, sest põrandalauad kääksusid. See võttis kõhedaks, sest see on ikkagi 19nda sajandi ehitis ja mälestustega. (1890 aastal alustas see hoone tööd raudteejaamahoonena). Mu isa läks siis vaatama, sest ta kuulis ka seda ja ma olin hirmul. Kuid ta ei leidnud midagi. Mõne aja pärast kordus see sama asi. Ma kuulsin jälle justkui kellegi samme köögi ja söögitoast. Sel korral läks isa isegi kaugemale, vaatas esiku ja garaaši siisse, kuid ei leidnud ikka mitte kedagi. Ja kolmas kord saabus ka õige õige pea, kuid see oli veeeel jubedusttekitavam, sest justkui kostus nagu keegi oleks olnud teisele korrusele viival kägiseval trepil hiilinud. Ma olin juba tõõsiselt hirmul!!! Ja mis selgus kolmandal vaatekorral. Majas oligi keegi muu peale meie... Ja see keegi oli köögis elutsev hiir.
See on nii haige, et väikesed loomakesed suudavad meid tegelikkuses niii palju hirmutada ja panna meie fantaasia nendega koostööd tegema. Kui mu isa ta tuvastas, siis suutsin naerda, kuid siiski...
Hiljem, palju hiljem ilmus kusagilt salapärasest avausest sisse suuur suur põrisev ja valgushimuline mardikas, kes meil toas ringi lendas ja igale poole vastu põrkas.
Meie järgmine hommik algas bakkerij’sse minekuga, et osta maitsvaid ja parimaid koffiekoeken’eid. Mu vanematel on juba väljakujunenud traditsioon, milliseid nad neist ostavad. Näiteks on mu ema lemmik lechttaignast koogike, mille sees on kirsimoos ja peal on valge šokolaadi mummukesed. Ja kuna see on saksakeelne osa, siis on sellel ka saksa mõjutused- näiteks leib on hapukam kui on flandriaosas. Kuid maitsev! :)
Maja taga läheb läbi jõgi- see oli mu teine kord Belgias oleku ajal kohtuda jõega lähemalt. Sest teadavasti on Belgias mitte just palju jõgesid, järvi ja teisi siseveekogusid...
Õige varsti lisandus meie perele veel meie kaugemaid pereliikmeid: Mu mõlemad tädid, tädilaps ja tema vene päritolu sõbranna (kes tuli siia 2 aastat tagasi ja sõnagi flaami keelt rääkimata, kuid nüüd räägib juba väga väga hästi)
Meie päeva plaaniks oli teha üks suuuuur suur jalutuskäik. Õues oli üllatavalt soe, sest ilmateade oli öelnd, et tulemas on vaid kuni 12 kraadi. Kuid see oli zeker üle 12’ne. Ja kuna vihma oli oodata, siis laenasin majasolevat vihmajopet, mis oli mõeldud kuni 12-aastastele lastele. Kuid sobis mulle ideaalselt.
Ardennen on totaalne teine kui on flandria... seal on ümberringi vaid loodus ja loodus ja loodus, lehmad, mets, puud, lilled, linnud, putukad ja kõik muu, mida ka eestis palju on. Ja kuna ma elan Antwerpenis, mis on 0-5 meetrit üle merepinna, siiis oli see ülisuuur vahe, sest me asusime nüüd 300-400 meetrit üle merepinna. Ja sinna sõites oli kõrvades lennukiga lendamise tunne. (teie, kellega ma Kreekas käisin, te teate seda hästi, mida ma tundsin, kui lennuk õhku tõusis ja pärast maandus. Mul on isegi see naljakas video...aga seeselleks nüüd).
Ma ei oska sellest 4 ja poole tunnisest jalutuskäigust väga palju rääkida, kuid mainin ära tähtsamad hetked siis.
Lasin endast lehmadega pilti teha, mitte et eestis üldse lehmi ei oleks, aga siin kodus olles am neid küll ei näe igapäevaselt.
Ma leidsin metsaalt jänesekapsaid, mida siiani pole kusagil näinud ja lasin neil hea maitsta, lisaks veel kuusevõrsed, mida isegi mu ema maitses. J ahiljem kui ma jätkasin jänkukapsaste söömist, siis ema mul ütles, et Hille õhtul süüa ei saa, sest ta on juba kõhu metsas täis söönud.
Me jalutasime üle piiride ja olime nende 4 tunni jooksul Saksamaal, siis tagasi Belgias ja siis Luxemburgis ja siis tagasi Belgias. Kõndisime metsa ääres ja seal olid piirikupitsad ja astusime Saksamaale ja tulime tagasi. Hehe Nüüd Euroopa Liidu piirides on niii lihtne lihtsalt teise riiki minna. Ainus, mille järgi aru saada on on see, et liiklusmärgid on teised ja rohkem teise maa autosid teistsuguste numbrimärkidega sõidab ringi.
Näiteks Hollandi numbrimärgid on kollased mustade tähtedega, numbritega. Luxemburgis on see sama, Saksa omad on valged musta kirjaga ja Belgia omad valged punase kirjaga.
Peatusime Saksamaal ühes kohvikus, kus mu ema tellis õlu, mis on pooleks limonaadiga pudelisse villlitud. Maitse oli hea muide. (ütleb Hille, kes pole õlujooja)
Õhtul käisin fossiile otsimas kaevandus kivihunnikus, midagi ma kahjuks ei leidnud.
Ja meie viimane päev algas ilusa päikese ja linnulauluga. Pidime lahkuma pärastlõunal, kuid enne veel oli meil piisavalt aega, et lühikene jalutuskäik teha. Sel korral külas sees.
Me jalutasime üles mäkke ja siis veel kõrgemale mäkke, kust avanes megailus vaade. Külastasime kirikut ja kindlust ja lamasime murul ja toitsime lehmi.
Ja lõpuks kui tagasi olime, leidsin garaažist rulluisud, mille ma kohe käiku lasin. Ja need olid ülihead. Kõigepealt ronisin nendega üles mäkke ja sain 5-minutilise allasõidu hirmutaval kiirusel.
Enne kojuminekut võtsime veel maja ees oodates päikest ja sain poole tunniga kerge päikesepuna oma nahale. Oih...
Igaljuhul oli see ülisuper nädalavahetus. Äkki on mul seda veelkord võimalik teha kunagi :)
5.
Koooooool!
*** L.o: siiani oleme endiselt veel sisetunde vaid teinud. Käsipalli ja sulgpalli ja muud nalja teinud. Ja kõige veidram asi oli see, et siin saame me bodydrum’i eest hinded. Me pidime pool bodydrum’i kavast ära õppima ja teise osa ise juurde mõtlema 4’ses grupis ja siis seda koos sünkroonis esitama ja saime hinded sellle eest. Kummaline...
Ja viimasel korral mängisime käsipalli erinevaid mänge, midagi jahimehe taolist ja rahvastepalli kahe palliga.
Ja nüüd esmaspäeval on meil tulemas spordipäev. Sel aastal on 5nda aasta õpilastele mõeldud spordipäev veespordialadega. Me saime valida windsurf’i, cayaking’i, aerutamise ja võrk-&jalgpalli mängimine rannal, vahel. Ma langetasin oma otsuse windsurfi ja aerutamise kasuks, kuid kuna aerutamine oli kõige populaarsem, siis kõik seda ei saanud ja teiseks valiti mulle kanuutamine, mis pole ka nii hull ju. :) kuid halb asi on see, et Belgias on väga „süperilm“ tõsiselt ka, külm on ja sajab iga päev! Kuid siiski olen ma veidikene ootamas nüüd seda esmaspäeva. :)
*** Waarneiming: Olen nüüd oma klassiga juba 3 korda loomaaias joonistamas käinud. Kahjuks on kõigil kordadel ilm mitte väga perfect olnud õues joonistamiseks. Seega esimesel korral joonistasime väikeseid ahve, kes olid nunnukad. Teisel korral pingviine ja nüüd viimasel korral alustasime kaelkirjakutega, kuid liiikusime chimpansite juurde ja hiljem papagoide juurde, kuid mitte miski ei õnnestunud sel päeval. Ja hakkas megapadusadu sadama. Seega polnud võimalik õues olla. Ja kogu loomaaed oli täis karjuvaid lasteaialapsi ja veel rohkem karjuvaid lasteaiakasvatajaid. Kellest ühest jäi meile väga halb mulje. Ta röökis oma kirlda häälega ja kui ta meie juurde jõudis, siis ütles meile täpselt niimoodi: „Minge mõneks ajaks siit eemale, meie lapsed tahavad ahve näha.“ Ei mingit viisakusväljendeid ja ta kasutas käskivat tooni. Ja me muide joonistasime sealsamas. Ja okei, me tõmbasime veidi koomale, kuid need baby’d ajasid meid veel kaugemale oma massiga. Ja nad olid seal 10 mintsa umbes ja kui nad lõpuks ära läksid, olid kõik ahvid kadunud. Tõsiselt, seal polnud enam mitte kedagi. Kogu hoone oli haudvaikne. Ja meil polnud enam mitte kedagi joonistada. Kõik need tited ja kasvatajad olid seal vaid loomahirmutajate kohatäitjatena.
***Ruimtelijke vormgeving: Meil oli üheaegselt käsil 2 ülesannet. 1 pikaajalisem oli see prügi/ ümbertöötluskunsti tegemine, kus ma kasutasin mandariinikoori, et lambikuplit teha. Mul pol epilte hetkel, kuid need saabuvad järgmises blogis ilmselt võibolla...
Ja nüüd on uueks ülesandeks teha teatridekoratsioon 14ndal sajandil kirjutatud raamatu „Lied van Heer Halewijn“ põhjal. See raamat räägib mehest nimega Halewijn, kes laulab ilusate tüdrukute akna all hüpnotiseerivat ja hulluksajavat ja armumapanevat laulu ja need tüdrukud, kes seda kuulevad, jooksevad lõpuks Halewijni juurde, kes nad tapab. Ja üks printsess kuuleb ka seda laulu ja ta kinnisideeks saab üles otsida, kes on see mees, kes nii magusasti laulab. Kuid ta teadis juba, et ta on tüdrukute kadumise taga. Ja nii ta siis otsustabki minna metsa, kus ta kunagi käinud pole ja kohtub selle mehega. See mees elab sügaval metsas majakeses koos oma emaga. Ja see tüdruk jääb ööseks sinna, kuid Halewijn käseb tal majja jääda ja mitte mingil juhul majast välja minna. Kuid see tüdruk läheb siiski ja see tähendab seda, et Halewijn peab tema ka tapma, kuid tüdruk kasutab kavalust ja tapab ise Halewijn’i, raiudes tal pea maha ja võttes selle lossi kaasa.
see on huvitav raamat!
Ja mu teatridekoratsioon nbäeb nunnu välja, Pean ka neist kunagi pilte tegema ja siia postitama.
***Kunstiajalugu: Igal aastal on andnud õpetaja võimaluse teha maailmakuulsatest maalidest ja kunstiteostest koopiaid ja ta annab igaühele tegijatest ka väikese kingituse. Ta raamib need ära ja riputab klassiseinale. Ja tagaküljele kleebib selle õpilase pildi, kes selle teinud on ja kui kursuse paberitel tuleb see kunstiteos, siis ta näitab seda klassis ja räägib, kes selle teinud on janii. :)
Ja ma sain ka võimaluse teha omal valikul ühe koopia. Ja valisin Gauguin’i „Wanneer ga je trouven?“ („When will you marry?“) Ma olen sellega poolepeal nüüd ja loodetavasti tuleb see kena välja. :)
Ja muide, viiamne test oli mul klassi parimate tulemustega. 90% 100’st. Oujeee! Sain klassis väikese aplausi osaliseks. Dank u, lieve klasgenoten! :)
Nüüüd on binnenkort eksamid käes, algavad need 6ndal ja
saavad 22. Juunil läbi. Mul peaks vist olema 4 või 5 praktika eksamit ja 6
teooriaeksamit. Ja Religiooni jaoks pean lugema Marcuse evangeelie läbi. Hehe
:)
Igatahes, nautige ilma ja tadaaa!
(Ahjaa, btw, eile käisin Amsterdamis. Nunnu ja väga chillilt lõbus aeg oli!)
Igatahes, nautige ilma ja tadaaa!
(Ahjaa, btw, eile käisin Amsterdamis. Nunnu ja väga chillilt lõbus aeg oli!)
Igatahes, ilusat 26-kraadist ilma ja lauspäikesepaistet ka teile sinna!
Kusjes, knuffels!
