Smile to confuse people...

Terekest, kus iganes te seda ei loe.

Sel korral otsustasin alustada sisukorraga ehk sellega, millest mu postituses juttu tuleb.

1. Kool:
* mu tunnistus esimese semestri kohta
*alasti modelli joonistamise tund
*kehaline kasvatus
*illustratie T-särkide trükkimine,
*mu hollandi keele edu(tuse)sammudest
*religioonitunni meditatsioonist ja muust...)
*Muuseumidest

2. Hollandis käimisest

3. Mechelenis kunstinäitusel käimisest ja ennast täieliku turistina tundmise tundest

4. Hommikusest ja üldisest liiklusest

5. Ühe algkooliõpetajaga kohtumisest bussijaamas ja teisigi bussijaamajuhtumisi

6. Chirost ja väga tüdrukulikust poisist

7. Egiptusesse ja Colombiasse kirja saatmisest, et nad lõpetaksid sõdimise ja inimesed saaksid rahulikult elada

8. Sellest, et nüüd on meil vaheaeg

9. Nathani, ehk mu tugiisikuga kohtumisest Brasschaatis
___________________________

1.
*Tunnistus:
Tunnistuse saavad belgia lapsed kätte 2 nädalat enne vaheaega. Seega tegelikkuses on see lihtsalt paber. Jah, muidugi kõik muretsevad oma punktide pärast, aga mulle tundub, et siinne asi on veits vabam. Ma ei tea, kas nad peavad järeltöid tegema, kui nad ei läbi testi või tööd või kas nad peavad tegema midagi järgi kui nad puuduvad. Aga jah siin arvestatakse asju 100% väärtuses ja 10 punktiga. Minu tunnistus oli protsentide poolest parim klassis, aga jah, mul on need punktid suuremalt jaolt joonistamistundidest ju ainult ka. Seega on see loogiline. Mul oli 73,6% 100-st protsendist. See on ülihea. Mul olid ka kõrgeimad punktid kunstinitiaties ja kunstiainetes kokku. Need on märgitud pealkirja „Klasprofiel” all. Kuid nagu näete, siis nederlandsi all hindeid pole veel, sest siis oli mul see halb õpetaja, kes ei viitsinud mulle midagi ülesandeks anda ja ma lihtsalt ei teinud seal midagi. Ka ei ole mul hindeid kunstiajaloo, esthetica ja modeltekening’i kohta, sest siis polnud ma seal midagi märkimisväärset teinud. Muide mul oli 20.oktoobril esimene nederlandsist õpitud tunnikontroll Romantismi ajastu peale kunstiajaloos. Hindeks oli 5/10-st. Aga see oli hea esimese töö kohta ja polnud halvim klassis, kuid loogiliselt ka mitte parim.

Mu tunnistus.

Siin sellel lehel on õpetajate kommentaarid su töötamise ja su kohta. Need olid positiivsed nagu mõnest aru saate.

_____________________
*Modell:
Kuna nüüd mul tunniplaan muutus, sain ma omale ka uue tunni juurde. Nimelt modellijoonistamine. Kui ma sellest oma vennale rääkisin, siis ta selle peale: „Yeah, it’s the lesson where some naked guys take weird poses.” Naersin selle peale, sest ta ütles seda nii naljakal viisil. Aga jah see ongi alasti modelli joonistamine. See kõlab kummaliselt, aga kui sa joonistad teda, siis sa näed ainult proportsioone, jooni ja nende suundi. Peamiselt teeme 2-, 5- , 10- ja 15-minuti sketše. See on iseenesest väga huvitav ja teadmisi juurdeandev. Klass on ka tore. Praegu on olnud mul kolm tundi ja läheb kenasti. Täna skitseerisime peamiselt söega. Harilikult joonistame selle aja jooksul (kaks tundi reede hommikul) kusagil 15 erinevat poosi. Kõik, kellele ma seda öelnud olen, et mul on selline tund, hakkavad nad naerma ja küsivad umbes, et kas see on ikka normaalne kool. Jah on küll ja sellisel viisil õpitakse kõige paremini inimkeha joonistama. Meil on modelliks kusagil 30-40 aastane naine. Aga Kartien ütles, et nad hakkavad ka meesmodelli joonistama. Aga ta käib juba kolledžis, seega ma arvan, et me seda ei tee. Kes teab, sest see kool on tulvil üllatusi ja veidrusi.


* Kehaline kasvatus:
Nagu kõik teavad juba, on mul meesõpetaja selles tunnis. Ja nüüd hakkame tegema gymnasitcs’it. Peaks vist võimlemine olema eesti keeles. Igatahes kõik kõhulihased, küljelihased, kätekõverdused, painutused ja miskõik veel. Ta tegi kõike meiega kaasa. Muidugi korra või paar, et ette näidata, aga ikkagi. Lisaks peame veel vist maksimaalselt 10 sekundit käte peal seisma. Ta näitas meile ette kogu selle protsessi, mis eelneb käte peale seismiseni jõudmiseni ja siis seisis ka päriselt käte peal. Ma pean seda veel harjutama, aga kusjuures ma polnud nii koba kui olin eestis. Ei tea, milles asi, vb ta seletas väga hästi ära, kuidas on seda lihtne teha. Tuleb näpud tugevasti mati sisse suruda ja jalad koos hoida ja midaveel. Igatahes see polnud kõige hullem. Naljakas oli ka, sest Nicholas kandis mingeid väga haigeid pükse, mis kunagi on kooli jäetud, sest ta ei tahtnud lühkaritega käte peal seista. Ja see oli naljakas.
Lisaks sellele peame hüppenööriga hüppama. Ja uskuge või mitte, mu õpetaja on selles üliväga hea. Me peame mingeid imetrikke tegema sellega nagu näiteks ühe üleshüppe jooksul kaks tiiru hüppenööriga tegema ja siis kahekesi koos hüppama nii, et ühes käes on teise hüppenööri ots ja me hüppame erinevatel aegadel ja käed käivad ka erinevatel aegadel. See oli minu jaoks veits liiga keeruline. Igatahes mulle meeldib, et mul on õpetaja, kes on sportlik ja teeb ise kõike meiega koos kaasa. J


*Illustratie:
Nüüd oleme kogu selle aja mixed-animalse joonistanud ja lõpuks ometi jõudsime ka nende loomakeste riietele triikimiseni. Mu klassikaaslastest 3 triikisid neid alusesule. Esimesel triikimispäeval unustas Jeremy oma pluusi koju ja Magali pakkus talle oma aluspükse, aga Jeremy vastas, et pole vaja, pole vaja.
Igatahes, minu loomakeseks sai Gipord, kes on jõehobu pea, lõvi laka, leopardi keha ja tiigri sabaga. Õpetjale ta väga meeldis ja ütles, et tema ttar kannaks sellise disainiga pluusi kohe kindlasti.

*Hollandi keel:
Kuna nüüd vahetasin klassi ja õpetajat, siis läheb juba paremini. Õpin juba rohkem. Kuigi üks häda selle õpetajaga on. Nimelt, ta on tihti haige. Aga siiani olen pidanud juba 3 teksti teksti lugema. Pean siiski veel paljusid sõnu tõlkima, aga lugemine aitab ikka kõvasti kaasa keeleõppele. Ja kuna üks teksilõik oli noorteraamatust ja see oli huvitav ja köitev, siis otsustasin ka selle raamatu päriselt läbi lugeda. Õpetajale see mõte meeldis. Raamat on „Loverboys”- Helen Vreesvijk. See Hollandi kirjanik on igapäevaelus kriminaaluurija politseis ja vabal ajal kirjutab päriselulisei juhtumeid ümber. See on päriselt ka juhtunud lugu. Nimelt on Hollandis tõsine probleem loverboy’dega. Need on nunnud ja võluvad poisid, kes võrgutavad umbes 13-aastaseid tüdrukuid. Vannuvad, et nad armastavad neid, teevad kingitusi ja veedavad nendega koos palju aega. Kuid kui tüdruk on juba täiega sees, vb juba perega tülli läinud, kodust ära jooksnud, siis pistavad nad need tüdrukud kenasti klaasvitriinidesse prostituutideks. Ja see on ka päriselt nii, ma ei tee nalja ega mõtle asju välja. Isegi netilehekülg on Beware of Loverboys, kus on list, kuidas ära tunda loverboy’d. Pärast vaheaega ta annab mulle ilmselt ka grammatikaülesandeid teha või mingeid sõnade harjutusi. Ta on väga väga tore inimene.
Klass meeldib ka mulle, tegelikult ei saa seda nii väga terve klassi kohta öelda, sest tüdrukud ei suhtle minuga niiväga, aga seal on 2 poissi (nüüd on kolm, üks lisandus), kes on hästi suhtlusaltid ja sõbralikud.
Didier on Liibüa päritolu tumedate silmade ja pikkade ripsmetega väga nunnu poiss ja igakord kui ma teda näen, küsib ta, kuidas on, kas on midagi kurta, mis eile tegid jms.
Qwintin tunneb rohkem huvi minu vastu, mis mulle siin meeldib ja kuidas ma hakkama saan ja mis ma eestis tegin. Nendega on lõbus. J

*Religioon:
Täna oli meil viimane selle semestri religioon ja alustasime tundi 5-minutilise meditatsiooniga koos Tiibeti kellade ja laulva kausiga. Pidime seda 2 korda tegema, sest kellegi telefoni vibratsioon rikkus kõik ära ja Max hakkas naerma. Teine kord oli juba kõik korras, aga ma tundsin ennast plindrisse aetuna. Ma ei tundnud ennast lõõgastunult ja rahulikult. Midagi oli selles veidrat, tundsin justkui, et kogu maailm liigub edasi ja ma jään maha ja see tunne polnud hea. Tahtsin silmi avada, aga see kausi laul ei lasknud seda teha. Kui õpetaja lõpuks ütles Open je ogen, siis tundsin ennast paremini. Aga jah, see tund oli lihtsalt üks naljategemine ja naermine, sest see õpetaja pole üldse nagu õpetaja. Ta teeb kõik naljaks. Eelmisel tunnil rääkis ta oma pimesoole operatsioonist, millega jäägi veits liiga hiljaks ja mis siis juhtus. Ja veel rääkis ta sellest, kuidas ta ostis omale jalgratturi spetskostüümi ja jalanõud. Ja nende jalanõudega nägi ta kõndides välja nagu pingviin. Ja samal päeval, kui ta esimest korda sõitma läks sellega, nägi ta oma naabrit kukkumas. Ta ronis rattalt maha ja tippis nende pingujalatsitega naabrini. Ta lamas maas ja tema kõrvadest jooksis verd. Teda ei suudetud päästa. Aga õpetaja ütles jutu lõpuks, et kõige nõmedam asi kõige selle juures oli see, et viimane asi, mida see naaber nägi oli tema selles totakas neoonvärvides jalgratturi kostüümis ja kiivris. Kõik naersid, aga ma ei saanud kõigele pihta. Hiljem Magali tõlkis selle ära, siis naersin ka :D
Muide mu religiooniõpetaja on koomiksimeister, joonistab koomikseid ajalehele „De Standaard”. Ühel tunnil joonistas ta meile sellise koomiksi või naljapildi tahvlile. Tema preudonüümnimi on Zaza.

*Klassipilt:
Tegime eelmisel nädalal klassipilti koolis. Ma saan ilmselt 2 pilti, sest tegelikkuses on mul 2 klassi. VBK ja mu oma ARTO. Olen õnnelik selle üle, et kaks pilti tegime, jääb mälestuseks. Nad on naljatilgad kõik koos ja neil oli raske jääda korralikult pildile, sest kõik lihtsalt naersid Nicholase ja Maurice’i naljade peale. Kaasaarvatud mina.


*Muuseumid:
Viimased kaks koolipäeva käisime muuseumides. Üks oli modernse kunsti näitus „De Modernen”, kus olid maalid Royal Art Museum’ist. See oli tõeliselt huvitav, sest modernne kunst on midagi minu teetassist. Huvitav oli näha palu õpikutest ja paberimaterjalilt päriseluliselt reaalsetena.
Ja Vrije Beeldende Vorming’u tunniga läksime spetsiaalselt minu pärast Plantin-Moretus Museum’i. See on trükikunsti muuseum, kus nägime filmi trükikunsti algusest Belgias ja kirjamärkide valmistamisest ja külastasime trükiruumi ja kõik ierinevaid ruume selles majas. Huvitav oli, aga olin väsinud ja ei suutnud niiväga süveneda. Aga hindasin seda, et nad minu pärast seda tegid.

Ka muusikat trükiti selles "trükikojas".

Originaalraamatud 16-ndast sajandist. Trükitud selles samas majas ja nende samade masinatega.

2.
Holland ja Bergen op Zoom:
Ühel kenal laupäeval otsustasime minna Hollandisse mere äärde. Miks mitte Belgiasse? Aga sellepärast, et Belgia mererand pole nii ilus, see on räpane ja mitte nii väga kena vaatepilt vist, aga siiski inimesed käivad ja naudivad seda. Tahan kunagi seal ka ära käia. Igatahes olime me juba teel sinnapoole, kuid kui tavaliselt võtab sinnajõudmine aega umbes 3 ja pool tundi, siis peil oleks ilmselt 7 tundi läinud, sest sõitsime 50-ga kuna kiirteel oli remont ja liiklus veeres nagu tigu. Seega tegid mu vanemad ümberotsuse ja läksime hoopis kenasse Hollandi väikelinna Bergen op Zoom. Bergen tähendab mägesid. Seal oli kena ja puhas ja vaikne. Kui olen harjunud inimtiheda Antwerpeniga, oli see linn tõeliseks kontrastiks. Muidugi oli seal ka palju inimesi, aga tundus vaikne. Kuna mul siis polnud veel ikka mitte midagi talveks jalga panna, tegi isa ettepaneku, et vb leian ma midagi siit osta. Nad pakkusid ise minuga šoppamaminekut- See oli minu jaoks üllatav. Läksime kingapoodi ja ma juba vabandasin mõttes nende ees ja olin kindel, et nad kahetsevad õige pea, et nad minuga jalanõusid ostma tahtsid minna, sest mul on väga eriliselt nõudlik valik. Kuid imekombel läks vist ainult pool tundi seal. Valik oli ka muidugi suur ja hinnad soodsad. Ja kui ma olin peaaegu lõpetanud oma saapavaliku, jäid mulle kätte kaks täielikult erinevat paaari saapaid. Ma ei suutnud otsustada. Tahtsin nööridega veidi punkilikke saapaid, kuid samas mõtlesin selle peale, et mida ma panen jalga siis kui ma kleiti või seelikut või midagi pidulikumat kannan, siis ei sobi need. Teised olid just veidi rohkem pidulikumad, seega ma ostsin mõlemad. Terve õhtu vanemad nöökisid mu kallal heatahtlikult ja naljaga, et ohoo, siin on kingakauplus, kas lähme vaatame sisse, äkki leiad midagi. Hehe. Aga jah, oli tore alternatiiv mererannale. Vb lähme talvel sinna, kui on just lumekirme maha tulnud või lihtsalt külm. Lähme jalutame seal ja pärast seda joome midagi kuuma kohvikus. Eelmisel aastal nad tegid seda. Vb ka see aasta.

Ühe motomeeste baari akna pealt.

Naljakad päkapikumütsidega golfimängijad.

3.
Mecheleni kunstinäitus „Contuur 2011”.
Laupäeva hommikul kui üles ärkasin, vaatasin, et Kat on väljamineku riietes, mitte pidžaama või hommikumantliga. Ta küsis kohe, kas tahan temaga minna Mecheleni multimeedia näitust vaatama. Kuna kodus polnud nagunii midagi erilist teha peale koolitööde, olin nõus minema. Asusime bussiga rongi peale teele. Ja me istusime vale Mecheleni rongi peale ning pidime teise rongiga ühe peatuse tagasi sõitma. Ikka juhtub. Me ei leidnud kohe õiget kohta üles, kuid küsimise ja uudistamise peale astusime lõpuks õigesse majja. See näitus oli üle kogu linna, nii et me saime infobrožüüri, mille tagaküljel oli linnakaart, mida mööda me siis turistide kombel astuma hakkasimegi. Kusjuures me tundsime mõlemad ennast väga nõmedalt turistilikult. Ma vihkan seda tunnet, sest tunnen juba ennast koduselt Belgias ja lihtsalt teise linna minnes ja kaarti käes hoides tuleb järsku selline tunne. See polnud meeldiv mu jaoks. Me moodustasime muidugi väga paljude orjenteerumisoskustega grupi. Kõndisime lihtsalt suvalisi tänavaid pidi, sest me ei leidnud õigeid üles, aga kõik kohad saime kenasti läbi käidud. Mulle ei pakkunud see midagi eriti. Pole nii väga sellise kunsti fänn, aga üks osa sellest meeldis küll, kus oli kuivatatud suurte kalade peadest lagi kaetud ja kalapead rippusid alla. Tundsin kuivatatud lestakala lõhna, aga ma kahtlustan, et peagi enam seal nii hästi ei lõhna, sest seal on niiske ja see teeb om töö nende kalakestega. Hehe J Mechelen on väikelinn nagu Schoten’gi. Midagi erilist ei toimu ja päris vaikne teine, aga endiselt meeldib mulle Schoten ja Antwerpen’i lähedus rohkem kui ükski muu paik.
Muide veel sattusime juhuslikult jelly-näitusele, kus olid pildid tarreti(/u)stest ja nendele nimed pandud. See oli naljakas ja need paistsid isuäratavad. :D

See asjandus keerles grammofoni peal ja moodustas küünla helklemise. Nimeks oli sellel "Dream-machine"

Visje, visje!

"A new jelly was born"

Esimene: "Once upon a jelly"
__________

4.
Liiklus :
Hommikuti on vahetevahel päris keeruline õigeks ajaks jõuda. Harilikult võtan bussi 7.44, kuid olenevalt liiklusest jõuab ta väga erinevatel aegadel kohale. Kolmapäeval hilines buss 15 minutit. Polnud probleemi kooli jõudmisega, kuigi tegelikkuses astusin kooli sisse 4 minutit enne 9’t. Neljapäeval oli asi aga hoopis hull, sest buss hilines 25 minutit. Tavaliselt olen ma juba 8:20 Antwerpenis, aga tol päeval jõudsin kenasti 8.45’ks. Kohutav! Jõudsin minutipealt õigeks ajaks! Milline täpsus. :D
Ja muideks, siin hakkavad prügiautod ja prügikonteinerite tühjendajad tööle kusagil kella 7 paiku ehk siis kõige tihedama liiklusega ajal. See on ülinõme, sest nad totaalselt on blokaadiks hommikustele liiklusummikutele. Ja neljapäeval nägin ma ka teeäärte muru niitmise masinat, mis liikus meeter viie minuti jooksul. Ma ei saa aru, miks see nii on, aga ju asi siis toimib. Õnneks on mu koolis täiesti aktsepteeritav vabandus kooli hilinemisele liiklusummik. Sest suurem osa õpilasi elab Antwerpenist väljas. Seega mul pole probleemi. :D

5.
Algklassiõpetaja Sofie’ga kohtumine:
See oli seesama neljapäeva hommik, kui buss hilines 25 minutit. Ootasime koos bussi. Muideks 2 bussi ei tahtnud meid peale korjata. Ma sain aru, et esimene oli megahiljaks jäänud, aga teine lihtsalt kihutas edasi ilma põhjuseta, sest see oli pooltühi. Siis ootasime seal ja ajasime juttu. Inglise keeles muidugi veel. Ka bussis jätkus meie jutuajamine. Ta on nimelt kooliõpetaja 6-12-aastastele õpilastele Roosefeltplaatsi lähedal koolis. Ta pidi sel päeval Halloweeni pärastelt riietuma ja otsustas ennast nõiaks teha. Kuigi talle see ei meeldinud, pidi ta seda siiski tegema. Laenas isegi oma tütrelt nõiakübara. Tütar käski seda hoolikalt hoida. J
Ja muide selles koolis käib palju välismaa päritolu lapsi, kes peavad keele ära õppima. Ta tegi ettepaneku, et äkki ta saab mulle laenata neid õpikuid ja ka näiteks sõnamänge või midagi sellist. See oleks küll väga abiks. Vahetasime meiliaadressid ja kuna ta oli juba 15 minutit hiljaks jäänud kooli, siis jooksis ta ruttu-ruttu teises suunas. Tore kohtumine taaskordselt.

6.
Chiro ja Jan:
Pühapäeval otsustasin minna Chirosse, sest kodutöid polnud nii palju. Meid oli meie tavalise 7-liikmelise kamba asemel ainult 4. Üks uus liige ka. Ta nimi on Jan. Aga kuna ma algul ta nime ei teadnud, siis ei saanud ma kindel olla, kummast soost ta on. Kas ta on tüdruk või hoopiski poiss... Sest tal olid mustjaspruuniks värvitud õlgadeni juuksed salgutatud kenasse tüdrukulikku soengusse lõigatud. Kui ta need patsi pani, siis pea keskele- nii nagu tüdrukud hobusesaba teevad.Tal olid pikad ripsmed ja nukulikud silmad ja ta kandis UGG’isid. Kuid samas ta hääl oli poisi oma ja keha samuti poisi oma, kui ma ta nime teada sain, siis olin kindel, et ta on poiss. Ta küsis, kas ma arvan, et ta on imelik, et ta Ugg’isid kannab ja sellist stiili armastab, kuid vastasin ausalt ja täiesti siiralt, et ma ei arva, et ta sellepärast imelik on. Mulle just meeldib, et ta tahab erineda. Hiljem kodus Willem ütles, et ta oli isegi geelküüsi ja ripsmepikendusi kanda proovinud. Hetkel on tal ainult pikad küüned. Kõik ootavad salamisi seda hetke, kui ta teatab, et ta on gei, kuid muidu on ta jah rohkem selline sõbrannatüüpi poiss. Aga tore ja sõbralik ja entusiastlikult rõõmus teismeline. :D

Chiros oli igav endiselt, sest Willem ja Andie ei viitsi meiega midagi teha ja sel päeval sõitsime lihtsalt autoga ringi. Juri oli pagašnikus. Ja Willemil pole pikap-auto vaid Ford Focus. Nii et võite ette kujutada tema kena pooletunnist sõitu seal. Ja igavuse peletamiseks pani ta muusikat endale. Aga jah, vahetevahel ma tõesti mõtlen, et ma olen vales kohas, sest see on nii lapsik. Nad mängivad peitust ja pimesikku jamida veel. Ma olen välja kasvanud sellest kõigest kahjuks. Ma ei suuda enam ennast sisse viia. Tunnen igavust ja ei viitsi.

7.
Kiri Egiptusesse ja Colombiasse ehk Schrijf-ze-vrijdag:
Eelmisel reedel oli meil väike presentatsioon Colombia elu kohta, kuidas igapäevane nähtus on tulistamine, sest seal käib narkosõda ja mis veel kõik ja selle toetuseks saatime me kirju. Mu koolis on umbes 250 õpilast ja igaüks saatis kirja. Pidime maksma 1.50€ ja saime ümbriku, kirjapaberi ja valida, kuhu me tahame toetuskirja saata. Ma valisin Egiptuse. Ise ei pidanud kirja kirjutama, aga lihtsalt ümber kirjutama juba ette kirjutatud inglise keelse kirja valitsusele, et nad lõpetaksid selle olukorra riigis. Lõppu pidime lisama oma nime ja aadressi. See oli armas minu meelest. Eestis me ei tee midagi sellist, aga võiks küll ju.

8.
Belgias on Herstvakantie nüüd see nädal alates reedest, 28. Oktoobrist:
Jah, tõeti on meil nüüd vaheaeg, kuid tunnet kui sellist küll pole, sest koolipäev oli ikka tavaline õppimisega ja kõik oli täpselt sama. Ei mingit pidulikkust ega erilisust asja juures. Neil pole üldse ka jõulupidusid koolis aga ka pärast tunde hobiringe või midagi sellist. Ja peale selle on meil veel lademetes kodutöid teha. Wavo’s 2 põhjalikku joonistust A3’le; Modeltekening’is 12 visandit jalgadest, kätest; kunstiajaloos on kohe pärast vaheaega 25 lehe peale töö; illustraties on vaja karbi disain teha; At.Rui’s 3D-maja valmis meisterdada jne... sest see pole veel kõik.
Aga jah, mul pole sellel vaheajal lootustki vabaks puhkushetkeks, sest mind ootab kallis flaamikeel ja „Loverboys”-boek. Sest loodan juba pärast vaheaega keelt purssima hakata, sest ma arvan, et tegelikkuses tean rohkem, kui ma arvan,sest vahetevahel kui mul on vaja numbreid loendada, hakkan ma seda automaatselt seda flemish’is tegema...een, twee, drie... Hehe.
Ja pealegi on mu isa välismaaal terve vaheaja ja veel 2 nädalat pärast seda. Nimelt ta läheb kolmeks nädalaks Aasiasse koos oma Vietnami sõbraga matkama, Esimese nädala Cambodja’s, teise Vietnamis ja kolmanda Tais. Päris pikk ja raske ettevõtmine koos rohke planeerimisega. Kuid kõik pole nii lilleline nagu nad lootsid. Nimelt on neil vaja maanduda Bankok’i lennujaamas, aga see on üleujutuste tõttu vee all, seega ei ole kindel, kas nad seal maanduda saavadki või kas nad edasi lennata saavad. Igatahes loodame kõige paremat, sest ta stardib täna, laupäeva hommikul ja ma ei näe teda 3 nädalat. See on pikk aeg.

9.
Nathaniga kohtumisest Brasschaat’is:
Brasschaat on kohe Schoteni kõrval. Algselt pidin minema bussiga, vaatasin isegi bussiajad ära eile koolist koju tulles, kuid õhtul kodus olles avastasin, et ma olin vaadanud vale suuna aegu. Ma vajasin nr 780 Schoten-> Brasschaat- bussi, aga geeniusena vaatasin ma muidugi vastupidist. Hea, et kohale jõudis :D Ja kui seda vanematele ütlesin, soovitasid nad mul hoopis rattaga minna. Kiitsin mõtte heaks ja isa joonistas mulle isegi kaardi selleks, kuigi ega selles teekonnas midagi rasket pole. Pean kodust väljudes keerama paremale, siis 500 meetrit otse sõitma, keerama vasakule, kogu aeg otse edasi võitma, ületama silla üle kiirtee ja siis läbi pargi, obeliskist mööda ja olengi Kerk Miksbaan’il väljas. Sain selle reisiga ideaalselt hakkama, kuid korra mõtlesin, kas see ikka on see sama kirik, kus me kohtuma pidime. Saatsime Nathaniga sms’e ja küsisin, kas see on teil siin ainuke kirik ja kas see on õige. Oli küll ja ma pidin teda ootama veidi aega. Ta ilmub muideks alati väga kummaliselt ja järsku kohale. Just sel hetkel, kui ma enam ümbrust ei uudista või mu tähelepanu on mujale suunatud, on ta kohal. Täna oli just täpselt jälle samamoodi. Sel korral ma vähemalt teadsin, milline ta välja näeb. Velosime ratastega kohvik-restorani, kus jõime kohvi ja ajasime juttu. Suuremalt ajalt niisama mis-toimub-mis-juhtunud-on-juttu.

Tegelikkuses oli see ta ainuke kohtumispäev, jutuajamise aega oli meil 2 tundi (jah, venis kolme peale kogemata) ja kohtusime kell 11 ja Brasschaatis just seepärast, et see oli tema jaoks lihtsam. Lihtsam sellepärast, et ta läheb ja sõidab täna kell 17:00 rongiga Amsterdami ja sealt lennukile Hiinasse Singapuri. Kaheks nädalaks. Ta ütles, et ta koolis oldi veits pahased, et ta jälle reisile läks. Ta oli kolm nädalat tagasi 2 nädalat Tais. Aga ta lubas koolis, et järgmise semestri ta on ilusti koolis, kuid koolist vastati, et nad pole selles nii kindlad, sest ta reisib tõesti palju. Ja kui aus olla, siis talle ei meeldi niiväga enam Belgias. Igatseb tagasi Hiinasse.
Rääkisime ka rohkem kohustusest nendest „must-ask-küsimustest” nagu „Kuidas kool on?” „Kuidas perega läbisaamine on?” Aga see oli ainult umbes 5 mintsa ja ülejäänu aja lobisesime niisama. Ta rääkis Aasiamaadest.
Nt. Tais on inimesed su lohkutõmbamise eesmärgil ainult, sest nende elatustase pole nii kõrge kui Euroopas. Nad püüavad petta igal viisil. (Jah, mitte kõik inimesed muidugi 100%) Ta rääkis mulle kuidas nad (sakslane, austraallane ja Tai tüdruk) tahtsid hotellist restorani minna, aga ei teadnud täpset teed ja võtsid takso. See Tai tüdruk ei teadnud ka päris täpselt, sest oli uus selles linnas, aga mitte täisvõõras. Ja taksojuht sõidutas neid umbes tund aega ringi mööda linna ja tegelikkuses selgus, et see resto oli 5 minuti kaugusel ja nad olid 3 korda sellest mööda sõitnud. Taksod on seal odavad, aga ikkagi. Ja ta ütles, et see oli ta esimene kord ja arvatavasti ka viimane, sest ta ei suutnud uskuda, et inimesed niimoodi käituvad ka oma rahvusest inimestega. Jah, turistide ja valgetega on teine asi veidi, aga...
Ja rääkis mulle ka Põhja-Korea’st. Kuidas igal aastal saab seda külastada vaid 500 turisti 10 päeva jooksul, aga vaid kindlaid kohti, mis on üles löödud, et näidata, et nad pole vaesed. Nad on isegi kiirteed ehitanud spetsiaalselt turistidele, mis on paremad kui Belgias ja nende äärde suured ja uhked eramajad, kus elavad inimesed lihtsalt selle pärast, et teeselda, et see riik on rikas ja nad saavad selle teesklemise eest valitsuselt raha. Kuid mõned kilomeetrid eemal on vaesus, nälg ja totaalselt teistsugune elu. Ja Lõuna-Korealastel on peaaegu võimatu saada viisat Põhja-Koreasse. Ja kui sa lähed turistina Põhja-Koreasse, siis pead sa vaatama filmi korea sõjast ja sellest kuidas ameeriklased on pahad ja muu maailm on pahad ja vaatama nende laipu ja kuulma seda kui head kõik põhjakorealased on ja nemad võitsid jms. Ja turistina sa seda muidugi ei tea ja kui sa ole dtõesti ameeriklane, siis tunned ennast ikka eriti nõmedalt, kui nad sind mutta tambivad. Päris karm või mis.

Katrieni ratas, millega ma suuremalt jaolt velon, kui vaja on.

See sild üle kiirtee, mille pean ületama, et Brasschaati minna.

Brasschaati park, mis on imeliselt ilus hetkel ja inimesed veedavad oma nädalavahetused seal jalutades.

Sellised näevad välja leivaautomaadid, kust saad osta ka leiba siis, kui kagariärid on juba suletud.
Ei ole kasutanud, aga inimesed kasutavad küll.

Mu Fitnessi spordiklubi. Powergym, kus enamjaolt kohtad steroidide peal üles kasvatatud musklitega kappe. :)

See klaasist maja on kohvik, kus leiab aset meie kudumisklubi moodi koosviibimine,

Mu Wavo kodutöö. Joonistada pildilt maja.

VBV- Vrije Beeldende Vorming'u tunnitöö.

_____
Sai nüüd jälle kirjutatud pisut. Ja nüüd lähen vaheajapuhkusele.
Tadaaa!
Tot straks!

Raketiga Belgiast me südamesse!

Hillleeee.... See oli nu üks At.Graafika plakativariantidest, aga õpetajale meeldis teine enam. Seda näete all pool pildilt....
**********************
Nii, 2 nädalat on läinud imeliselt kiiresti... Aeg töötab tõesti ja suure huviga minu vastu. See ei meeldi mulle... Kuid toredaid asju juhtub iga päev.
Aga nendest nüüd järgemööda...

Päev pärast Maastrichtis käimist (24.sept) kutsus Katrien mind endaga kaasa Sara isa sünnipäevale jooke kallama ja teenindama. Muidugi tahtsin minna, kuigi seal pidi töötama... aga see tõotas tulla lõbus.

Terve päeva päevitasin õues, sest meil oli siin mingi 26 kraadi vms. Ja see pidi jätkuma veel poolteist nädalat. Enne sinna sünnipäevale minekut korjasime oma aia ainsa õunapuu otsast õunu, aga maapinnalt see ei töötanud väga hästi ja õunakorjaja polnud kuigi hea- mingi plastikust ja mitte kõige parem- see ei suutnud õuna oksa küljest lahti kangutatada. Ja siis otsustasin puu otsa ronida. See oli hea mõte, sest nii saime puu peaaegu tühjaks. Ema ja Katrien võtsid mult õunu vastu ja ma muudkui korjasin...Kuigi kõige ilusamad ja kõige punasemad 4 õuna jäid puu otsa, sest asetsesid oksal, mis rippus naabrite aeda. Jama...

Siis ma hakkasin puu otsast alla tulema ja naersin ja rääkisin emaga ja järsku libises mu jalg oksalt maha ja sadasin kõige täiega oksahunnikusse selili, sest see pind oli nii ebastabiilne, et isegi tavaolekus oli raske seal tasakaalus püsida. Lamasin maas ja lihtsalt naersin ja naersin ja raske oli lõpetada. Ja naersin ikka veel, kui ema oli mind juba püsti aidanud... Taaskord juhtus minuga midagi... sel korral lõppes lugu teise jalaga ja päris korraliku verise marrastusega, aga elus olen :). Tegijal juhtub nii mõndagi. :D
Kella viieks pidime minema sünnipäevapaika, kuigi Katrien ei teadnud tegelikkuses täpselt, kus see maja asub, aga ratastega me teele asusime.

Muide ema ostis sel päeval uue ratta. See oli mooi fiets (ilus jalgratas). Valge matt raam, šokolaadipruunid kummid, punutud korv ees. Sellisega tahaks igaüks sõita... Ma olin kade ausalt öeldes. :)

Jõudsime sinna ja panime lauad valmis ja snäkid laudadele. Kella kuue ajal hakkas rahvast saabuma- me (ma, Katrien ja veel 4 tüdrukut) avasime šampuse pudeleid ja täitsime klaase šampuse ja apelsini mahlaga. Siin ongi tavaliselt snäkid ja sampus enne pearooga.

Pearoog on suuremalt jaolt alati rootsi laua kujul- soe söök, aed- ja köögiviljad, supp, leib, kuklid jamisveel... Jah, see on täiesti tavaline, et pearoaks on püreesupp ja nad söövad seda kohvitassikeste seest koos leivaga (ehk saia või sepikuga).

Pidime nõusid pesema, sest rahvast oli rohkem kui nõusid ja uus toidukord nõudis taaskord nõusid. Ma ei saa sellest aru, kuidas nad niimoodi saavad nõusid pesta! Õnneks mu pere seda ei tee, sest nad kasutavad ainult nõudepesumasinat...

Aga igatahes... Nad lasevad kraanikaussi vett, lisavad ohtralt pesuvahendit ja panevad nõud sinna sisse. Seejärel küürivad nuustikuga puhtaks ja asetavad vahused ja pesuvahendiga koos olevad nõud rätikule ja kuivatavad lihtsalt selle vahu ära. Ei mingit loputamist. See hämmastas mind. Kuulsin muidugi, et nad teevad seda, aga ma mõtlesin, et lihtsalt mõne pere veidrus, aga ei ole- seda teevad siin kõik! Suht paha hakkas, kui mõtlesin, et paned suppi tassi sisse, millel on tegelikkuses pesuvahendi maitse või see pole üle loputatud... Njaa!

Õhtusöögiks pidime veinipudeleid avama. Oletame, et selle tüdruku nimi on Joaline, ma ei mäleta ta nime- midagi J’ga oli. Igatahes ta hakkas veinipudelit avama selle punnivinniga, millel tuleb hiljem „käed” alla vajutada. Ta muidugi hoidis neid „käsi” kinni ja keeras punnivinni sisse. Muidugi ei jõudnud ta sellega mitte kusagile. Ka teine tüdruk ei suutnud seda õigesti teha. See on veider... Belglased tegelikkuses joovad ka päris palju veini õlu kõrval, aga veider on asja juures see, et nad ei oska veinipudelit avada.

Ütlesin, et davai, las ma teen seda ise. Ja terve õhtu tegingi seda mina, sest teised lihtsalt ei osanud seda. Nad ilmselt on harjunud ainult baaris või pubis veini klaasiga tellima või juba avatud pudelit tellima ja ei pea seda ise avama... Aga las ta jääda.

Me lahkusime enne magustoiduringi, sest Katrien oli tüdinud ja tahtis koju minna ja ta ei tahtnud nõusid uuesti pesta. Kahju, sest mulle meeldis see õhkkond seal- inimesed olid lõbusad niisama ja veinist ja nad laulsid Prantsuse šansoone. Ja üks mees laulis Frank Sinatra laule. Tal oli nii ilus hääl ja ta laul tõi kananaha ihule. See oli ilus! Muide sellel sünnipäeval oli mingi 60 inimest vms.
Ja kui õhtul hilja ratastega koju hakkasime minema, pidime me ära külmuma- õues oli ainult 11 kraadi ja meil mõlemal oli ainult õhuke jakk ja T-särk. Päris nunnu oli, aga kui koju jõudsime, oli ema keetnud appelmous’i ehk õunamoosi ingveri ja kaneeliga. Terve maja oli lõhnu täis... Ja see soojendas meid üles.
***

25.septembril läksime Chiro Sunday’le. See on midagi selletaolist nagu on meie rebaste ristimine, aga veidi leebem. Nad peavad ülesandeid täitma ja nalja tegema vaatajatele. Läksime seda kaema.
Muide Chiro on mingi selline sarnane ühendus nagu skaudid ja gaidid jms. Aga nad teevaad rohkem grupimänge ja tsillivad niisama. Skaudid käivad metsas matkamas ja teevad rohkem poiste asju.
Päris väikesed pidid takistusraja läbima ja enne seda oma jalgadega suures vannis küpsistega puuviljasalatit valmistama.
Veidi suuremad pidid õhupalli katki hammustama ja üle tünni hüppama.

Grupp, kus on minuvanused inimesed, pidid tegema soovahetust. Tüdrukud raseerisid poiste jalgadele A-tähe, sest nende grupi nimi algab selle tähega ja Dries kogus vaatajatelt juukseid- ehk lõikas pisut tüdrukutelt juukseotsi. Ja poisid pidid habemeajamisvahuga need karvad tüdrukute näkku toppima habemeks või vuntsideks. Ja siis pidid nad sööma esimese grupi valmistatud puuviljasalatit. Ainult üks poiss suutis selle salati ära süüa. See muide nägi välja nagu okse ja suht raske on seda ennast sööma sundida, kui see selline välja näeb ja sa tead, kuidas see valmistatud on. Aga Jessin suutis seda. :) Tubli!

Viimane grupp koosnes liidriteks saajatest, erinevas vanuses inimestest, kes eelmisel aastal olid vanimad või juba need eelnevad aastad läbinud, aga siis Chirost välja astunud ja nüüd tagasi otsustanud tulla. Neil seoti jalad üksteisega kokku ja nad pidid vihmaussi suust suhu andma. Viimane oli Andi, kes vihmaussi ka ära näris, aga siis koledat nägu tegi ja kohutavaid grimasse ja selle välja sülitas. Ainult üks tüdruk ei tahtnud seda oma huulte vahele võtta, aga ta oli ka noorim- 15-aastane, seega jah. Aga tegelikkuses pole see ju mitte midagi hullu, aga las ta olla. Seejärel hakkasid liidrid neid mingi lögaga segatud spagettidega loopima. Need nägid veits mitte maitsvad välja, sest nad olid hallikas-pruunikaspunast värvi. Ma ei tea, millega see värv oli saavutatud, aga jah. See lõppes suure spageti ja küpsise-puuviljasalati sõjaga. Aga naljakas oli.

Seejärel tegid Chiro liidrid meile väikese etenduse muusika ja kostüümidega. Dries ja Ruben olid esimesed ja mängisid ratsanikku ja hobust. Dries mängis väga andekalt oma osa hobusena. Goed gedaan! Otsustasin pooleldi, mitte veel 110%, et tahan minna ka Chirosse. Eks näeb, mis edasi saab.

Päev Chiro moodi.

Pühapäeval oli parvetamise võistlus meie kanalis. Osalejateks erinevad Chiro’d ja Skaudi grupid. Nad pidid ise omale parve või paadi ehitama ja siis sellega võistlema, läbides mingi kindla vahemaa. Meie Schoteni grupp- Chiro Bloemendaal – jäi viimaseks, aga nad lõbutsesid ja laulsid ja nautisid kõige täiega seda, et nende väikesel paadil oli 33 inimest ja ilm oli selleks väga mõnus.

Nüüd tahan küll minna ja Chiro koosseisu astuda, sest see on lõbus ja kõik tunnevad ennast ühtse perekonnana. Sel pühapäeval lähen ja astun liikmeks. Willem on küll mu liider seal, aga sellega pole probleemi. Ka Pong (uit Thailand) tahab liituda Chiroga, ilmselt ta tuleb ka pühapäeval. Eks näis.

Chiro Bloemendaal

********

Sellest, mis koolielus toimub...

Seal tagaplaanil on mu kehalise õpetaja.

Meie lõuna päikese käes. Õues oli 30 kraadi ja meil oli 2 vaba tundi.

Alates 3.oktoobrist kehtib meil uus tunniplaan. Kogu tunniplaan muutus, mis tähendas muidugi seda, et see muutus minu jaoks veel ekstra. Lõppkokkuvõttes on see tegelikkuses minu jaoks parem, kuigi mulle ei meeldi mõne tunni asukoht, aga parem on see, et teisipäeval lähen 9.50’ks kooli ja kolmapäeval lõpeb mu koolipäev 50 mintsa varem ehk 15.10. Teised istuvad sel ajal mata tunnis. Kahju neis lausa.

Kuid halb asi selle muutuse juures oli see, et muutusid ka mu klassid ja õpetajad. Ainult inglise keele klass jäi samaks. Uue õpetaja sain kunstiajaloos, nederlands’is. Kuid õpetajate vahetus oli ainult positiivne. :D Ja kuna reede hommikul oli mu uue tunniplaani järgi mul 2 vaba tundi, aga kodus magada sellel ajal ma ei tohi, hakkan võtma uut kunstitundi. Koos 5 TBK’ga. See on modelli joonistamine- terve aasta nude-modelli joonistamist pluss veel pool aastat wavoga modelli. Päris hea, aga ma pole kindel, kas see mulle sobib. Käin esimese tunni ära ja vaatan, kas sobib. Õpetajaks saab De Strooper, kuigi mul pole õrna aimugi, milline ta välja näeb, aga vähemalt sellest klassist tean mõningaid inimesi.

Illustratie: Tegeleme ikka ja endiselt oma mixed-animals’idega. Skännisime need arvutisse, töötlesime, mõtlesime nime välja ja esmaspäeval hakkame välja neid printima ja riietele triikima. Samuti peame välja mõtlema ja kujundama karbi sellele riideesemele vastavalt su loomakesele. See on huvitav. Ja samuti arutasid teised, mida võiks sel aastal veel teha. (ma olin sel ajal engelsi tunnis, mis on teise klassiga koos). Näiteks kujundame WC-paberi, teeme oma moeajakirja, kuhu joonistame sisse ainult ja muid lahedaid asju.

Arvutigraafika (At.Gr): Endiselt tegeleme Photoshop’iga ja viimistlesime kuni neljapäevani oma plakateid. Ja siis saime hinde selle eest. Õpetajale meeldis enim minu ja Axelle’i oma ja saime ka teistest pool punkti kõrgema hinde ehk 8 punkt’i 10-st. Mulle endale meeldisid Axelle’i ja Magali plakat. Järgmisel tunnil alustame uue plakati loomist, kus kasutame ainult üht kirja-font’i ja loome sellega mingi omapärase disaini, mis püüab pilke. Oluline selle juures on just silmapaistvus. See peab olema selline, mis tänaval kõndides sunnib sind pead pöörama ja järgi tšekkama. Eks paistab, mis saab.

At.Gr plakatid

Wavo: Ühel päikeselisel päeval, täpsemalt 27.septil läksime Wavo klassiga botaanika aeda joonistama. Ilm oli selleks just perfecto. Mu klassikaaslastele meeldis mu töö, aga mulle tundus see veits rohkem nagu üks suur ja kirju värviplörakas. Aga see aed on mõnus ja väike ja hubane ja suurepärane paik, kui tahad lõunapausi veeta või einet võtta.

Mu Wavo joonistus botaanika aias

Wavo's joonistamine


Muidu iga tund joonistame midagi ja kodutööks jääb sama asi teha. Nt kui joonistasime nüüd viimasel tunnil natüürmorti küüslaugust, ploomist ja sibulast värvipliiatsitega, peame kodus joonistama ka värvipliiatsitega A3’le 2 puu- või köögivilja. Sel teispäeval saime siis ka oma hinded Wavo tööde eest. Õpetaja on minuga väga rahul ja me Jeremy’ga saime kõrgeimad hinded. Minu kõrgeim hinne oli 8,6 punkti- see oli mu teine joonistus kodutööna. Ülesandeks oli joonistada osa oma toast ja ma joonistasin rõduakna poolset nurka. Ta oli sellest väga vaimustuses. Ja talle meeldib mu töid teistele näitena ette tuua. Seega selles tunnis läheb mul väga suurepäraselt.

At.Rui (ruumilise/3D- disaini tund): Viimastel tundidel oleme tegelenud kuubikute vorpimisega. Ja nende joonistamisega. Ka joonistasime ühe pideva joonega esemeid nagu tuuleveski, õun, öökull, maja, ämblik jne. Muide see on lõbus, soovitan seda proovida, sest tulemus on naljakas. Sa ei saa pliiatsit paberilt tõsta vahepeal ja pead jätkama, kuni joonistus on valmis. Tulemus on päris huvitav. Proovige öökulli joonistada või jänkut vms. :)

Viimasel tunnil hakkasime paberist majakest voltima. Muide siin tuleb kasuks mu joonestamisoskus, sest see pole kõige lihtsamate killast. Sa pead mõtlema peas välja, kuidas su majake peab välja nägema. Aga mulle meeldib. Nunnud majakesed tulevad.

Tegelikkuses on need majakesed osake suuremast tööst, sest me tegime ka raamatukese, kuhu peame laskma inimestel ühe pideva joonega maju joonistada. Veel painutame metalltraadist majakese valmis ja üks maja veel mingil muul moel. Kokku 3 ruumilist maja ja 1 raamat majakestest.

VBV: Viimasel tunnil trükkisime oma nägu. Õigemini pidime oma fotol tume-heledused eraldama ja fotost stencili tegema ja seejärel selle trükkima. Tulemus oli hea, selle vahega, et ma lõikasin heledused välja. Tavaliselt lõigatakse tumedused välja, aga ma teadsin, mida ma teen. Evelien ütles, et mu väljatrükk näeb veits jube välja. Jah, see oli, aga muidu oli väga hea.

Ku.Ge (kunstiajalugu): Kuna mu õpetajaks on nüüd R. Montrieux , saan ma ka midagi seal tunnis aru. Igatahes... Bravoo! Ja ta imestas, miks just eestlased sellesse kooli satuvad, sest ta mäletas Tiinat väga hästi ja rääkis sellest, kui tubli ta oli. Koos mu eelmise õpetaja, C. Van Cammeren’iga ei saanud ma mitte halligi aru, ta lihtsalt räägib liiga kiiresti ja sünonüüme kasutades, et keeruline on isegi jälgida, mida ta räägib. See õpetaja räägib rahulikumalt ja kuidagi arusaadavamalt. Olen selle vahetusega väga rahul ja ka klassiga, sest nüüd on klassiks 5 VBK, sama klass, kellega koos on mul ka religioon. Ja nad on toredada ja ma tean neid juba esimesest koolipäevast peale.

Nederlands: Mu klass ja õpetaja vahetus. Kui esmaspäeval klassi läksin, oli seal päris lärmakas ja kui oma asjad laua peale panin, jäi kogu klass järsku haudvaikseks. Kõik vaatasid mind. Ma vaatasin vastu ja hetke pärast ütlesin, et ma olen vahetusõpilane Eestist. Ei oska keelt, aga hakkan keeletunde teiega koos võtma. Neile see meeldis.

Mõne minuti pärast tuli klassi poiss (ta nimi on Kwinton), keda ma pidasin 5nda aasta õpilaseks. Ta astus mõned sammud uksest sisse ja jäi mind jõllitama. Ta lihtsalt seisis seal ja jõllitas mind midagi ütlemata. Kordasin jälle seda, et ma olen vahetusõpilane ja nende klassikaaslane selles tunnis. Ta naeratas ja ütles, et väga lahe, aga sa lihtsalt istusid mu koha peal ja ma mõtlesin, et mida hekki. Olin valmis kohta vahetama, aga ta ütles, et las ta jääda. Ta oli väga huvitatud sellest, et ma nende klassis olen. Küsis küsimusi ja tundis mu vastu huvi, mis mulle meeldis.

Õpetajaks on nüüd vanem daam nimega Van Waterschoot, kes tundub range, aga parem õpetaja kui meneer Breës. Ta käseb mul kaasa töötada ja räägib minuga dutch’is, mis mulle meeldib, kuigi ma ei saa aru. Aga see motiveerib mind keelt õppima ja kogu aja mõttega tunni juures olema. Tema soovituse pärast ostsin ma ka omale Nederlands- Engels woordenboek’i. Ja see oli hea, et ma seda tegin, sest nüüd kui mul on vaja mingit sõna tšekata, on kohe sõnaraamat käepärast.

Ta otsib mulle ka järgmiseks tunniks mingi lihtsama teksti, mida ma saan läbi töötada ja küsimustele vastata ja tõlkida. Klass võtab detektiivi- ja põnevusjutte. Nagu Agatha Christie ja Niccy French’i raamatud... See on ilmselgelt liiga raske mulle. Ta tundub väga hea õpetaja.

L.O (lichamelijke opvoeding e.kehaline): Viimasel ajal oleme ainult jooksnud ja jooksnud. Eelmisel nädalal oli kuuperi test. Jooksin 12 minutiga 2400 meetrit ja sain hindeks 7,5. Jah, see tulemus pole just parim, aga enamus jooksid 8 ringi nagu minagi, seega see oli päris hea ja keskmine tulemus.
Nüüd on mu kehaline uue tunniplaani järgi teisipäeviti. Ja viimasel tunnil läksime kohe Stadsparki ja meie tund möödus joostes. Õpetaja seletas ülesande dutchis. Ma sain aru, et jooksmiseks läheb, aga täielikult aru ei saanud ja alustasime lihtsalt jooksmist. Mõtlesin, et jookseme ainult ühe ringi, kuid kuna ma jooksin Magali järel ja vaatasin, et ta jookseb edasi, jooksin ma ka. Kokku jooksime 4 ringi, mis teeb kusagil 6 kilomeetrit. Saime Magaliga mõlemad 8,5 punkti ja kahe klassi peale suutsimegi ainult kolmekesi (mina, Max ja Magali) 4 ringi joosta 30 minuti jooksul. Aga mulle meeldib selline kehalise tund rohke jooksmisega. Pärast tunde hakkan fitnessi trennis käima. Nüüd on asi kindel ja esmaspäeval lähen tšekkan järgi. Eks edaspidi näeb, vb hakkan veel mõnel päeval midagi tegema, sets mul on aasta passi eest makstud ja saan teha kõike, mida soovin ja ükskõik mis päeval.

Muide, kuna 6’nda aasta õpilased lähevad Veneetsiasse oktoobris, tahavad nad raha teenida ja müüvad midagi meil siin koolis. Näiteks eelmisel nädalal oli kolmapäev hotdogi päev, kuid sellest polnud ma vähimalgi määral huvitatud.

Neljapäev oli pannenkoeken dag (ehk pannkoogi päev). Jah, see sõna pani juba pannkoogid mõtetes ringi jooksma ja sel päeval soetasin sealt omale Nutellaga pannkoogi, mis maitses jumalikult, sest meil kodus ei tehta pannkooke, sest isale ei maitse. Ühe korra ema tegi, aga need olid kõrvitsapannkoogid (poole jahu koguse asemel on kõrvitsapüree). Maitse oli küll sama, aga sõime neid vahtrasiirupiga. Nutellat meil kodus pole, sest ema arust on see liiga magus. Aga seda paremini see pannkook maitses.

Muideks belglased söövad siin suuremalt jaolt pannkooki suhkruga. Kuna pannkook ise pole magus, laotavad nad pannkoogile poole cm paksuse kihi pruunikat suhkrut, siis keeravad selle rulli ja söövad ära. Minu meelest on see veits liiga imelik süüa puhtal kujul suhkrut. Igal juhul eelistasin Nutellaga pannkooki. Ja ei kahetsenud seda...

Reede oli jäätisepäev. 6’ndikud müüsid cornetto jäätiseid. Kuna Isabel’il olid tutvused sees, saime 50 senti odavamalt. See oli hea, aga veits liiga magus. Ja maitse pole selline nagu Eesti jäätis. Puudub see tõeline koore maitse. Mitte, et ma oleksin selle Eriti Rammusa Koorejäätise andunud fänn, aga kooremaitse on oluline. Sellel jäätisel on rohkem midagi mandli maitse sarnast.
****************

Kõik ei lähe alati nii supervärvilistes ja heledates toonides. Nimelt eelmise nädala alguses avastas Buxus, et ei saa enam liikuda. Tagajalad ei tahtnud enam kehaga koostööd teha.
Eelmise nädala veetis ta oma kappi ehitatud pesakeses.

Ja kolmapäeva õhtul koolist koju jõudes tegin temast pilte, sest ma kartsin kõige hullemat, kuid lootsin, et see ei juhtu veel nii pea.
Kuid neljapäeval koolist koju jõudes läksin kohe esimese asjana Buxust vaatama, aga ta pesakene oli tühi. Buxust polnud ka kusagil mujal ja siis jõudis mulle kohale, kui õigeaegselt ma eile piltide tegemise peale olin tulnud. Buxust polnud enam. Ta oli lahkunud meie seast 17-aastasena. Õigemini 17,5 aastase kassina. Ma olin temaga vähemalt hüvasti jätnud, kuid pisara tõi silma küll, kui mõtlesin, et teda pole enam. Ma olin temaga koos olnud poolteist kuud, aga igatsesin teda. Nüüd iga kord terrassile minnes ootan, et ta tuleks ja nurruks ja nühiks ennast vastu mu jalgu ja nuruks pai. Kuid teda pole enam...:(
Ja mis on selle asja juures veel üks huvitav asjaolu... Kuna ta suri kolmapäeva öösel vastu neljapäeva ja ema avastas ta hommikul ja tõotas tulla palav päev ja tal polnud mitte vähimatki tahtmist enne tööleminekut teda matma minna... Ta pani ta sügavkülma. Tõstis toiduained kõrgemale ja pani meie kassikese külmakambrisse matuseid ootama. Nukker oli teda näha seal... Kuid tal oli hea elu siin ja kõik armastasid teda. Kaasa arvatud mina...

Andke andeks, et ma sellise pildi siia postitan, aga nüüd te saate aimu sellest, kui kahju oli mul teda näha seal.

****
30.septil oli mul convekas skype’s koos Jõgeva Kunstikooliga selle 15. Sünnipäeva puhul. See oli armas ja soe tervitus. Armas oli see, et väikesed kunstiringi lapsed mäletasid mind ja olid vaimustuses, kui said teada, et see kõne tuleb siit, Belgiast.
Kahju oli ainult sellest, et see kõne nii lühikest aega kestis. Oleks tahtnud veel rääkida kõigest siin toimuvast, sest uskuge mind... rääkida on mul palju ja rohkemgi veel!

Kui keegi tahab minuga rääkida ja kuulda, kuidas mul läheb, andke aga teada läbi skype’i või mõne muu tee või saatke mulle kiri posti teel. Selleks peate muidugi mu aadressi küsima, sest seda siin ma avaldada ei taha siiski, sest see on ikkagi avalik blogi. Aga olen pakkumistele avatud... kuigi kõik sõltub täielikult ajast. Ja seda on mul päris ja üsnagi vähe.

*****************

1.oktoobril läksime kõigi oma vahetusõpilastega Antwerpenisse tuuritama ja linna avastama. Hommikul tuli Pong meie juurde, sest pidime koos minema linna kuna ma olen juba ühistranspordiga linna jõudmises väga tuttav. Ja ta elab siin lähedal, seega pole see minu jaoks probleem temaga koos minna. Ta küll on veidi vaikne, aga kui ma küsin, siis ta räägib ja ta keel on oluliselt paranenud siin viibitud aja jooksul. Ta meeldib mulle ja temaga on huvitav rääkida.

Kella 10.30 pidime Centraal Station’i ticket hall’is olema. Kui sisenesime, ei näinud esialgu mitte kedagi, kuid järsku silmasin kogu gruppi ja ma lihtsalt pidin seda tegema. Me seisime neist kaugemal ja ma hüüdsin hästi kõrge ja peenikese häälega erilist hääleefekti kasutades Hello! Ja kõik pöörasid järsku pead ja mitte ainult Yfu inimesed loogiliselt võttes.

Aga ma olin väga heas tujus ja ilm tõotas suurepärane 30 kraadine tulla, seega, miks mitte veidi nalja teha. Läks jälle suureks kallistamiseks ja musitamiseks lahti nagu alati. Ja sel korral kuulsin juba hollandi keelseid lausekesi. Nagu „Alles goed?” ja „Hoe gaat het?” Wallooniakad räägivad veidi rohkem, aga loogiline ka, sest nad peavad seda koolis õppima.

Meid oli päris palju kokku- rohkem vist isegi kui kayakingul. Kõmpsisime suure ühise perena Peter Paul Rubens’i majja. See on küll koht, kus ma veel olnud polnud. Seal oli lubatud ainult aias ja rõdul pildistada, kuid keelatud majas sees pilte teha, aga ma lihtsalt pidin ka sees pilte tegema. Sorry! Jah, loomulikult tegin seda varjatult, et keegi ei näeks, aga nüüd on mul vähemalt pilditõestusmaterjali, et olen olnud seal. Kuigi suuremalt osalt olid need pildid ebakvaliteetsed, seega vähe jäi neid alles, aga paar pilti ikka.

Edasi istusime nr 3 trammi peale ja sõitsime 2 peatust edasi jõe alt. Seal kõndisime tükk aega ja lõpuks jõudsime tagasi Antwerpeni kanali Schelde juurde ja pidasime seal toreda pikniku ja päevitasime mõnda aega seal. Edasi viisid meie jalakesed meid tagasi linna mööda veealust jalakäijate tunnelit. Jalutasime ka kanali ääres ja nautisime ilma ning määrasime kohtumispaiga Groenplaatsil ja seejärel oli meil umbes 3 tundi šoppamisaega.

Ma olin koos Anu ja Marcell’iga. Ja kuna kumbki neist pole Antwerpenist, sain giidi mängida. Esmalt võtsime trammi, et Centraal Stationi minna ja Marcell saaks oma spordikoti lockerisse panna. Seejärel jalutasime Meir’il, tsekkasime paari poodi sisse ja ma proovisin kingi jalga, lihtsalt niisama, sest tegelikult polnud meist kellelgi just erilist sopingutuju. Marcell ütles ühtede kingade kohta küll, et võta need jalast ära, need on liiga koledad. Jah, pidin nõustuma- olid koledad küll, aga proovisin neid lihtsalt kontsakõrguse pärast.

Ma tean üllatavalt palju selle vähese aja jooksul juba Antwerpenist. Ma tean, millise transpordiga ja mis numbriga kuhu pääseb, kus midagi asub ja kuhu suunas peab minema, kui kuhugi minna soovid. Sest ma küll käin Antwerpenis koolis, aga kesklinna satun tavaliselt korra nädalas vaid ja siis ka ainult Meir’ile ehk shopping street’ile (winkelstraat). Saatsime koos Marcelliga Anu rongi peale, ta pidi minema vanaema sünnipäevale, millest oli kahju, sest kell 18.30 oli meil Yfu õpilastega grupipildistamine prof-fotograafi juures fotostuudios. Aga polnud midagi parata... Kahekesi läksime tagasi kohtumispaika, kuhu pidime minema kella poole 6’ks, kui tahtsime friikaid osta No 1 Frituur’ist. Me läksime küll sinna, aga ma polnud friikatest huvitatud. Selle asemel jalutasin ringi ja ostsin hoopis jäätist. Ja kui ma seal ringi jalutasin, kuulsin, et keegi hüüdis mu nime. Vaatasin ringi ja mis ma nägin...Mu vanemad istusid ühe kohviku laua taga ja ajasid juttu ema knitting club’i tuttavatega. Ma teadsin, et nad on linnas, aga ma ei osanud arvata, et ma nendega kohtun.

Pildistamine oli lõbus, aga kui tuli pildistmise voor, kus üks pidi ees seisma ja teised taga, siis olid kõik arad ja ei julgenud sinna fotograafi ette minna. Aga nalja sai.

Päeva lõpetasime pere ja Pong’iga Kreeka restoranis, mis oli puupüsti rahvast täis ja pidime kõigepealt 15 minutit ootama menüüsid, siis teise 15 minutit, et meie tellimust kirja tullakse panema ja toitu pidime ootma tund aega. Aga toit oli seda väärt! Tekkis taas see tunne, mis oli Kreekas. Ja isegi salvrätikud meenutasid seda, sest seal olid kreeka keelsed sõnad nagu „kaliméra, kalispera, kalinichta; ja sou; Isse kala?” jne. Isa tellis ka kreeka veini, mis oli hea ja oli tunda kuuse või mingi okaspuu vaigu maitset. See maitseomadus oli nii hea, kuid emale ei maitse see näiteks. Koju jõudsime kusagil 11 paiku. Tore päev oli selja taga ja uus peagi saabumas.

Kreeka speciaal salat. Emale meeldis see juust eriti, ja näppas mult veidikene, aga kuna ta ise oli tellinud Moussaka, siis ta palju ei tahtnud.


Siin on peaaegu kõik vahetusõpilased ja tagareas seisavad volunteerid. Või eestis vist nimetatakse neid vabatahtlikeks.

Ijsje! See oli wiski maitseline. Teised sõid friikaid, aga ma polnud huvitatud. Valisin jäätise.

Say Antwerpen and you feel you can fly!

Mälestus Rubens' house'i aiast :)

Rubens' house.
********************

4.Oktoobril käisin esimest korda teatris vaatamas „Dodo Groor of Land zonder ei (16+)”.
http://www.youtube.com/watch?v=VHECWNXdbLM

Soovitan seda videot vaadata, kui soovite veidi aimu saada, milline teater see oli. Kõik, mida te siit videost näete, oligi see, millena see paistab. Ühte meest kasutati naisena ja nad tapsid Dodo’sid ja olid verega koos ja valmistasid Dodo suppi.

Lühidalt see etendus rääkis sellest, kuidas näljased meremehed, kes juba hakkavad laeval olles üksteisel jalgu maha raiuma, et süüa saada, lõpuks jõuavad saarele ja leiavad seal paradiisi, kus toitu on küllaldaselt. Nad pidutsevad iga päev, naudivad igapäevaelu ja elavad nii nagu iga tavaline inimene. Sellel saarel on kõike- välja arvatud naisi. Nad ei mõtle oma tulevikule ja elavad praeguses hetkes.

See on muusikaline teater electro-muusikaga, mis jutustab traagilise loo Dodo’st mehe vaatepunktist. See etendus oli veider ja täis gei nalju, millest isegi mina aru sain ja isegi nägime ühe näitleja paljast tagumikku, kuid siiski see meeldis mulle. Aga arvan, et 4nda aasta õpilaste (15-aastased) jaoks (kellega ma koos käisin), oli see veidi liiga palju, sest nad olis suht šokeeritud pärast seda. Seepärast ongi see 16+ aastastele... aga mulle meeldis, sest see oli omapärane.
Teater kestis 125 minutit ilma vahepausideta.
Toimus teatrimajas nimega Hetpaleis. Hoone on väga omapärane ja ilus.
See kogemus oli mulle veider, aga etendus oli hea, kuigi 100% kõigest aru ei saanud.

jah, ma tean, et teatris ei tehta pilti, aga kuna see oli teistmoodi elamus, pidin seda tegema. Pilt pole kvaliteetne, aga midagi ikka.

Dodo Groot.

Dodo klein

teatrimaja fassaadikülje poolt vaadatuna

Hetpaleis.


Nüüd aga veidi faktidest, kuidas Belgias teatris käiakse:

* flaamid ei pane ennast pidulikult riidesse vaid lähevad tavaliste kooliriiete ja koolikottide ja tossudega teatrisse. Nad võibolla riietuvad elegantselt vaid siis kui ooperisse lähevad.
*Siin pole ilmselt ka garderoobi, kuhu oma üleriided jätta, sest sellele etendusele võtsid kõik oma mantlid, joped ja kotid kaasa.
*teater pole nende jaoks kultuur+ meelelahutus+ seltskond. Neile on see lihtsalt midagi kinotaolist.
* 15-aastased ei oska teatris käituda, nad räägivad kõva häälega keset etendust, hüüavad kõvasti ou-mai-gaad, kui miski ei meeldi või what the F*, kui seal on midagi imelikku.
*Siinsel etendusel polnud pausi- see kestis 125 minutit järgemööda.
*Teatrihoone on midagi kunstimuuseumi taolist- suur, avar ja küllaltki tavaline ruum- ei mingeid maale, vaipu, nikerdusi, lühtreid.
*Teater ei alga täpselt. Kui see etendus pidi algama 20:00, algas see 20:10. Samuti pole neil ka etendusele kutsuvat helinat ja teadet, mis käseb telefonid välja lülitada.
*Siin polnud enne etenduse algust kardinad suletud ja polnud ka tagakardinaid- võisime näha tagaseina.
*Ilmselt ei tooda ka etenduse lõppedes näitlejatele lilli.

**************************'

NELJAPÄEV, 6.oktoober. Läksin pärast tunde Antwerpenisse, et talveks midagi soojemat osta. Kõndisin tänaval niisama ja nautisin ilma, hoolimata sellest, et see oli veidi jahe ja tuuline.
Ühel hetkel kõnetasid mind 2 inimest hollandi keeles. Ma vastu, et ma ei räägi hollandit. Ta: engels? Jaatasin. Ta alustas rääkimist. Mina ja mu naine oleme kodutud ja mu naine on rase. Me vajame täna ööseks kohta, kus ööbida. Mul oli küll selline tunne, et mida hekki, kas nad tõesti loodavad leida niimoodi omale öömaja. Kas nad tõeti arvavad, et keegi tahab kodutuid oma majja võtta. Ma küll ei tahaks, sest kes teab, mida nad majast varastada või muud kurja teha. Ainus hea lahendus oli öelda: Sorry, aga ma ei ela siin. Nad kohe: Sorry, sorry, vabandust, head päeva!

Kõndisin edasi ja arutlesin endamisi, et see oli veidi veider, et nad niimoodi nuruvad öömaja, kui Belgias ja eriti Antwerpenis on sotsiaalelu väga hästi korraldatud ja abivajajad saavad kenasti abi... Otsustasin kodu poole oma sammud seada ja Rooseveltplaatsi poole kõndima hakata. Silmasin teisel pool tänavat ühte kena poissi. Naeratasin talle ja jäin vist liiga kauaks talle otsa vaatama, sest ta peatas mind ja küsis, kas mul on aega... seda muidugi hollandi keeles. Ma vastu, et sorry, aga ma ei räägi nederlandsi veel. Seejärel hakkas ta inglise keeles rääkima:
Ta: Kas sa tahad 1 euro eest pulgakommi osta?
Ma: Misasja?
Ta: Ma pean müüma pulgakomme 1 euro eest. Kas sa tahad osta?
Ma: Ma pole eriline pulgakommide fänn.
Ta: Aga äkki on midagi muud, mida ma saan sinu heaks teha?
Ma: Mida sa mõtled millegi muu all?
Ta: Mis iganes sa välja pakud...
(Ma mõtlesin, et asi on veits kahtlane. Vaatasin talle silma)
ta naeratas mulle ja ütles: See võib olla ükskõik mis.
Ma: Mille tarvis sa neid pulgakaid müüd?
Ta: See on seotud Student Community’ga ja ma pean müüma nii palju komme, kui suudan ja kui ma ei tee seda, siis ootab mind karistus.
Ma: Ja mis on karistuseks?
Ta: Ma ei tea, aga ma olen päris kindel, et see jätab jälje mu tulevikule mu õppimises.
(Ma mõtlesin veidi, vaatasin talle kahtlustavalt otsa, ta naeratas mulle nii siiralt, et otsustsin osta ühe pulgakommi)
Ma: Okei, ma ostan siis sult ühe pulgakommi.
(ta lasi mul valida, millist värvi soovin ja oli tänulik, et otsustasin osta selle kommi)
Ta: Oota, ma pean su nime ka teadma, minu nimi on Simon.
Ma: Hille.
Ta: Kuidas sa kirjutad seda?
Ma: H-I-L-L-E
Ta: Hmm, üritan meelde jätta. Aga aitäh sulle.
(Ta hakkas juba minema minema, kui järsku jäi seisma ja küsis):
Ta: Kas sul Facebook’i on.
Ma: On küll
Ta: kas sind on kerge leida sealt?
Ma: Hmm, ma arvan, et on.
Ta: Kas sa tahad mulle oma perekonnanime öelda?
Ma: Hmmmm....(vaataiśin puurivalt kahtlustava pilguga talle otsa ja küsisin): Kas ma saan sind usaldada?
Ta: Jaa, saad küll, ma olen väga usaldusväärne inimene.
Ma: Hmmm... Kas sa käid koolis?
Ta: Ja, KdG’s (Karel de Grote Hogeschool) siin samas Groenplaatsil. Ja ma õpin majandusteadusi.
Ma: Seega, sa käid ülikoolis?
Ta: See pole päris ülikool, üks aasta enne ülikooli. (oletatavalt high school’i viimane aasta ehk siis 6’de jaar). Kas sa käid kunstikoolis? Mida sa õpid? Fotograafiat, moedisaini, graafikat?
Ma: Kus sa tead, et ma kunstikoolis käin? Tegelikkuses on see rohkem üld kunstikool. Käin Sint-Lucases.
(kandsin sel päeval värvilisi retuuže, rohelise-sinisekirjut ruudulist triiksärki, punase trükimustriga salli ja lillat T-särki ning tenniseid)
Ta: Kust sa pärit oled?
Ma: olen Estland’ist.
Ta: Ja kas tulid siia elama või õppima või mida?
Ma: tegelikkuses olen ma vahetusõpilane ja see on mu ainus aasta siin ja ma üritan keelt õppida. Nii et aasta lõpuks peaksin ma soravalt rääkima nederlandsi.
(Selleks hetkeks olin ma veendunud, et ta on normaalne inimene ja otsustasin otsida tükikese paberit, et ta saaks mulle oma nime kirjutada ja ma talle oma. Ta hoidis mu kotti sel ajal, kui ma selles sobrasin, et pastakat ja paberitükki leida.)
Vahetasime oma nimega paberid ja ütlesime peatse jällenägemiseni ja näeme Facebook’is. Ja lehvitasime üksteisele ja läksime kumbki oma teed. Selleks hetkeks oli kulunud kusagil 20 minutit juba ja ma olin bussist maha jäänud, kuid võtsin trammi ja kihutasin järgmisele.

Mul oli hea tuju ja naeratasin inimestele tänaval. Kaks meest möödusid must ja üks ütles teisele, et sellel tüdrukul on vist küll väga hea tuju. Aga mul oli ka, sest ma ei uskunud seda, mis just oli toimunud. See tundus veits ulme.
Kui koju läksin, logistiasin ennast Facebook’i sisse ja otsisin selle poisi üles. Ja tõesti, ta nimi oligi õige, andmed klappisid, kool klappis ja ta oligi tõesti see inimene, kellena ta ennast esitles. Õhtul lisas ta mind enda sõbraks. Kui ma seda juttu vanematele rääkisin, siis ütlesin, et ostsin pulgaka lihtsalt selle pärast, et poiss oli nunnu. Ema naeris selle peale ja kui õhtul talle pilte näitasin, nõustus ta minuga.
Muideks, Heli, ta meenutab mulle täiega Tyler’it. Pruunid silmad, tumedad pikad ripsmed, tumedad kulmud ja lohud põskedes. Ja tal oli nunnu naeratus. :)

Simon. Jah, see parempoolne.
****************
Kõik muutub ükskord...Nii ka ilm meil siin. Enam pole 30 kraadi vaid vihm, vihm, vihm...

Hommikul kooli minek

Sint- Lucas Dag!
Reede, 7.oktoober polnud meil tavalist koolipäeva vaid oli St-Lucas Dag. Pidime minema kooli pool tundi hiljem ja tunde ei toimunud, vaid läksime hoopis Antwerpeni tuurile kogu kooliga ehk siis rohkem kui 200 õpilasega. Loomulikult jaotati meid gruppidesse, aga ikkagi.

Meie esimene peatus oli MoMu ehk Modemuseum Antwerpenis. http://www.momu.be/
Seal on selline moedisaini näitus nagu „Dream the world awake”. Autoriks on Walter Van Beirendonck. See oli väga huvitav, kuid mõni asi oli küll pisut liiga palju. Aga ma olen väga rahul, et sinna läksime. Modellideks olid mehed enamjaolt. Google’is pole palju pilte, aga keda huvitab, võib tema nime googeldada ja näha, milline kunst talle moes meeldib.

Tema veebilehekülg on siin, keda huvitab: http://www.waltervanbeirendonck.com/

Kui teiste käest küsisin, kuidas meeldis, vastas nii mõnigi, et jah, oli küll huvitav, aga mitte piisavalt ja oli liiga ülepakutud.

Tema loodud jalanõud nt: Kingad olid mitte ninast kahanevad vaid jalakuju järgivad ja isegi varbakohad olid olemas.
Siis veel täisplatformtallaga pool- ja täissaapad. Mõnedele platformide külgedele oli joonistatud. Nt pardikesed ja hanekesed tiigi peal. Platform oli sinine ja joonistustega, saabas ise valge.
Ka oli seal kontsakingad, aga ühe kontsa asemel oli ühe kinga all 2 kontsa kõrvuti. Selliseid ma ise küll ei kannaks, sest välja nägid need kingad veits nagu põssa jalakesed. Kui need kingad oleksid punase asemel veel roosad olnud, oleks olnud täiskompott.

Aga nende veidrate asjade kõrval oli ka päris mitmeid rõivaesemeid, mida ma tahaksin hea meelega kanda. Mulle meeldis ta kreisindus ja värvidemöll. Neoonvärvides kombekad ja nt meherinna trükipildiga nahavärvi pikkade käistega särk. Seega seda pluusi kandes tundud sa ikka palja ülakehaga. See oli väga huvitv ja sain ka giidi jutust üht-teist aru, seega it’s going better. :)

Edasi liikusime kusagile, kus süüa. Loomulikult! Belglased armastavad süüa! Sõime oma lõunat jazz-kohvikus (õhtuti rohkem baar) nimega De Muze. See on olnud Antwerpenis juba 1960 aastast, selles on kolm korrust, kus saad oma pärastlõunat, hommikut või mis iganes aega nautida. Maja on seest mõnusalt minevikuhõnguline- kriuksuvad puidust põrandad, puidust lauad, millesse on külastajad nimesid ja sõnu sisse kraapinud, laes midagi lühtrite taolist. Õhtuti esinevad seal tihti live jazz ansamblid. See on päris mõnus ja hubane kohvik, kus oma klassiga pärastlõunat koos veeta ja juttu ajada.

De Muze.

Edasi viisid meie jalakesed meid MAS’i. Taaskord ja minu jaoks juba kolmandat korda. Kuid esimest korda kooli- ja klassikaaslastega.

Õues oli väga tugev tugev tuul ja jahe oli ka. Alates tänasest on meie ilmad ka külmaks muutunud. See on tugev kontrast sellele, mis meil oli eelmisel nädalal ja nädala algul. Õues vaid kusagil 13-15 kraadi ja Belgia suur sõber Vihm. Hommikul bussile minnes oli padusadu mind ootamas. Bussis oli õnneks mõnus soe ja inimesi küllaltki vähe. See mulle meeldib hilisemate busside juures, et ma jõuan ikka õigeaegselt ja inimesi on vägem ja õhku rohkem.

Ootasime kõik grupid kohale ja läksime siis erinevatele korrustele. Nagu ma olen vist juba enne kirjutanud, on MAS lühend Museum aan de Stroom’ist. See aseteb kahe suurema linnakeskse „järve” vahel. Sinna saab ligi jahi ja paatidega. Igatahes on seal väga kaunis ja ilus.

Meid jaotati aastate kaupa korrustele. Meie, 5de jaar 6’ndal korrusel. Nooremad olid meist all pool ja vanemad kõrgemal. Pidime joonistama skitseerides linna vaadet, just seda, mida sa oma akna osast näed. Kõik kiitsid mu tööd, aga ma ei tea isegi miks, sest see polnud nii hea, aga neile meeldis. Rääkisin Magali ja Nikki’ga oma eilsetest seiklustest center’is. Sellest, kuidas ma kohtusin selle poisiga. Samuti nautisime sooja päikest.

Joonistamine kestis vaid aega ja pärast seda läksime taaas välja, kus oli tugev tuul. Nii tugev lausa, et oleks sea ka püsti ajanud. Põhimõtteliselt sa said toetada ennast vastu tuult, kui selga puhata tahtsid. Nikki tegi must pilti, kui ma tuule käes keerutasin ja seda nautisin. Mul on kahju, et ta kardab suhelda inimestega, sest tegelikkuses on ta väga tore tüdruk. Ta on lõbus ja naljakas ja hea suhtleja, aga probleem ongi just selles, et ta ei suhtle koolis ja eelistab muusikat kuulata selle asemel, et sõprussuhteid luua.

Kõik ja kogu päev oli läbi poole 4 ajal. Ehk siis meie päev oli tund aega tavalisest lühem ja suurema osa ajast me lihtsalt kõndisime, et ühest kohast teise jõuda.

MAS’ist läksin kodu poole koos oma ainsa klassivenna Jeremy’ga. Me ei teadnud tegelikkuses kumbki, kuhu suunas täpsemalt minna, aga ma lihtsalt läksime kusagile ja jõudsime Rooseveltplaatsile ilusti välja.

See on kummaline, et Antwerpen tundub nii suur, aga kui selles keskuses ja keskuse ümber elada, koolis käia ja niisama tsillida, tundub see nii väike, et jalgsi saab igale poole minna. Me jõudsime suvalisi tänavaid pidi minnes kenasti kohale.
Seal on umbes nii, et kui korra juba kusagil olnud oled, tead automaatselt, et sa oled siin juba olnud ja siis hakkavad mingid mälestused meenuma ja lõppkokkuvõttes „viivad kõik teed Rooma” ehk siis sa jõuad soovitud kohta ükskõik, kus sa oled ja kuhu lähed. Ütlesin Jeremy’le „Tot Maandag!” ja Jeremy vastas mulle, et esmaspäeval meil kooli ju pole. Naljakas, sest tegelikkuses ma teadsin seda, aga see tuli automaatselt. Hakkasin naerma ja ütlesin, et näeme siis teisipäeval, tsauki!

Otsustasin koju minnes bussist üks peatus varem väljuda, kuid kohe, kui bussist välja sain, mõtlesin, et kas see oli ikka õige tegu, sest taevas oli süsimust ja ma olin juba selle siinviibitud aja jooksul näinud Belgia vihmahoogusid. Olin poolel teel, kui esimene piisk mulle lagipähe potsatas. Ja see polnud mingi väike piisk vaid päris matsakas. Ja möödus pool minutit umbes, kui juba kukkus rohkem piisku mu peale ja sel hetkel otsustasin jooksu pista, sest kartsin padusaju alla jääda. Ja see oli väga tark tegu, sest pool teed oli mul minna ja sellest poolel teel sadas juba nagu oavarrest või kuidas iganes seda öeldakse. Kuid siiski sain koju päris õigeks ajaks, sest see, mis edasi sai, oli veel eriti ulme.

Aknast välja vaadates nägin uduselt vaid metsa- kõik oli vihmast hall ja ma ei näinud isegi vihmapiiskade kukkumist tee peale, sest neid kukkus korraga nii palju, et näha oli vaid vee ühtlast virvendust. Kuid kodus tegin omale sooja teed ja vaatasin aknast välja ja nautisin vihma läbi klaasi.
Evelien, mu klassikaaslane, armastab öelda, et Jumal pissib ja ta teeb seda liiga tihti just Belgia kohal.
Ilmselt on sügis saabunud, sest Kreeka pähkli puu mu akna all on peaaegu lehtedeta ja mets mu maja vastas on kolletuma hakanud. Welcome to Belgium!

Igatahes, on vist juba piisavalt kirjutatud siia. Hetkel. Andke andeks, kui lugeda ei suuda, aga see lihtsalt pidi siia jõudma. :D

Näitus vaid MoMu's.

See palja ülakehaga särk Walteri näituselt.

Vasakult: Jeremy, Axelle, Llana, Evelien

See vihmavari on tuule kaitseks. Vihma ei sadanud sel hetkel ja päev muidu oli ilus.

MoMuuuuu!! See oli ühe ruumi sein. Täis Walter'i disainifototapeeti.

Varvastega kingagesed.

Partidega platformkingad

Kogu jakk on täis kirjutatud sõnu kasutades augukesi riides.

Need notsusõra kingad.

Üks mu lemmikutest sellelt näituselt.

Njaa, see on huvitav...

Ma armastan seda jakki. Tahaks endale...

See on kampsun, mida ma totaalselt armastan. Tahaks seda endale.