Viimne päev ja bussiga Eestisse läbi YES’i.

1.       Viimane päev Belgias, 28.juuni!

2.       YES-laagrise minek Saksamaal

3.       YES-laagrist ja tagasitulekust bussiga Saksamaalt

4.       Mu esimesed päevad Eestis

Vot nii palju ja veel enamgi sain ma sellelt aastalt kogemusi ja kõike lahedat... :)

Viimane päev... Ja nii ongi... Aasta on läbi saanud... :(

Mu viimne päev Belgias oli mul siis 28.juuni. Mis oli ühtlasi ka mu viimane koolipäev. Tõsi see oli.
Belgias kestabki kool septembrist juuni lõpuni. Nii et Eestis olnud VÕP’idel on sellevõrra veits chillim, et nad saavad ka niisama- aega veeta, ringi sõita ja riiki näha...

Ja  29ndal oli ainult see päev, kus saavad vanemad minna kooli soovi korral kas hindeid vaidlustama või siis klassijuhataja/ õpet jatega rääkima eksamitest janii. Nii et see päev mind otseselt ei puudutanud. Kuid olin kuulnud, et enamikes koolides oli see just viimane päev ja see omakorda tähendas, et nad ei saanud sellest päevast osa saada.

Pidin kella 11ks kooli minema. Ja seal tiksuma kuni kella 13’ni.

Ja Belgia koolis on viimane koolipäev ka väga paberitöö rohke... Erinevalt Eesti omast.
 Nimelt, nad peavad detailselt ära täitma oma koolipäeviku (kuhu peab terve aasta kirjutama, mis tunnis tehti, mis kodus on vaja teha... lisaks sellele peab olema igal leheküljel vanema ja õpetaja allkiri; Hilinemistele peab olema küsitud ka vanemate allkirjad jne...). Aga kuna ma enda päevikut ära andma ei pidanud, siis mul polnud sel ajal midagi teha...

Selle aja veetsin ma mööda kooli ringi tatsates ja oma viimaseid kunstitöid kokku otsides ja inimestega hüvasti jättes ja pisaraid poetades...

Mul oli kahju kõigega ja kõigiga hüvasti jätta... õpetajad ja isegi direktriss kallistasid mind ja ütlesid, kui kahju neil on, et ma ära pean minema..
Üks õpetaja oleks muideks isegi ükskõik mida teinud, rääkinud inimestega, ajanud pabereid, et ma saaksin vaid lõpetada kooli Belgias Sint Lucas Antwerpen kunstsecundair’is. Kuid kahjuks polnud see kuidagi võimalik. Mul oli aeg...

Ja mul polnud pmts aegagi, et Oma Kooliga, Oma Linnaga, Oma Inimestega hüvastigi jätta... Sest ma pidin juba kell 5 kodust Brüsseli poole lahkuma. Bussi istuma ja hüvasti jätma oma eluga Belgias...

Kuid mul polnud veel oma kohvergi kokku pakitud, ma ei olnud seda varem suutnud teha. Lihtsalt oleks liiga imelik olla olnud tühjas toas. Toas, kus olid harilikult olnud mu asjad, mu riided. See oli mu kodu olnud. Ja ma ei oleks tahtnud end tunda kolivana.

Mu klass veel viimasel päeval

Mu perefoto enne mu äraminekut

Mu 1 headest sõpradest, Kacper

Mu Nederlands'i klassi poisid Didier ja Quinten

Mu vennale maalitud maal. Vihjena ütlen, et Napoleon'il pol eoma nägu ees vaid mu venna oma

YES’i bussile oli lubatud olnud 2 kohvrit ja lisaks veel käsipagas kaasa võtta, aga mul ei tulnud nii päris just välja. Mul oli 1 kohver, 1 hiiglaslik Marokolaste presentkott, mu kunstitöödega pappmapp, mu kunstitööde rull, mu raamatutega täidetud kott ja lisaks veel hiiglaslik käsipagas. Ja koju jäi veel umbes kohvritäis kraami, mida kaasa ei saanudki võtta.

Sõit Brüsselisse kulges kuidagi kiirelt, pisarateta. Mulle lihtsalt polnud veel kohale jõudnud, et nüüd ongi minek. Ma ei uskunud, et nüüd peagi on kõik. Ma pean jätma oma pere maha ja hüppama tundmatusse vette. Pean alustama uut elu, kuid mingil määral siiski vanas keskkonnas. Ma pean alustama justkui uut vahetusaastat.

Me üürgasime nutta kogu bussitäie vahetusõpilastega. Kuid bussist välja ei saanud enam minna...

Pool mu kaasavõetavast pagasist

Viimane pilk Atoomium'ile

Katrien'iga

Perepilt koos tädi ja onuga

...

Bussisõit kulges esmalt läbi Hollandi, kust korjasime peale Hollandis vahetusaastal veetnud eurooplased. Ja seejärel vurasime ööpimeduses Saksamaale, kus pidi toimuma YES-laager. Meie reis kestis 15 tundi kusagil, sest Saksamaal  bussist välja astudes oli kell 8 paiku hommikul. Lämmatav palavus oli. Väsimus oli ja ainukene soov oli duši alla minna.

Järgmised VÕP’id saabusid alles kella 12 paiku. Me olime olnud kõige kõige esimesed.

...

Ma ei oska suurt midagi YES’ist siin kirjutada. Kuid saan öelda küll, et ei pettunud selles. Promojaid oli rohkem kui te arvata oskate. Kõik rääkisid, kui võimas see üritus on ja et see paneb just õige punkti vahetusaastale. Ma veits ei uskunud seda, aga nüüd usun ja võin seda kinnitada.

Päevaselt olid erinevad workshopid ja õhtuti käis ööelu YES- cafés.
Lisaks oli jalkahuvilistel võimalik jälgida UEFA Europe finaalmängu Hispaania ja Kreeka vahel. Kahju oli sellest, et Saksamaa finaalis ei mänginud, sest see vaadatavus oleks ikka megapalju suurem olnud, kuna 1/3 korraldusmeeskonnast olid ju sakslased.

Muide... YES’i juures oli minu jaoks veel üks lisaväärtus.
Nimelt, ma sain esmakordse võimaluse kohtuda oma niiöelda eesti vahetusõega. Tüdrukuga nimega Maarie, kes veetis aasta mu Eesti kodus mu pere keskel. Ma sain esmakordselt teda näha. Ja see esimene kalli oli kummaline ja emotsionaalne, kuigi me olime justkui võõrad, mitte kunagi üksteist näinud... Kuid siiski.

Õhtud veetsin Belgia poistega, kellest 1 oli käinud Eestis ja teised 2 Soomes. Kuid kuna meil otseselt muud ühist keelt polnud võtta, siis rääkisime flaami keeles.

Loretta, mu honeybee

Today... I'm a Bunny! <3 font="font">

Marie

Kohtumine Maarie'ga

Mu pagas on mu ees...

Thomas (Soomes käinud Belgia poiss), Loretta, Anu

Anu, Loretta, mina

200 toidupaki tegemine karistuseks... hehe. You just have to have fun! :)

Meow!

Kotryna'ga

Thomas'ega

Veel saiu toidupakkide jaoks :P

Tiina ja Jolijn'iga

Meie Euroopa VÕP'id veel viimast korda koos

Viimane kord Maariega fototada Saksamaal

...

3. juuli öösel kella 2 ajal pidid minema ära Austria vahetusõpilased. Ja see tähendas omakorda ka seda, et meie VÕP’ide grupp hakkas vaikselt lahti lagunema. Hakkas ükshaaval niite meie ühisest lõngakerast pikaks venitama.
Ja mulle tähendas see veel erilist lööki. Ma pidin hüvasti jätma oma honeybee’ga. Oma kalli Loretta’ga. Seda tüdrukut ei asenda mitte keegi... ta jääb alatiseks mu hinge sügavale...

...

Meie istusime oma Eesti seltskonnaga oma bussi kella 9, et panna bussile hääled sisse ja seada siht Eesti poole. 36 tundi bussis ühe sama seltskonnaga. Ja bussiseltskonnas ka veel leedukaid. Me rivaalitsesime veidikene, kes millist muusikat tahab kuulata jne... Ja leedukad panid hiljaõhtul mingit leedukeelset muusikat nii kõvasti, et oma mõtteid ka ei kuulnud ja siis me muidugi panime enda eesti muusikat samakõvasti vastu. Kuid niimoodi ei saa just asjast asja saada...

Reis läbi Saksamaa, Poola, Leedu (seal hüppasid leedukad bussist välja- Belgia omadest Urté ja Kortyna) ja meie teekond viis ennast Lätti. Seal olime juba terve hommiku mitte midagi söönud ja meile pidi tulema üllatus... Ja see oligi seal
Lätis kusagil mere ääres sõitsime parklasse ja mida me nägime...
Meid olid tervitama tulnud YFU’kad ja nende selja taga laius Eesti toitudega lauakene. Sellel kartulisalatit, Kirde saia, Musta leiba, juustu, Merevaigu juustu, vorstikesi, komme, kohukesi, šokolaadi jne... jnee...
ja oli kui kiirelt see ka kadus... Ikkagi aasta aega lima olnud.

Sandra ja Eva Poola WC's jalgu kuivatamas :P

Ja jalgu pesemas :D

Lätis meie tervituseks!

Lätis

Eesti süüa! :)

Ja pärast seda Läti peatust ei läinudki enam kaua, kui Eesti piir ületatud ja Ikla piiripunkti peatus. Saime esimest korda üle aasta Eesti poodi külastada. Ja võin ausalt öelda, et ma ei olnud aasta aega niiiiii odavaid hindu näinud. Mulle tundus uskumatu, et üks jäätis saab maksta 60 senti ja et kuidas saavad olla asjade ja toitude hinnad alla €1. See oli niii ulmeline. Ma oleks selle poe vist odavate hindade tõttu tühjaks ostnud.

Ka Eestis oli meil 2 peatust. Mina läksin maha Pärnus.
Kuid kuna Tallinnas pidi TV3 minema vastsaabujaid vastu võtma, siis mõeldi, et oleks aus, kui meie, Pärnus mahaminejad, saaksime ka mingisuguse feelingu osaliseks ja tegimegi ettepanekuna sellise asja, et tallinnas äraminejad lähevad kõigepealt Pärnus esimesena bussist välja ja teevad meile bussi ukse juurde koridori ja meie jookseme sealt seejärel välja, kus juba meie vanemad ja pered meid ootama peaksid ees...

Kuid me saime veits tünga... pered ootsid teisel pool kaubanduskeskust. Ja me VÕP’idega lihtsalt passisime tühjal platsil ja tundsime end imelikult ja justkui äravisatuna veidikene, aga kuna 36 tundi bussis ei olnud meile just kellelegi väga väljapuhkamisaega andnud, siis ei laskunud me end väga heidutada ja viskasime nalja selle üle, et nüüd hakkame ise jalgsi kodupoole minema, et vanematel polnud aega meile järgi tulla. Oeps! :)
Kuid kaua aega enam ei möödunudki, kui kõikide pered kohale jõudsid ja kallisid jagama hakkasid.

Ma lohistasin oma pagasid autosse ja jätsin Tallinnasse minejatega hüvast, saatsin nad bussi ära... Ja enne kui me kõik laiali läksime, tuli üks poistest bussist välja ja hüüdis: „Hille, sul on ju veel asjad bussis!“ Mul polnud seda meeleski olnud, et mul oli veel 2 käsipagasit ja mu sülearvuti bussis ootamas. Ma oleksin südamerahuga need sinna jätnud ja alles poolel teel ilmselt avastanud... hehe.
see on see 36 tundi bussis.

Muideks, mu hääl oli nagu kajakal. Mingeid piiksusid sain välja tuua ja naerma ei tahtnud ma parem üldse hakata, sest see oleks vist igasugused inimesed ära hirmutanud ja ma otsustasin hoopis, et üritan nii vähe kui pean oma häält kasutama, sets 36 tundi bussis oli mu häälest teinud vaid poolsuremis lähedal koriseva vanamehe hääle. Ja kui hiljem Selverisse läksime, siis inimesed heitsid mulle kummalisi pilke, kui mu häält kuulsid.

But, that’s not myyyy problem! You talkin’ to me? To ME? :)

Mu eesti perepilt

YS'i Eestlased (Eesti korraldas sel aastal koos Austriaga YES'i)

Lätis

...

Mu esimesed päevad Eestis... Ma ei teagi, mida sellest kirjutada.

Üüd on neid päevi juba 2 kuu võrra saaanud. Ja homme on kooliminek. Kuid sedakorda Eesti koolis ja eestikeelses ja 11ndas (mitte 6ndas, kuhu ma Belgias peaksin praegu minema ja kooli lõpetama hakkama... :( kahju)

Kuid esimesel kodusoleku päeval pisteti meie külakeses keset metsa olev aastaid juba tühjalt seisev endine tapamaja hooen põlema. Me olime esimesed tunnistajad sellele oma õdedega.

Mu suvi oli tihe, ma eelistasin seda tihedalt veeta, et mitte mõelda sellele, mida ma tegelikkuses igatsen oma Teisest kodust. Oma Teisest perekonnast. Ja oma Teisest Riigist.

Ja muideks, ma kohtusin sel suvel nende väheste päevade jooksul, kui ma siin Eestis olen olnud, kohtusin eriliste inimestega. Ja tegin erilisi tegusid.

...

Ja BTW, käisin just oma kodus Belgias külas koos oma õdedega. Ja ikka megahea tunne oli, kui saad olla selles samas ringkonnas, samade inimestega, samas keelekeskkonnas ja ennast hästi tunda. :)

Ma panen vist sellega punkti oma vahetusaastale. Ja pean ütlema, et ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu oma elus. Samuti ka kogemusi, tutvusi ja keeleõpet, mida see aasta läbu YFU-organisatsiooni mulle andis. :)

Ik zal praten, hoe awesome mijn jaar was... ik zal praten hoe toffe mensen heb ik ontmoeten, en hoe veel toffe dingen heb ik gedaan... Ik zal jullie missen, ik zal mijn land missen... ik zal mijn familie missen... En eigenlijk doe ik dat al nu...
Ik kom wel terug...
<3 hille="hille">

xxx