katkend...
... tüdruk, kes oli ilus kui päikesesillerdus kevadiselt vuliseval veel ja ilus kui kõige ilusamate lillede väli varahommikuses uduvalguses... kaunis kui mesilaste sumin ja kevadine arglik soojus ja metshaldjaprintside pehmed ja armsad embamised... Temas oli salapära ja maagiat, mis ei jätnud kedagi ta ümber tundetuks. Ta liugles päevast päeva oma kindlas rütmis, nautides ja kasutades ära elu igat hüve ja kingitust, mis ta teele saadeti...
Elu, mis talle antud oli... või oli ta ise selle tee valinud neist kõigist, mis pannakse justkui letile "tule-ja-vali -Leia-oma-See-Õige". Ta justkui teadis , mida ta tahab (või jäi sellest vaid pelgalt mulje), ta oli kindel selles, mis talle õige on ja kes teda selle saavutamiseks suudavad toetada. Ta tundus kindel ja sõltumatult eneseteadlik, küsimata iial, mida ta tegema peaks ja mis edasi saab.
[---]
Ta ei paistnud iial õnnetuna, sest tal oli terve maailm ta ümber avatuna kui kõige suurem paksem ja värvikirevam muinasjuturaamat, mille iga lehepööre võis muuta midagi ta elusekundites, millest iga nano-oskegi hinnaline oli... Kuni päevani, mil ta saatuseraamatus keerdus ette leht, olles õrn kui siid ja kiletiivaliste väikesed päikes peegeldavad tiivakesed... see hirmutas teda... muutis ta ettevaatlikuks, ei teadnud, mis tuleb ja mis edasi saab. Iga samm, mis oli intuitsioonist ajendatud võis pöördumatult igaveseks kirjutada read tema saatuseratta astmetele.
[---]
Midagi selles päevas oli teisiti, ta tundis seda, kuid ta ei saanud aru, mis oli selle põhjustajaks... Ta püüdis toimida nii nagu oli harjunud, kuid miski sundis teda ta tavaradadelt kõrvale, kusagile kaugele ja salapärasesse hubasusest väljapoole, sametisse ümbrusesse, kus kõik mida ta vaatas või mida puudutas justkui särama hakkas. Mida kaugemale ta liikus, seda valgemaks kõik läks... Seal seisis keegi... Ta uudishimu kasvas... ta teadis, et see keegi on teda juba kaua oodanud. Ta südamehääl hüüdis tasa ta nime, kuid mõistus ei suutnud südametaktis töötada...
[---]
... see hetk, just enne minestust oli erilisim ta elus. Ta nägi Tema pilku, oli kohe-kohe jõudmas puudutada Tema huuli, kohekohe langemas Tema embusesse sõnadega, mis oleksid saanud kustutada maailmast kurjuse... kui miski suur ja soe ta keha halvas ja keeldus südamele ja veel vähem mõistusele allumast. Ta ei saanud seda lubada... saatus oli see, kelle käes trumbid olid ja mängu valitsemine...
[---]
...tema, seesama kaunis metshaldjaprintside õde oli jäänud kaotajaks selles mängus, mida ta nii hästi näis valdavat. Tema, kes teadis, mida ta tahab, ta oli olnud kindel, kuid raamat, mis seisis unistuseroosal pilvel näitas midagi muud... Tüdruku kõrvus kumises pidevalt ja pidevalt Tema lausutud sõnad:
"Kui sa magades surud lauba mu põse vastu...Kas siis rändavad unenäod sinu peast minu omasse?...
kuid vastus puudus...
päev, mis oli valmis pakkuma kõike, mida hing igaldab oli valimatult kõinud oma rada ja tema, pisikese tüdruku imedemaalt reaalsusesse toonud... Tema, kelle ta peaaegu oli saanud, oli käest libisenud... libisenud käest tema enda meelesegaduste ja otsustamatuse tõttu... Tema oli see, kes pälvis selle ilusa tüdruku raamatus palju lehti, kuid jäädes siiski kättesaamatult kaugeks isegi tema kõrval seistes...
"...ehk saabub ka see hetk, kui ma juhin taaskord seda, mis mu ümber toimub, ma saan omaenese malenuppe ise tõsta ja liigutada," mõtles tüdruk. "See peab juhtuma... midagi siin maailmas ei saa olla niisama... kas ma olen ikka kindel? Kas see polegi äkki kõige parem? Kas ma olen selline, millisena mu saatus mind aktsepteerib..." juurdles ta veel enne selle päeva viimase nanoosakese lõppu...
"...armas, keegi ei tea vastust... kaotatud hetked on kadunud, need on läinud- vaid uued võimalused on need, mis saavad muutuda kunagi hetkedeks, millele mõtleme tagasi koos... olles koos ja ainult koos..." vastas Tema ja suudles tüdruku laupa...
(... viimasel ajal toimunu on mu eneses kahtlema pannud, kas see eitav vastus oli ikka see ainuke ja õige... Olen ma kindel, et aeg on astuda raamaturiiuli juurde ja võtta muinasjuturaamatu asemele tõsielul põhinev romaan või oodata, millal see ise läbi saab ja uued puhtad täiesti puutumatud lehed avab... See on kõik segane ja keeruline. )
