Sunday 22 April 2012

Paasvakantie en ik ben nu 18 jaar!

Hei!

Goeienavond, mannekes!
Okei, taas lang geleden... sorry selle eest!
Seega, väikene sissejuhatus taaskordselt, ahjaa, mul oli ju 2 nädalat vaheaega vahepeal siin!

1. Katrieniga Gentis noorte disainerite näitusel
2. Jalgrattaga Antwerpenis kevadet nautlemas
3. Brüsselis 3ks päevaks
4. Mu 18’s ja üllatuspidu
5. Lihavõttelõuna mu host-tädi juures
6. Hollandi külastamine ja Antwerpeni ümbruses olevas suurimas metsas käimine
7. Mereääres Oostendes käimine
8. Uv-, neoon- ja blacklight Axelle’i sünnipäevapidu

Foto kooli jaoks, mida me tegelikkuses ei kasuta...

________________

1.
Katrien kutsus mu kaasa Genti 70 Belgia Noore Disainerite müük-näitusele. Enne seda pidime ühe ta klassikaaslasega kohtuma, et siis kolmekesi edasi minna. Ootasime teda mõnda aega. Arvasin, et ootasime tüdrukut, kuid ei, klassikaaslane oli poiss, Jonas. Hehe :) Ta elab west-flandrias, kus räägivad inimesed keelt teisiti. Palju teisiti ja ebaselgemalt. Ja mul oli kohati raskusi aru saada, mida ta ütles. Kuid ülichill poiss.
Ostmiseks midagi sealt muidugi ei leidnud disainikohaste mittemadalate hinnakeste tõttu.
Ja seal oli palju ja väga lahedaid asju: Näiteks laua oli ühes ruumis laud kaetud, keskel oli tort, kuid mitte tavaline. Vaid heegeldatud tort ja jäätisetuutud, Täiesti tõsiselt. Ja see oli nii nunnukas!
Disainerid jagunesid saalide kaupa ja erinevate erialade kaupa.
Toon siinkohal ära huvitavamaid neist või siis ka veidramaid ja vb ka midagi, mis mulle eigenlijk ei meeldinud.
Fashion & jewellery:
*Titi+ The German Kid- moedisainer, kelle disain ühendab endas materjalisuppi ja õnnelikkust http://www.titiandthegermankid.com/
* My Dayly Wood: ilusa moedisaini ja omapäraste detailidega
http://www.mydailywood.com/mydailywood/home.htm
*Helena Jelbricht: oma mõnusalt lihtsate kuid kvaliteetsete ja armsate kleidikestega
http://www.helena-jelbrich.be/
*Lovely Mariquita: Bamby’de ja teite nunnukate loomadega kleidid niihästi ka täiskasvanutele kui ka lastele. Ma tahan seda roosat sealt!!! :)

Furniture:
http://deinvasie.be/pages/strijderdetail.php?strijder=36&lang=nl
*Bruthaus: Töötlevad ümber vanu rula- ja lumelaudu. Kus vanadest saab mööbel. Toolid, pingid, nagid jamuu selline.

Food:
*Julie’s house: supermaitsvad cupcake’id, tordid, koogikesed: http://www.julieshouse.be/nl/
* Zwart coffeelab: Disainer kohvinurk. Kus ma sain ülimegasuperparimat Cappuccinot oma elus. Lisaks oli sellel veel kohvijoonistus peal. Ja ülitore teenindus. http://zwartcoffee.be/
*Callas Confiture: see oli mu jaoks veidi kummaline. Miks peavad moosivalmistajad ennast disaineriteks nimetama või disaineritega koos ennast presenteerima. Ma ei ütle mitte mitte miskit halba, kuid siiski...


See pilt pärineb Starbucksist, kus kohvitopsile kirjutatakse nimi, nagu te teate. Ja ma ütlesin oma nime ja sain kirjapildiks niimoodi kirjutatult. Muide, kui ma ütlen oma nime, siis inimesed kohe tavaliselt: Sul on ilus nimi. Ma: Aitäh!
Ja eriline on see nimi muidugi ja kahtlemata.


Katrien


Mina koos oma kohvitopsiga


Need on need rula-toolid


Nagu ka siin


Ja siin pildil on õllepudeli kastidest valminud väikesed lastetoolid


Belgia kaardi vaip- muide, ühe jala all on musta värvi Brussel. Paha pilt on, aga siiski


Nunnu disainerülikond. Maksis ka nunnult, hinda kahjuks enam ei mäleta


Tõlkes on Pipi doen? Kas tahad pissile?


Jonas


disainerkotid


Heegeldatud tort ja jäätised


Siin heegeldatud küpsised


Mu elu kõigeparem cappuccino! Starbucks jääb muide isegi maitseelamuste poolest alla siinkohal




2.
Kuna vaheaeg käes oli ja midagi erilist teha polnud, ajasin enda kondid püsti ja ratta peale. Ja vurasin kena kevadtuulega koos Antwerpeni lummusesse. See oli esimene kord rattaga linnas käimine. Mul on kesklinna umbes 9 kilomeetrit, ja tavaliselt viib buss mu kenasti linna, kuid suvepoole rohkem hakkan defenitely veloma kooli, sest ühistranspordis on liiga palav, õhku ei ole ja sageli on seal ka smelly-people (nagu mu vend ütles) ja pealegi saab hommikuti liiklusummikutest palju kiiremini rattaga välja. Teel sinna külastasin vene poodi, kus üllatus, üllatus, leiab kenasti eestist ka saada olevat Eskimo ja SuperViva jäätist. Ja 45-75 eurosendi eest! Hehe :) Eesti jäätis maitseb teisiti kui belgia oma. Ei oska öelda kas paremini või halvemini, aga minumeelest vähemagusamalt. Vb...
Tegelikkuses oli mu linnamineku plaaniks mõõta ajaliselt ära, kui kaua läheb aega, et kooli jõuda, kuid selle uurimuseni ma ei jõudnudki, sest ma võtsin suvalisi teeotsi, et suuremat ringi teha ja rohkem avastada. Koolini jõudsin ka loomulikult, aga pärast pikka aega. Ja kuna ma juba seal olin, siis otsustasin veidi aega pargis lebotada. See on üks suurimaid parke kohe linna südames. Meie kehalise tunnid toimuvad ilusa ja soojema ilmaga seal.
parkisin oma velo hekiäärde ja alustasin päikesega tutvumist hea muusika saatel  ja linde ning jänkusid vaadates. Nimelt on seal aiaga piiratud tiigiala ja ka rohelust ja seal elutsevad erinevad kodulinnud ja küülikud. Ja lõpuks avastasin, et ma nautisin päikest 3 tundi mitte midagi tegemata. Ja kui hakkasin minema minema, siis tuli mu kõrvale üks vanem mees. Mul polnud selle vastu midagi, istugu kus tahes, kuid siis hakkas ta muga rääkima, küsides, kas ma elan antwerpenis ja millega tegelen janiiedasi. Ja siis küsis, kas ma temaga kunagi kokku ei taha saada. Wf* vaatasin talle „tegeeeeelt-näoga otsa ja ütlesin, et sry, aga ma olen 17. Seega NEE! Ja läksin minema. Ja sellel päeval sain samasuguse tähelepanu osaliseks veel kolmel korral. Nenee, mulle ei meeldi see, kui mingid vanamehed arvavad, et m olen nendest huvitatud.


Pargis koos hanekestega








Legaalne graffiti sein Antwerpenis. Legaalne seetõttu, et see naabrus on just skeiterite ja tänavakunstnike poolt. Ja igapäevaselt möödun sellest naabrusest, jäädes täpselt mu kooliteele




3.
Kuna mu host-tädi elab peaaegu Brüsseli südames, siis ta tegi ettepaneku, et me saame seal õega 3 päeva ja 2 ööd olla ja linna külastada. Lootsin ka välja minna õhtul, kuid sellest küll juttu polnud. Kahjuks.
Igatahes, see oli mu esimene tõsine Brüsseli linnakülastus selle aasta jooksul. Esimeseks objektiks sai Atomium. Kahjuks oli ilm mitte parimatest ja kauget vaadet nautida ei saanud, kuid siiski, panoraami nägin piisavalt Brusselist. Ja see oli täis jaapani turiste. Nagu alati! :) Huvitav oleks teil kindlasti teada mõningaid ajaloolisi fakte Atomiumist, kuid mul pole erilist viitsimist neid siia kirjutada.
Ma ei ole mitte mingil juhul rassist, kuid mulle meeldib paljurahvuselise linnaelu puhul Brussel vähem kui Antwerpen. Kuid see naabrus, kus mu tädi elab, on megavaikne. Seal elu pmts ei näe õhtuti, mis mulle oli väga harjumatu, sest siin mul on kogu aeg liiklusmüra akna taga ja näen inimesi ringi liikumas ja rattastega sõitmas. Kuid seal polnud midagi sellist.
Ja õhtul kui kodus olime, siis oli seal nii vaikne, isegi muusikat ei mänginud toas. Tv ka mitte. Istusime elutoas teleka ees, lugesime ja veetsme aega, aga seal oli niiii niii ebamugavalt vaikne. Ma ei ole sellega harjunud enam.






Mini-Europe ja Oceade veepark


Belgai vahvliklassika


Ma oma tavaelemendis


Koos Katrieniga


Mu host-tädi Klaar ja ta mees Jan




Teise päeva hommikul läksime kesklinna aj esimese asjana rommel-turule. Seda saab lugeda vist eesti keeles kirbuturuks? Ja igasugust vana ja uut träni. Kuid ei mina ega ka mu õde ei soetanud sealt lõpuks midagi, kuid me saime seal väga palju huvitavat tähelepanu müüjatelt, mida hea meelega ignoreerisime. Kuid selline kirbukas on vist Belgia suurim ja toimub iganädalaselt. Kui ma õigesti aru sain...
Päeva põhiidee oli Manneken Pis’i juures ära käia ja seal lasta just jaapanlasest turistil meist foto teha. Ja seda me ka saime :) manneken Pis’i juurde minnes, juhatas tädi meid ühte lühikesse umbtänavasse, mille lõpus olid inimesed ja tegid millestki pilti. See miski oli raudvõrede taga. Kui lähemale jõudsin, siis oli seal Jeanneke-Pis. Mul polnud õrna aimu ka, et selline tegelane eksisteerib. Jeanneke on tüdruk-versioon Manneken-pis’ist  loomulikult ja mulle tundub isegi, et suurem kui on see kuulus Manneken-Pis. Ja ma ei tea, miks ta on raudvõrede taga.
Seal edasi liikudes olime tänaval, kus mõlemale poole vaadates olid vaid vahvliputkad. Mida rohkem vahukoort ja šokolaadi seda uhkem. Ma ei ole iialgi kusjuures seda vahukoorekuhjaga vahvlit söönud. Mitte iialgi, sest see vahukoor ajab liiga ruttu südame pahaks. :)
Kuid jaa, see ongi rohkem turistide eksponaat. Ma ei tundnud ennast erilise turistina. Kuid isu tekkis ikka väikene. Ja vaatasin neid suveniirishope ja vahvliputkasid ja järsku olime manneken-Pis’i juures. Ja ma teadsin, et ta on väikene, aga et nii väikene. Ja ta on suht random kohapeal ja. Kõnnid kõnnid ja sa võid tast mööda kõndida. Kahju oli see, et sel päeval, polnud tal ühtki riiet seljas. Kõik teavad ju seda, et ta kannab vahetevahel riideid, mida on tal üle 150 vist minuteada.
Muide, õues oli megasuperkülm. Mul oli 2 kampsunit seljas ja jakk ja mull oli ikka külm. See oli mitte hea, et ilm nii ruttu muutus.
Katrien tahtis mingile fotograafia kunstnäitusele minna. Kuid mind see ei vaimustanud. See oli igav ja mu kaamera on samasuguseid pilte täis. Ja see muutis mu väga uniseks ja väsimuks. Ma ei saanud sealt mitte mingisugust elamust, kahjuks...
Ja see päev oli ka ühtlasi mu viimane päev täielikult 17-aastasena. Ma ei usu siiani, et ma nii vana olen. Jaa okei, 18 pole vana, aga ikkagi...




Katrien


Tähelepanu seinale, palun!




Chocolaadikujulised ja imitatsiooniga külmkapimagnetid, mis tuletavad mulle meelde, et pean Belgia suveniiriwinkelisse minema kraami ostma


See foto pärineb ühest café'st. Ja siin on ka Eesti 2-kroonine rahatäht. Üleval paremas nurgas umbes 3 või neljas, olenevalt, kuidas loendada, kuid te tunnete selle ära!


Jeanneke-Pis


Welkom in België, Smurfen
Veelkord tähelepanu seinale, mitte esiplaani turistilõksule


Njom-njom vahvlid igasuguses erivariandis


Ja siin ta on, Manneken-Pis


Katrien, mina ja Klaar






Vahvlibuss


Kunstimuuseumis lõbutsemas Katrieniga


Imiteerime Jaapani turiste


Täpselt sama siin




4.
Ja reede hommikul, Suurel Reedel sain sünnipäeva-hommikusöögi osaliseks, ja sünnipäevalaulu.
Ja ma olin isalt saanud voice-sms’i, mis ütles Gelukkige Verjaardag! Ja see oli naljakas kuulata just pärast üles ärkamist. :)




 Kuid kaua me enam Brusselis olla ei saanud, sest mu õel pidi olema Chiro-weekend. Ja ta pidi olema kodus pärastlõunal. Kahju veidikene. Ja ma ei saanud supersuurt elamust seal ringi jalutades. Mu tädil pole kunagi lapsi olnud ja ta hoiab veidi rohkem distantsi ja ma tunnen, et mind ta ei võta justkui pereliiget. Ma olen temaga koosolles alati külalisosas. Mulle ei meeldi see, sest mu vanemad kutsuvad mind päriselt oma tütreks ja keelavad mu venda vahepeal, et ta ei kiusaks oma õde. See on armas, kuid see aeg Brussselis olin ma veidi külaline. Mis tegi mu pisut kurvaks.
Viimasel päeval ei jõudnudki midagi külastada. Ja eigenlijk pean ma kindlasti tagasi minema, sest ma ei näinud ikkagi seal suurt midagi. Ja tahan kindlasti koomiksimuuseumi minna ja Manneken-Pis’ riidekollektsiooni muuseumis näha ja café Delirium’i minna. Millest ma olen päris palju kuulnud. Seal on rohkem kui 2400 erinevat õlusorti üle kogu maailma (60 erinevat riiki). Ja selle café käes on Guinessi Rekord 2004 erineva õluga. Ja see on nimetatud kui Parim Baar Maailmas. Sest see on midagi omast Brusselile ja seda peab lihtsalt nägema oma elukeses.
Kuid viimane päev vurasime veidi autoga ringi ja siis rongile, et koju minna. Ema tuli meile trammile vastu ja autosse istudes ütles ta, et annab mulle kodus ühe suure suure kalli.
Ja kodus ootas mind väikene kaardihunnik kõige kallimatelt inimestelt Eestist ja kingitusekesed. See oli nii nunnu avada ümbrikuid, lugeda neid sõnu kaardi sees ja kirjapaberilt ja siis naeratada ja mõelda, et ma olen siiski kellelgi veel meeles, mis on mõeldes sooja tundena mu sees :)
Ja Alice in Wonderland kaart pani mind naerma oma armsasusega. Ma tundsin ennast täpselt samasugusena, kui ma vaatasin Alice’it sellel kaardil suure pudeli kõrval, millest ta oli joonud ja väikeseks muutunud. Ma ei uskunud siiani, et ma sain 18’seks. Ja sain ka mälestusehõngulise kingipakikese, mis sisaldas Milka šokolaadi (siin ma ei hakka seda kirjutama, miks see nii eriline on) ja lihtsalt üliilusa kaelakee.
Aitäh, teile mu kallikesed!
Ja lisaks perelt kaardi ja tegelikkuses ka postipaki, kuid kuna kedagi polnud kella 2 ajal kodus, kui kuller tuli, siis ei saaanud seda enna teisipäeva kätte, sest siin siiski pühade päev. (Muide, Suur Reede pole siin niiväga tähtis päev.)
Ja siinsetelt vanematelt sain flaamikeelse fashiondesign’i raamatu. Ma olin siiralt õnnelik selle üle.

Mu õde pakkis siis asjad kokku ja läks Chiro poole teele. Ma centrumisse sünnipäevakaarte ostma. Sest ma pole kahjuks ainukene, kellel on aprillis (kõige superim kuu aastas, te teate seda ju! <3) Ja seal, poes olles, kohtusin ühe tüdrukuga Georgie sünnipäevalt. Esimese hooga ei suutnud teda tuvastada. Nägu oli tuttav, kuid võttis 30 sekundit aega, et aru saada, kus ma teda nägin. Nimi ei meenunud esialgu. Rääkisime temaga paar sõna ja ta siis: Kas mul on õigus, et sul on täna sünnipäev?! Ma, jaa. Ta: Ja kui palju siis? Ma: Achttien. Ta: Amai, gelukkige verjaardag! :) ja tegi mulle kombe kohaselt 3 musi. Ja hiljem soovis ka kassiir mulle gelukkige verjaardag! :)

Ma ei plaaninud pidu teha vaheajal, sets teadsin, et inimesed on ära suusarisil või kusagil mujal puhkamas. Kuid oli plaan vaid kahe poisiga café’sse minna ja midagi juua ja juttu ajada. Pidime 8 paiku kokku saama, ma muidugi jäin veidi hiljaks, kuid see polnud nii erg.
Neilt poistelt sain kingiks midagi echt Belgialikku:  Belgai 100% käsitöös tehtud H-tähe kujulise pitsi. Mille saan hiljem kui tahtmist on kusagile peale õmmelda.
Ja teiselt flaamiklassika flaamikeelsete lauludega CD. Olin superõnnelik!
Kuid need poisid ei saanud kauaks jääda, nagu nad ütlesid. Kud ma pidin neile teed näitama sinna, kuhu nad minema pidid ja kus toimus kunstiakadeemia tegevus sel õhtul, sest väidetavalt ei teadnud nad täpset teed. See polnud probleem, kuid pidin enne kodust ratta võtma, sest ma olin kontstega ja rattaga oli selviisil lihtsam minna.

Kuid kui Chiro majani jõudsime ja ma nägin, et see pime on, siis ma ütlesin, et ei, see ei saa siin olla. See peab olema teises majas, kuid nad: me võime alati vaatama minna ju. Ma: okei siis.
Hakkasin ratta pealt maha tulema, kuid kukkusin külili. Ja mitte just elegantselt. Ja see oli teine kord juba, kuid sel korral oli mul põlv väga katki. Yokke aitas mu püsti ja temale naaldudes lonkasin Chiro ukseni. Kuid kui ukse avasime, siis oli seal ikka pime. Ma ütlesin siis, et ei, siin pole midagi. Yokke: Jaa, vaata sealt ukse tagant paistab valgust. Ja järgmisel hetkel käis kõik nii kiiresti. Tuled pandi põlema ja hüüti: „Surprise!“
See oli üllatuspidu. Ma ei oleks osanud iialgi ette arvata, et see saab olla üllatuspidu. Ja ausaltöeldes esimene mu elus. Ja see jääb mulle elulõpuni oma erilisusega meelde. Ma vaatasin ringi pärast oma üliemotsionaalset hetke (mul olid isegi rõõmu- ja üllatuspisarad silmas mõne hetke) ja ütlesin, et see on nii armas, et te siin kõik olete ja ma ei osanud seda ette arvata ja Btw, ma kukkusin just oma rattaga ja mu põlv on katki. Kuid naersin selle üle vaid ja hakkasin siis sünnipäevakallisid ja musisid koguma. See oli nii nii armas, et kõik need inimesed olid seal. Kahjuks mitte kedagi mu koolist ega klassist. Kuid ma teadsin, et klassikaaslased on reisidel ära. Kuid kahju ju ikkagi! Kuid seal olid mõned vahetusõpilased, Chiro inimesed ja veel mõningad väljaspoolt.
Ja seal sain veel kingitusi, erilisi ja sooja südamega tehtuid. Näiteks Belgia täiessuuruses lipp, millele oid peale kirjutatud soovid ja selle eesmärk on koguda kõigilt vahetusõpilastelt ja inimestelt midagi erilist kirjutatud sinna peale. Lisaks sain valged ketsid sünnipäevaõnnitlustega erinevates keeltes ja veel väiksemaid asjakesi. :)
Ma polnud paljusid Chirokaid tükk aega näinud ja nad  küsisid, mult, kas ma ikka saan juba aru, mida nad mulle flaami keeles ütlebad. Loomulikutl sain aru ja vastasin, et isegi räägin  nüüd ainult flaami keeles. :)
Ja üks väga eriline hetk oli, kui mu vanemad mu sünnipäevatordiga tuppa tulid. Seal põles nr 18 küünal ja see oli mu fotopildiga kook. See oli nii eriline! Ja ma ei tahtnud seda ise katki lõigata ja otsisin vabatahtlikke, neid leidmata. Ja vend siis: sünnipäevalaps peab ise oma tordi lahti lõikama. Ma: Ma ei taha ennast lõkuda! Kuid tegin seda siiski. Koos naeru ja lollitamisega. Ja hakkasin siis tükke välja jagama. Ja esialgselt oli plaan mul ise enda nägu ära süüa, kuid loobusin ja küsisin, kes tahab mu nägu süüa?! Isa: Mina, mina, mina! Ja ta sai selle tüki!
Ma olen kindel, et nii mõnigi polnud mind näinud sellisena, nagu ma tegelikkuse solen.
Ma ei saa teile kirjutada kõigest erilisest siin, sest mõned hetked ja emotsioonid pole jagamiseks. Kuid pidu kestis lõpuks kella 4ni välja. Ja ma ei olnud endiselt väsinud, kuid teised olid ja nemad lõpetasid mu pettumuseks mu peo. Ma olen kindel, et ma rääkisin veel 15 minutit iseendaga, arvates, et keegi on veel üleval ja kuulab mind, kuid kui ootasin vastust, avaastasin, et oih, kõik juba magavad. Ja ma passisin lakke ja kuulasin selle maja veidikene hirmutavaid hääli...


Mu super- maailma-maitsvaim-mina!


Siin on naljakas ennast tükkideks lõikama hakata, sest ma pole veel selleni jõudnud


Kuid siin on juba kurb


Mu kallid inimesed


Jah, see on see, mida te näete. Ma pistsin näo tordi sisse. Sest mu vend tuli mu juurde ja ütles, et teadmis, Belgias on selline traditsioon, et sünnipäevalaps peab enne söömaasumist näo tordi sisse panema, see toob õnne. Ja ma tegingi seda. Ja mu vend siis selle peale: Kas  sa tegelt ka uskusid seda? Ja ma plaanisin ta näo ka tordiseks teha, kuid see ei õnnestunud


Koos Yokkega


Lorettaga


Mu süpernunnud ketsid


nagu ka soiin


See klamber ja ka kõrvarõngad olid kingituseks




5.
Siinne kõige tähtsam lihavõttepühade päev on alati pühapäev. Ja sel aastal 8. Aprill. Ja traditsiooniliselt söövad pered koos lähisugulastega koos Lihavõttelõunat. Nii ka meie. Läksime mu isa õe juurde Kortrijk’i (west-flandrias). Ja seal sain esimest korda elus lihavõtte sokolaadimune otsida aiast. Ma pole seda mitte iial-iial teinud. Kuid see oli nunnu!
Jätkus päev söömisega. (Mu vanemad väidavad, et mu tädi ei oska süüa teha. Ja parem on kui ta ei katseta midagi raskemat. Tavatoitudega saab ta okeilt hakkama, kuid retseptitoitudega mitte. Nagu nad väidavad. Kuid kõik, mida ma seal sõin oli vapustav, seega ma ei tea, kust tuleb see arvamine.)
Alustasime suupistetega ja läksime edasi maitsva köögiviljasupiga. Sel korral polnud see püreesupp. Ma ei mäletagi, millal ma viimati tükkidega suppi sõin... Kuid see oli hea.
Pearoaks Belgia traitsiooniline stooflees, kodufritüüritud friikad ja appelmoes. See oli lekker.
Ja magustoiduks midagi, mida ma sõin esimest korda elus: witte chocomousse. Valge chokolaadi vaht. Ma olen vaid tumeda chokolaadist tehtut saanud, mis maitseb mulle eigenlijk rohkem, kuid see oli omapärane kooslus koos passiefruit’iga garneeringuna.
Ja pärast sööki ajasime juttu ja mängisin koos venna ja täditütrega Wii tennist mängides. Loomulikult kaotasin mõlemal korral. Kuid nalja sain siiski piisavalt.



Mu täditütar Hanne, tädi ja vend
mu õde ja ema
meie kogutud paaseitjes
Neil on süpernunnu kass Anoa või midagi sellist on ta nimi
Alustushapjed: riisipaberis köögiviljaribad
uutsorti karvamüts
See witte chocomousse
Hanne koos kassiga
Ema, vend, tädi, täditütar
Hanne ja Willem Wii'd mängimas

6.
Käisin koos vanematega koos Hollandi linnakeses nimega Breda. Kuid see päev oli siiski püha ja kõik kohad olid suletud. Ja loomulikult hakkas ka vihma sadama. Kõndisime pargis ja linnas ringi koos vihmaga. Ja kellelgi meist polnud vihmavarju kaasas. Juhtub. Ilus linn on, kuid siiski, mitte just palju vaadata.
Järgmisel päeval paistis ilm ilusam ja otsustasime oma sammud seada Belgia ja Hollandi piirialal olevasse metsa Kalmhoutse Heide, millest üks osa on Hollandile kuuluv. Kuid see mets on üks kõige suuremaid Antwerpeni provintsis.
ma ei osanud sellist ilu ette arvata. See oli tõsiselt kohati nagu Eesti loodus. Ja Endla raba ja peipsi kokkupandult. Jalutasime seal ja tundsin end hästi. Kuid ma tunnen ennast samamoodi ka linnasüdames pargis istudes. Valisime jalutamiseks 8km ringi. Me arvasime, et see on piisavalt pikk kenaks jalutuskäiguks. Oligi, kuid me kõik teadsime, et pärastlõunaks oli sadu lubatud. Ja sadu tuligi koos kena rahega. Meil oli jäänud vaid umbes 1 km kõndida kui hakkas sadama kena äikesevihma ja rahet (ilma äikeseta). Mul oli vihmavari kaasas, kuid mu vanematel mitte.
Jalutuskäigu lõpp polnud just nii super nagu oleks pidanud olema kuid siiski, olen nüüd ka ehtsas looduses käinud. :)
(Btw, ma istun praegu päevitades oma terrassil ja kirjutan teie jaoks... :)



























7.
Viimasel vaheaja reedel oli meil plaanis minna Oostendesse. See on nagu kõik teavad Belgia kõige põhjapoolseim linn kohe mereäärsel rannikul. Läksime sinna koos mõningate vahetusõpilastega, kellest kõik teised pidid ööseks sinna jääma, ma ei plaaninud seda, sest ma pidin järgmine päev sünnipäevale minema ja Oostende pole just väga küljeall Antwerpenile.
Ja rongikeskuses olles selgus tõsiasi, et ma peaksin rohkem uudiseid lugema vaheajal. (muul ajal olen ikka kenasti kursis, kuid nüüd 2 nädalat kena lünk sees). Ja asi oli selles, et eelmisel päeval oli olnud rongiõnnetus raudteel Gent’i ja Antwerpeni vahel, mis tähendas, et Genti ei saanud minna rongiga ja see tähendas ka seda, et otserongi polnud Oostendesse. Pidime esmalt Brusselisse sõitma, seejärel rongi vahetama, seal Brugge’sse minema ja seal uuesti vahetama ja lõpuks saabusime Oostendesse. Meie reis kestis kenake 3 tundi vist. Ja muidu on rongiga vaid 1,5 tundi. See valmistas pettumust. Ja tuskareisi ajal valmistasid mulle vahetusõpilased. Olin koos kahe Valloonia ja üke Leedu tüdrukuga. See Leedu tüdruk on vaehtevahel lihtsalt nii blond ja ta viskab mul alati üle... Ja need 2 vallooniakat, nad bläkutavad F 24/7 ainult prantsuse keeles. Ma tõsiselt armastan seda keelt, aga selle all mõtlen ma, et ma armastan Prantsuse prantsusekeelt, mitte Belgia oma. Nad räägivad seda nii kiiresti, nii kõrge häälega ja see segab ära kõik võimalused normaalseks suhtluseks. See ajas mu nii keema ja närvi lillaks. Me üritasime neile mõista anda Urtega, et see pole väga lahe, kui nad meie juuresolekul ainult fransis vadistavad, kuid nad totaalselt ei saanud sellest aru ja jätkasid ikka endiselt.  F Antisotsiaalsed teiste suhtes! Ja mul oli ka raske Urtega rääkida, sest ma ei kuunus selle fransibläkubläku tagant nederlandsikeelseid sõnu. Tahtsin kellegi ära süüa... ja seee keegi ei olnud Urte sel korral!
Ja Oostendes pidime teisi inimesi ootama veel 30 minutit, sest nad ei teadnud absoluutselt ajaliikumiskiirusets midagi ja nad arvasid heaks just meie saabumisajapaiku sööma minna. Mis valmistas mu helelilladele närvidele tintsinist segu, muutes need tumelillaks. Kõik teavd ju, kui hästi ma suhtun kellegi ootamisse. Ja ma lõbustasin ennast siis fotosid teha laskes. Nägin kahte poissi kai ääres istumas, läksin nende juurde ja küsisin, kas nad ei taha must pilte teha. Loomulikult sain mida ma tahtsin :) Ja sain enda igavust peletada. :)
Lorraine’il oli korter kohe mere ääres, kuhu kõik ööseks pidid jääma. Ma otsustasin ka hiljem jääda, mis mulle niiväga ei meeldinud, sest mul polnu dmitte midagi plaanis olnud ja mul polnud ka teisi riideid ja ma polnu dolnud valmis ööseks jäämiseks. Kuid see oli parim, sest vastasel juhul oleksin ma pidanud niisamamoodi tagasi reisima. Ja kell oli juba üle 5 tiksunud.
Tahtsin loomulikult ujuma minna, kuid liialt külm oli. Ja kasutasin siis juhust jalasupluseks meres. Külm oli, kuid mis sealt ikka oodata on, lkui on Aprill ja külmad ööd ja meri on tegelikkuses alati külm. Ja see on ju ikkagi Põhjameri, millel on otsene kontakt Atlandi ookeaniga. Seega pole ka ime, kluid sela oli nii niii nii ilus. Ja olin ainukene, kes jooksis rannaliival paljajalu ringi ja pladistas rannamerevees, kuid I was having fun!
Õhtul tegime spagette ja vaatasime muusikaprogrammi ja filmi „An Education“ Kas keegi on seda näinud? Ülihea film. Räägib naiivsest armastusest, kus 16 aastane (peaaegu 17) koolitüdruk armus endast vanemasse ja rikkasse kultuurihuvilisse mehesse. See mees tegi talle abieluettepaneku, kuid siis selgus, et sellel mehel on juba abikaasa ja isegi poeg. Ja see mees on lihtsalt selline, kellel on pereelu, kuid ta jahib siiski noori tüdrukuid ja kõik lood lõpevad tavaliselt lapsega. Sellel korral mitte ja see tüdruk oli õnnelik... loomulikult!
Ja hommikul olin ma esimesena üleval ja üritasin meelega võimalikult palju lärmi teha, et kõik üles ajada. Sest igav oli. Ja see mul ka õnnestus. Juhhuu!


Urté, mina, Marie
Dank u wel, jongen!
Urté


Paljajalu rannaliival
Urté, mina ja Michiel (Loretta sõber)

Smiiileeee!
Grappig, hé?






Dat is echt echt waar dat Hille houdt van Belgie! <3


Üks poekene, kus olid müügil erinevate maade euromündid
"Kotryna all paremas nurgas"






8.
Ja tagasireis venis samuti. Tahtsin olla rongijaamas kell 1, kuid olin loomulikult hiljem. Ja pidin esmalt rongiga Brussel-zuid’i minema, seal vahetama ja jõudsin minutilise täpsusega rongile suunaga Antwerpen Centraal. Siis kähku koju ja vahetasin riided, sõin kergelt ja pidin 2 tundi hiljem tagasi Antwerpenisse minema bussiga, seal järgmisele istuma ja Lier’i minema. Kus toimus Axelle´i (mu klassikaaslase) 18-aasta sünnipäevapidu. Kuigi ta sünnipäev on jaanuaris, kuid see koht polnud lihtsalt varem vaba. Ja samas, sa võid ju ükskõik millal oma sünnipäeva tähistada. :)
Tulemas oli üle 100 inimese, kuid see oli ka koos ta parima sõbrannaga mõeldud koos teha. Kuid siiski. Ma ei teadnud sealt pmts mitte kedagi ja 3 mu klassikaaslastest ei saanud tulla aj 1 polnud kutsutudki sinna, põhjusega loomulikult. Kuid see polnud probleem, sest tulemas oli siiski üle 100 inimese. (ja lisaks veel 4 inimest mu koolist, keda tean).

Peo teemaks oli black-licht (fluo). Ma polnud sellega just väga kursis enne seda pidu, kuid see oli supercool. Axelle oli ostnud uv-valguses helendavaid kehavärve ja 2 küünelakki. Ja kõik mängisid nende värvidega oma ja sõbrade näol ja kehal. See kõik oli megasuper.
Nii Axelle kui ka Magali ütlesid, et neil oli kahju, et nad ei saanud mu sünnipäevale tulla, kuid teadsin seda, et üks naases samal öösel suusareisilt ja teine läks just samal ööl.
See peolokaal oli täis crazy-mensen. Tõsiselt!
Ja ma sain ülimaitsvaid soesje’sid. Samuti esimest korda elus. Soesje on väikene ekleer, kuid täidiseks on vahukoor, ekleeri täidab aga puding. Ja need olid süpermaitsvad! Panen teie jaoks ekstra pilti üles :) Ja sellega oli ka ühtlasi mu vaheaeg op. Ja rahule jäin igatahes!


Axelle on see helendava rõngaga ümber pea
Fluo-lippen!
Wie hebt meer armbandjes?
Mäu!
Jaanimardikas
Nagu näete, helendas kõik
Superpilt, kus on ideaal näha värvide helendavus
Axelle ja LAura, sünnipäevalapsed koos choco-soesjedega!
Okei, siin on see lubatud chocolade-soesje'de pilt. Pmts on need nagu tuuletaskud vist, täidetud slagroom'iga ja kaetud või torgatud choco sisse


Koos Alexia'ga. kellega saime seal tuttavaks
Inimesed, kes muutsid mu õhtu ülimegasuperiks. sest nendega veetsin ma õhtu, dank u!


:) Ja sellega oli ka ühtlasi mu vaheaeg op. Ja rahule jäin igatahes!
ja nüüd on ka esimene koolinädal selja taga. Väsitav oli, kuid ka palju nalja.

Ja btw, meil hakkas just sadama. Hea, et ma oma laptop’i tuppa tagasi tõin, sest see juhtus kõik täiega äkki.
Kuid ma ei viitsi ausaltöeldes väga palju koolist rääkida. Huvitavat on seal piisavalt, kuid siiski.

Ahjaa, reedel viisin kooli Eesti komme. Plaan oli neid religiooni tunnis süüa. Miks just see tund? Sest esiteks on see totaal-chill-24/7 ja teiseks on õpetaja vägalahe ja kolmandaks on see, et olen koos teise oma klassiga koos. Kuid üllatus üllatus, meil oli vaba tund selle asemel. Kuid probleem see polnud. Ja kommid läkisd minema üliruttu. Ja eriti meeldisd Draakoni maasika nätsukommid ja India pähklitega kalevi pralineekommid. Ja muide, ma pole iialgi tundnud tiina kommi süües, et see maitseb rummi järgi. Kas see on tõsi? Ma kusjuures isegi ei tea, kuidas ta maitseb. Mu jaoks on ta alati olnud lihtsalt marmelaadi maitsega, kuid mu klassikaaslased leidsid kohe selle maitse. Huvitav...

Kuid nüüd ma lõpetan. Tervisi teile siitpoolt!
Knuffels-kusjes!