Hillleeee.... See oli nu üks At.Graafika plakativariantidest, aga õpetajale meeldis teine enam. Seda näete all pool pildilt....**********************
Nii, 2 nädalat on läinud imeliselt kiiresti... Aeg töötab tõesti ja suure huviga minu vastu. See ei meeldi mulle... Kuid toredaid asju juhtub iga päev.
Aga nendest nüüd järgemööda...
Päev pärast Maastrichtis käimist (24.sept) kutsus Katrien mind endaga kaasa Sara isa sünnipäevale jooke kallama ja teenindama. Muidugi tahtsin minna, kuigi seal pidi töötama... aga see tõotas tulla lõbus.
Terve päeva päevitasin õues, sest meil oli siin mingi 26 kraadi vms. Ja see pidi jätkuma veel poolteist nädalat. Enne sinna sünnipäevale minekut korjasime oma aia ainsa õunapuu otsast õunu, aga maapinnalt see ei töötanud väga hästi ja õunakorjaja polnud kuigi hea- mingi plastikust ja mitte kõige parem- see ei suutnud õuna oksa küljest lahti kangutatada. Ja siis otsustasin puu otsa ronida. See oli hea mõte, sest nii saime puu peaaegu tühjaks. Ema ja Katrien võtsid mult õunu vastu ja ma muudkui korjasin...Kuigi kõige ilusamad ja kõige punasemad 4 õuna jäid puu otsa, sest asetsesid oksal, mis rippus naabrite aeda. Jama...
Siis ma hakkasin puu otsast alla tulema ja naersin ja rääkisin emaga ja järsku libises mu jalg oksalt maha ja sadasin kõige täiega oksahunnikusse selili, sest see pind oli nii ebastabiilne, et isegi tavaolekus oli raske seal tasakaalus püsida. Lamasin maas ja lihtsalt naersin ja naersin ja raske oli lõpetada. Ja naersin ikka veel, kui ema oli mind juba püsti aidanud... Taaskord juhtus minuga midagi... sel korral lõppes lugu teise jalaga ja päris korraliku verise marrastusega, aga elus olen :). Tegijal juhtub nii mõndagi. :D
Kella viieks pidime minema sünnipäevapaika, kuigi Katrien ei teadnud tegelikkuses täpselt, kus see maja asub, aga ratastega me teele asusime.
Muide ema ostis sel päeval uue ratta. See oli mooi fiets (ilus jalgratas). Valge matt raam, šokolaadipruunid kummid, punutud korv ees. Sellisega tahaks igaüks sõita... Ma olin kade ausalt öeldes. :)
Jõudsime sinna ja panime lauad valmis ja snäkid laudadele. Kella kuue ajal hakkas rahvast saabuma- me (ma, Katrien ja veel 4 tüdrukut) avasime šampuse pudeleid ja täitsime klaase šampuse ja apelsini mahlaga. Siin ongi tavaliselt snäkid ja sampus enne pearooga.
Pearoog on suuremalt jaolt alati rootsi laua kujul- soe söök, aed- ja köögiviljad, supp, leib, kuklid jamisveel... Jah, see on täiesti tavaline, et pearoaks on püreesupp ja nad söövad seda kohvitassikeste seest koos leivaga (ehk saia või sepikuga).
Pidime nõusid pesema, sest rahvast oli rohkem kui nõusid ja uus toidukord nõudis taaskord nõusid. Ma ei saa sellest aru, kuidas nad niimoodi saavad nõusid pesta! Õnneks mu pere seda ei tee, sest nad kasutavad ainult nõudepesumasinat...
Aga igatahes... Nad lasevad kraanikaussi vett, lisavad ohtralt pesuvahendit ja panevad nõud sinna sisse. Seejärel küürivad nuustikuga puhtaks ja asetavad vahused ja pesuvahendiga koos olevad nõud rätikule ja kuivatavad lihtsalt selle vahu ära. Ei mingit loputamist. See hämmastas mind. Kuulsin muidugi, et nad teevad seda, aga ma mõtlesin, et lihtsalt mõne pere veidrus, aga ei ole- seda teevad siin kõik! Suht paha hakkas, kui mõtlesin, et paned suppi tassi sisse, millel on tegelikkuses pesuvahendi maitse või see pole üle loputatud... Njaa!
Õhtusöögiks pidime veinipudeleid avama. Oletame, et selle tüdruku nimi on Joaline, ma ei mäleta ta nime- midagi J’ga oli. Igatahes ta hakkas veinipudelit avama selle punnivinniga, millel tuleb hiljem „käed” alla vajutada. Ta muidugi hoidis neid „käsi” kinni ja keeras punnivinni sisse. Muidugi ei jõudnud ta sellega mitte kusagile. Ka teine tüdruk ei suutnud seda õigesti teha. See on veider... Belglased tegelikkuses joovad ka päris palju veini õlu kõrval, aga veider on asja juures see, et nad ei oska veinipudelit avada.
Ütlesin, et davai, las ma teen seda ise. Ja terve õhtu tegingi seda mina, sest teised lihtsalt ei osanud seda. Nad ilmselt on harjunud ainult baaris või pubis veini klaasiga tellima või juba avatud pudelit tellima ja ei pea seda ise avama... Aga las ta jääda.
Me lahkusime enne magustoiduringi, sest Katrien oli tüdinud ja tahtis koju minna ja ta ei tahtnud nõusid uuesti pesta. Kahju, sest mulle meeldis see õhkkond seal- inimesed olid lõbusad niisama ja veinist ja nad laulsid Prantsuse šansoone. Ja üks mees laulis Frank Sinatra laule. Tal oli nii ilus hääl ja ta laul tõi kananaha ihule. See oli ilus! Muide sellel sünnipäeval oli mingi 60 inimest vms.
Ja kui õhtul hilja ratastega koju hakkasime minema, pidime me ära külmuma- õues oli ainult 11 kraadi ja meil mõlemal oli ainult õhuke jakk ja T-särk. Päris nunnu oli, aga kui koju jõudsime, oli ema keetnud appelmous’i ehk õunamoosi ingveri ja kaneeliga. Terve maja oli lõhnu täis... Ja see soojendas meid üles.
***
25.septembril läksime Chiro Sunday’le. See on midagi selletaolist nagu on meie rebaste ristimine, aga veidi leebem. Nad peavad ülesandeid täitma ja nalja tegema vaatajatele. Läksime seda kaema.
Muide Chiro on mingi selline sarnane ühendus nagu skaudid ja gaidid jms. Aga nad teevaad rohkem grupimänge ja tsillivad niisama. Skaudid käivad metsas matkamas ja teevad rohkem poiste asju.
Päris väikesed pidid takistusraja läbima ja enne seda oma jalgadega suures vannis küpsistega puuviljasalatit valmistama.
Veidi suuremad pidid õhupalli katki hammustama ja üle tünni hüppama.
Grupp, kus on minuvanused inimesed, pidid tegema soovahetust. Tüdrukud raseerisid poiste jalgadele A-tähe, sest nende grupi nimi algab selle tähega ja Dries kogus vaatajatelt juukseid- ehk lõikas pisut tüdrukutelt juukseotsi. Ja poisid pidid habemeajamisvahuga need karvad tüdrukute näkku toppima habemeks või vuntsideks. Ja siis pidid nad sööma esimese grupi valmistatud puuviljasalatit. Ainult üks poiss suutis selle salati ära süüa. See muide nägi välja nagu okse ja suht raske on seda ennast sööma sundida, kui see selline välja näeb ja sa tead, kuidas see valmistatud on. Aga Jessin suutis seda. :) Tubli!
Viimane grupp koosnes liidriteks saajatest, erinevas vanuses inimestest, kes eelmisel aastal olid vanimad või juba need eelnevad aastad läbinud, aga siis Chirost välja astunud ja nüüd tagasi otsustanud tulla. Neil seoti jalad üksteisega kokku ja nad pidid vihmaussi suust suhu andma. Viimane oli Andi, kes vihmaussi ka ära näris, aga siis koledat nägu tegi ja kohutavaid grimasse ja selle välja sülitas. Ainult üks tüdruk ei tahtnud seda oma huulte vahele võtta, aga ta oli ka noorim- 15-aastane, seega jah. Aga tegelikkuses pole see ju mitte midagi hullu, aga las ta olla. Seejärel hakkasid liidrid neid mingi lögaga segatud spagettidega loopima. Need nägid veits mitte maitsvad välja, sest nad olid hallikas-pruunikaspunast värvi. Ma ei tea, millega see värv oli saavutatud, aga jah. See lõppes suure spageti ja küpsise-puuviljasalati sõjaga. Aga naljakas oli.
Seejärel tegid Chiro liidrid meile väikese etenduse muusika ja kostüümidega. Dries ja Ruben olid esimesed ja mängisid ratsanikku ja hobust. Dries mängis väga andekalt oma osa hobusena. Goed gedaan! Otsustasin pooleldi, mitte veel 110%, et tahan minna ka Chirosse. Eks näeb, mis edasi saab.
Päev Chiro moodi.Pühapäeval oli parvetamise võistlus meie kanalis. Osalejateks erinevad Chiro’d ja Skaudi grupid. Nad pidid ise omale parve või paadi ehitama ja siis sellega võistlema, läbides mingi kindla vahemaa. Meie Schoteni grupp- Chiro Bloemendaal – jäi viimaseks, aga nad lõbutsesid ja laulsid ja nautisid kõige täiega seda, et nende väikesel paadil oli 33 inimest ja ilm oli selleks väga mõnus.
Nüüd tahan küll minna ja Chiro koosseisu astuda, sest see on lõbus ja kõik tunnevad ennast ühtse perekonnana. Sel pühapäeval lähen ja astun liikmeks. Willem on küll mu liider seal, aga sellega pole probleemi. Ka Pong (uit Thailand) tahab liituda Chiroga, ilmselt ta tuleb ka pühapäeval. Eks näis.
Chiro Bloemendaal********
Sellest, mis koolielus toimub...
Seal tagaplaanil on mu kehalise õpetaja.
Meie lõuna päikese käes. Õues oli 30 kraadi ja meil oli 2 vaba tundi.Alates 3.oktoobrist kehtib meil uus tunniplaan. Kogu tunniplaan muutus, mis tähendas muidugi seda, et see muutus minu jaoks veel ekstra. Lõppkokkuvõttes on see tegelikkuses minu jaoks parem, kuigi mulle ei meeldi mõne tunni asukoht, aga parem on see, et teisipäeval lähen 9.50’ks kooli ja kolmapäeval lõpeb mu koolipäev 50 mintsa varem ehk 15.10. Teised istuvad sel ajal mata tunnis. Kahju neis lausa.
Kuid halb asi selle muutuse juures oli see, et muutusid ka mu klassid ja õpetajad. Ainult inglise keele klass jäi samaks. Uue õpetaja sain kunstiajaloos, nederlands’is. Kuid õpetajate vahetus oli ainult positiivne. :D Ja kuna reede hommikul oli mu uue tunniplaani järgi mul 2 vaba tundi, aga kodus magada sellel ajal ma ei tohi, hakkan võtma uut kunstitundi. Koos 5 TBK’ga. See on modelli joonistamine- terve aasta nude-modelli joonistamist pluss veel pool aastat wavoga modelli. Päris hea, aga ma pole kindel, kas see mulle sobib. Käin esimese tunni ära ja vaatan, kas sobib. Õpetajaks saab De Strooper, kuigi mul pole õrna aimugi, milline ta välja näeb, aga vähemalt sellest klassist tean mõningaid inimesi.
Illustratie: Tegeleme ikka ja endiselt oma mixed-animals’idega. Skännisime need arvutisse, töötlesime, mõtlesime nime välja ja esmaspäeval hakkame välja neid printima ja riietele triikima. Samuti peame välja mõtlema ja kujundama karbi sellele riideesemele vastavalt su loomakesele. See on huvitav. Ja samuti arutasid teised, mida võiks sel aastal veel teha. (ma olin sel ajal engelsi tunnis, mis on teise klassiga koos). Näiteks kujundame WC-paberi, teeme oma moeajakirja, kuhu joonistame sisse ainult ja muid lahedaid asju.
Arvutigraafika (At.Gr): Endiselt tegeleme Photoshop’iga ja viimistlesime kuni neljapäevani oma plakateid. Ja siis saime hinde selle eest. Õpetajale meeldis enim minu ja Axelle’i oma ja saime ka teistest pool punkti kõrgema hinde ehk 8 punkt’i 10-st. Mulle endale meeldisid Axelle’i ja Magali plakat. Järgmisel tunnil alustame uue plakati loomist, kus kasutame ainult üht kirja-font’i ja loome sellega mingi omapärase disaini, mis püüab pilke. Oluline selle juures on just silmapaistvus. See peab olema selline, mis tänaval kõndides sunnib sind pead pöörama ja järgi tšekkama. Eks paistab, mis saab.
At.Gr plakatidWavo: Ühel päikeselisel päeval, täpsemalt 27.septil läksime Wavo klassiga botaanika aeda joonistama. Ilm oli selleks just perfecto. Mu klassikaaslastele meeldis mu töö, aga mulle tundus see veits rohkem nagu üks suur ja kirju värviplörakas. Aga see aed on mõnus ja väike ja hubane ja suurepärane paik, kui tahad lõunapausi veeta või einet võtta.
Mu Wavo joonistus botaanika aias
Wavo's joonistamineMuidu iga tund joonistame midagi ja kodutööks jääb sama asi teha. Nt kui joonistasime nüüd viimasel tunnil natüürmorti küüslaugust, ploomist ja sibulast värvipliiatsitega, peame kodus joonistama ka värvipliiatsitega A3’le 2 puu- või köögivilja. Sel teispäeval saime siis ka oma hinded Wavo tööde eest. Õpetaja on minuga väga rahul ja me Jeremy’ga saime kõrgeimad hinded. Minu kõrgeim hinne oli 8,6 punkti- see oli mu teine joonistus kodutööna. Ülesandeks oli joonistada osa oma toast ja ma joonistasin rõduakna poolset nurka. Ta oli sellest väga vaimustuses. Ja talle meeldib mu töid teistele näitena ette tuua. Seega selles tunnis läheb mul väga suurepäraselt.
At.Rui (ruumilise/3D- disaini tund): Viimastel tundidel oleme tegelenud kuubikute vorpimisega. Ja nende joonistamisega. Ka joonistasime ühe pideva joonega esemeid nagu tuuleveski, õun, öökull, maja, ämblik jne. Muide see on lõbus, soovitan seda proovida, sest tulemus on naljakas. Sa ei saa pliiatsit paberilt tõsta vahepeal ja pead jätkama, kuni joonistus on valmis. Tulemus on päris huvitav. Proovige öökulli joonistada või jänkut vms. :)
Viimasel tunnil hakkasime paberist majakest voltima. Muide siin tuleb kasuks mu joonestamisoskus, sest see pole kõige lihtsamate killast. Sa pead mõtlema peas välja, kuidas su majake peab välja nägema. Aga mulle meeldib. Nunnud majakesed tulevad.
Tegelikkuses on need majakesed osake suuremast tööst, sest me tegime ka raamatukese, kuhu peame laskma inimestel ühe pideva joonega maju joonistada. Veel painutame metalltraadist majakese valmis ja üks maja veel mingil muul moel. Kokku 3 ruumilist maja ja 1 raamat majakestest.
VBV: Viimasel tunnil trükkisime oma nägu. Õigemini pidime oma fotol tume-heledused eraldama ja fotost stencili tegema ja seejärel selle trükkima. Tulemus oli hea, selle vahega, et ma lõikasin heledused välja. Tavaliselt lõigatakse tumedused välja, aga ma teadsin, mida ma teen. Evelien ütles, et mu väljatrükk näeb veits jube välja. Jah, see oli, aga muidu oli väga hea.
Ku.Ge (kunstiajalugu): Kuna mu õpetajaks on nüüd R. Montrieux , saan ma ka midagi seal tunnis aru. Igatahes... Bravoo! Ja ta imestas, miks just eestlased sellesse kooli satuvad, sest ta mäletas Tiinat väga hästi ja rääkis sellest, kui tubli ta oli. Koos mu eelmise õpetaja, C. Van Cammeren’iga ei saanud ma mitte halligi aru, ta lihtsalt räägib liiga kiiresti ja sünonüüme kasutades, et keeruline on isegi jälgida, mida ta räägib. See õpetaja räägib rahulikumalt ja kuidagi arusaadavamalt. Olen selle vahetusega väga rahul ja ka klassiga, sest nüüd on klassiks 5 VBK, sama klass, kellega koos on mul ka religioon. Ja nad on toredada ja ma tean neid juba esimesest koolipäevast peale.
Nederlands: Mu klass ja õpetaja vahetus. Kui esmaspäeval klassi läksin, oli seal päris lärmakas ja kui oma asjad laua peale panin, jäi kogu klass järsku haudvaikseks. Kõik vaatasid mind. Ma vaatasin vastu ja hetke pärast ütlesin, et ma olen vahetusõpilane Eestist. Ei oska keelt, aga hakkan keeletunde teiega koos võtma. Neile see meeldis.
Mõne minuti pärast tuli klassi poiss (ta nimi on Kwinton), keda ma pidasin 5nda aasta õpilaseks. Ta astus mõned sammud uksest sisse ja jäi mind jõllitama. Ta lihtsalt seisis seal ja jõllitas mind midagi ütlemata. Kordasin jälle seda, et ma olen vahetusõpilane ja nende klassikaaslane selles tunnis. Ta naeratas ja ütles, et väga lahe, aga sa lihtsalt istusid mu koha peal ja ma mõtlesin, et mida hekki. Olin valmis kohta vahetama, aga ta ütles, et las ta jääda. Ta oli väga huvitatud sellest, et ma nende klassis olen. Küsis küsimusi ja tundis mu vastu huvi, mis mulle meeldis.
Õpetajaks on nüüd vanem daam nimega Van Waterschoot, kes tundub range, aga parem õpetaja kui meneer Breës. Ta käseb mul kaasa töötada ja räägib minuga dutch’is, mis mulle meeldib, kuigi ma ei saa aru. Aga see motiveerib mind keelt õppima ja kogu aja mõttega tunni juures olema. Tema soovituse pärast ostsin ma ka omale Nederlands- Engels woordenboek’i. Ja see oli hea, et ma seda tegin, sest nüüd kui mul on vaja mingit sõna tšekata, on kohe sõnaraamat käepärast.
Ta otsib mulle ka järgmiseks tunniks mingi lihtsama teksti, mida ma saan läbi töötada ja küsimustele vastata ja tõlkida. Klass võtab detektiivi- ja põnevusjutte. Nagu Agatha Christie ja Niccy French’i raamatud... See on ilmselgelt liiga raske mulle. Ta tundub väga hea õpetaja.
L.O (lichamelijke opvoeding e.kehaline): Viimasel ajal oleme ainult jooksnud ja jooksnud. Eelmisel nädalal oli kuuperi test. Jooksin 12 minutiga 2400 meetrit ja sain hindeks 7,5. Jah, see tulemus pole just parim, aga enamus jooksid 8 ringi nagu minagi, seega see oli päris hea ja keskmine tulemus.
Nüüd on mu kehaline uue tunniplaani järgi teisipäeviti. Ja viimasel tunnil läksime kohe Stadsparki ja meie tund möödus joostes. Õpetaja seletas ülesande dutchis. Ma sain aru, et jooksmiseks läheb, aga täielikult aru ei saanud ja alustasime lihtsalt jooksmist. Mõtlesin, et jookseme ainult ühe ringi, kuid kuna ma jooksin Magali järel ja vaatasin, et ta jookseb edasi, jooksin ma ka. Kokku jooksime 4 ringi, mis teeb kusagil 6 kilomeetrit. Saime Magaliga mõlemad 8,5 punkti ja kahe klassi peale suutsimegi ainult kolmekesi (mina, Max ja Magali) 4 ringi joosta 30 minuti jooksul. Aga mulle meeldib selline kehalise tund rohke jooksmisega. Pärast tunde hakkan fitnessi trennis käima. Nüüd on asi kindel ja esmaspäeval lähen tšekkan järgi. Eks edaspidi näeb, vb hakkan veel mõnel päeval midagi tegema, sets mul on aasta passi eest makstud ja saan teha kõike, mida soovin ja ükskõik mis päeval.
Muide, kuna 6’nda aasta õpilased lähevad Veneetsiasse oktoobris, tahavad nad raha teenida ja müüvad midagi meil siin koolis. Näiteks eelmisel nädalal oli kolmapäev hotdogi päev, kuid sellest polnud ma vähimalgi määral huvitatud.
Neljapäev oli pannenkoeken dag (ehk pannkoogi päev). Jah, see sõna pani juba pannkoogid mõtetes ringi jooksma ja sel päeval soetasin sealt omale Nutellaga pannkoogi, mis maitses jumalikult, sest meil kodus ei tehta pannkooke, sest isale ei maitse. Ühe korra ema tegi, aga need olid kõrvitsapannkoogid (poole jahu koguse asemel on kõrvitsapüree). Maitse oli küll sama, aga sõime neid vahtrasiirupiga. Nutellat meil kodus pole, sest ema arust on see liiga magus. Aga seda paremini see pannkook maitses.
Muideks belglased söövad siin suuremalt jaolt pannkooki suhkruga. Kuna pannkook ise pole magus, laotavad nad pannkoogile poole cm paksuse kihi pruunikat suhkrut, siis keeravad selle rulli ja söövad ära. Minu meelest on see veits liiga imelik süüa puhtal kujul suhkrut. Igal juhul eelistasin Nutellaga pannkooki. Ja ei kahetsenud seda...Reede oli jäätisepäev. 6’ndikud müüsid cornetto jäätiseid. Kuna Isabel’il olid tutvused sees, saime 50 senti odavamalt. See oli hea, aga veits liiga magus. Ja maitse pole selline nagu Eesti jäätis. Puudub see tõeline koore maitse. Mitte, et ma oleksin selle Eriti Rammusa Koorejäätise andunud fänn, aga kooremaitse on oluline. Sellel jäätisel on rohkem midagi mandli maitse sarnast.
****************
Kõik ei lähe alati nii supervärvilistes ja heledates toonides. Nimelt eelmise nädala alguses avastas Buxus, et ei saa enam liikuda. Tagajalad ei tahtnud enam kehaga koostööd teha.
Eelmise nädala veetis ta oma kappi ehitatud pesakeses.
Ja kolmapäeva õhtul koolist koju jõudes tegin temast pilte, sest ma kartsin kõige hullemat, kuid lootsin, et see ei juhtu veel nii pea.
Kuid neljapäeval koolist koju jõudes läksin kohe esimese asjana Buxust vaatama, aga ta pesakene oli tühi. Buxust polnud ka kusagil mujal ja siis jõudis mulle kohale, kui õigeaegselt ma eile piltide tegemise peale olin tulnud. Buxust polnud enam. Ta oli lahkunud meie seast 17-aastasena. Õigemini 17,5 aastase kassina. Ma olin temaga vähemalt hüvasti jätnud, kuid pisara tõi silma küll, kui mõtlesin, et teda pole enam. Ma olin temaga koos olnud poolteist kuud, aga igatsesin teda. Nüüd iga kord terrassile minnes ootan, et ta tuleks ja nurruks ja nühiks ennast vastu mu jalgu ja nuruks pai. Kuid teda pole enam...:(
Ja mis on selle asja juures veel üks huvitav asjaolu... Kuna ta suri kolmapäeva öösel vastu neljapäeva ja ema avastas ta hommikul ja tõotas tulla palav päev ja tal polnud mitte vähimatki tahtmist enne tööleminekut teda matma minna... Ta pani ta sügavkülma. Tõstis toiduained kõrgemale ja pani meie kassikese külmakambrisse matuseid ootama. Nukker oli teda näha seal... Kuid tal oli hea elu siin ja kõik armastasid teda. Kaasa arvatud mina...
Andke andeks, et ma sellise pildi siia postitan, aga nüüd te saate aimu sellest, kui kahju oli mul teda näha seal.****
30.septil oli mul convekas skype’s koos Jõgeva Kunstikooliga selle 15. Sünnipäeva puhul. See oli armas ja soe tervitus. Armas oli see, et väikesed kunstiringi lapsed mäletasid mind ja olid vaimustuses, kui said teada, et see kõne tuleb siit, Belgiast.
Kahju oli ainult sellest, et see kõne nii lühikest aega kestis. Oleks tahtnud veel rääkida kõigest siin toimuvast, sest uskuge mind... rääkida on mul palju ja rohkemgi veel!
*****************
1.oktoobril läksime kõigi oma vahetusõpilastega Antwerpenisse tuuritama ja linna avastama. Hommikul tuli Pong meie juurde, sest pidime koos minema linna kuna ma olen juba ühistranspordiga linna jõudmises väga tuttav. Ja ta elab siin lähedal, seega pole see minu jaoks probleem temaga koos minna. Ta küll on veidi vaikne, aga kui ma küsin, siis ta räägib ja ta keel on oluliselt paranenud siin viibitud aja jooksul. Ta meeldib mulle ja temaga on huvitav rääkida.
Kella 10.30 pidime Centraal Station’i ticket hall’is olema. Kui sisenesime, ei näinud esialgu mitte kedagi, kuid järsku silmasin kogu gruppi ja ma lihtsalt pidin seda tegema. Me seisime neist kaugemal ja ma hüüdsin hästi kõrge ja peenikese häälega erilist hääleefekti kasutades Hello! Ja kõik pöörasid järsku pead ja mitte ainult Yfu inimesed loogiliselt võttes.
Aga ma olin väga heas tujus ja ilm tõotas suurepärane 30 kraadine tulla, seega, miks mitte veidi nalja teha. Läks jälle suureks kallistamiseks ja musitamiseks lahti nagu alati. Ja sel korral kuulsin juba hollandi keelseid lausekesi. Nagu „Alles goed?” ja „Hoe gaat het?” Wallooniakad räägivad veidi rohkem, aga loogiline ka, sest nad peavad seda koolis õppima.
Meid oli päris palju kokku- rohkem vist isegi kui kayakingul. Kõmpsisime suure ühise perena Peter Paul Rubens’i majja. See on küll koht, kus ma veel olnud polnud. Seal oli lubatud ainult aias ja rõdul pildistada, kuid keelatud majas sees pilte teha, aga ma lihtsalt pidin ka sees pilte tegema. Sorry! Jah, loomulikult tegin seda varjatult, et keegi ei näeks, aga nüüd on mul vähemalt pilditõestusmaterjali, et olen olnud seal. Kuigi suuremalt osalt olid need pildid ebakvaliteetsed, seega vähe jäi neid alles, aga paar pilti ikka.
Edasi istusime nr 3 trammi peale ja sõitsime 2 peatust edasi jõe alt. Seal kõndisime tükk aega ja lõpuks jõudsime tagasi Antwerpeni kanali Schelde juurde ja pidasime seal toreda pikniku ja päevitasime mõnda aega seal. Edasi viisid meie jalakesed meid tagasi linna mööda veealust jalakäijate tunnelit. Jalutasime ka kanali ääres ja nautisime ilma ning määrasime kohtumispaiga Groenplaatsil ja seejärel oli meil umbes 3 tundi šoppamisaega.
Ma olin koos Anu ja Marcell’iga. Ja kuna kumbki neist pole Antwerpenist, sain giidi mängida. Esmalt võtsime trammi, et Centraal Stationi minna ja Marcell saaks oma spordikoti lockerisse panna. Seejärel jalutasime Meir’il, tsekkasime paari poodi sisse ja ma proovisin kingi jalga, lihtsalt niisama, sest tegelikult polnud meist kellelgi just erilist sopingutuju. Marcell ütles ühtede kingade kohta küll, et võta need jalast ära, need on liiga koledad. Jah, pidin nõustuma- olid koledad küll, aga proovisin neid lihtsalt kontsakõrguse pärast.
Ma tean üllatavalt palju selle vähese aja jooksul juba Antwerpenist. Ma tean, millise transpordiga ja mis numbriga kuhu pääseb, kus midagi asub ja kuhu suunas peab minema, kui kuhugi minna soovid. Sest ma küll käin Antwerpenis koolis, aga kesklinna satun tavaliselt korra nädalas vaid ja siis ka ainult Meir’ile ehk shopping street’ile (winkelstraat). Saatsime koos Marcelliga Anu rongi peale, ta pidi minema vanaema sünnipäevale, millest oli kahju, sest kell 18.30 oli meil Yfu õpilastega grupipildistamine prof-fotograafi juures fotostuudios. Aga polnud midagi parata... Kahekesi läksime tagasi kohtumispaika, kuhu pidime minema kella poole 6’ks, kui tahtsime friikaid osta No 1 Frituur’ist. Me läksime küll sinna, aga ma polnud friikatest huvitatud. Selle asemel jalutasin ringi ja ostsin hoopis jäätist. Ja kui ma seal ringi jalutasin, kuulsin, et keegi hüüdis mu nime. Vaatasin ringi ja mis ma nägin...Mu vanemad istusid ühe kohviku laua taga ja ajasid juttu ema knitting club’i tuttavatega. Ma teadsin, et nad on linnas, aga ma ei osanud arvata, et ma nendega kohtun.
Päeva lõpetasime pere ja Pong’iga Kreeka restoranis, mis oli puupüsti rahvast täis ja pidime kõigepealt 15 minutit ootama menüüsid, siis teise 15 minutit, et meie tellimust kirja tullakse panema ja toitu pidime ootma tund aega. Aga toit oli seda väärt! Tekkis taas see tunne, mis oli Kreekas. Ja isegi salvrätikud meenutasid seda, sest seal olid kreeka keelsed sõnad nagu „kaliméra, kalispera, kalinichta; ja sou; Isse kala?” jne. Isa tellis ka kreeka veini, mis oli hea ja oli tunda kuuse või mingi okaspuu vaigu maitset. See maitseomadus oli nii hea, kuid emale ei maitse see näiteks. Koju jõudsime kusagil 11 paiku. Tore päev oli selja taga ja uus peagi saabumas.
Kreeka speciaal salat. Emale meeldis see juust eriti, ja näppas mult veidikene, aga kuna ta ise oli tellinud Moussaka, siis ta palju ei tahtnud.
Siin on peaaegu kõik vahetusõpilased ja tagareas seisavad volunteerid. Või eestis vist nimetatakse neid vabatahtlikeks.
Ijsje! See oli wiski maitseline. Teised sõid friikaid, aga ma polnud huvitatud. Valisin jäätise.
Say Antwerpen and you feel you can fly!
Mälestus Rubens' house'i aiast :)
Rubens' house.********************
4.Oktoobril käisin esimest korda teatris vaatamas „Dodo Groor of Land zonder ei (16+)”.
http://www.youtube.com/watch?v=VHECWNXdbLM
Soovitan seda videot vaadata, kui soovite veidi aimu saada, milline teater see oli. Kõik, mida te siit videost näete, oligi see, millena see paistab. Ühte meest kasutati naisena ja nad tapsid Dodo’sid ja olid verega koos ja valmistasid Dodo suppi.
Lühidalt see etendus rääkis sellest, kuidas näljased meremehed, kes juba hakkavad laeval olles üksteisel jalgu maha raiuma, et süüa saada, lõpuks jõuavad saarele ja leiavad seal paradiisi, kus toitu on küllaldaselt. Nad pidutsevad iga päev, naudivad igapäevaelu ja elavad nii nagu iga tavaline inimene. Sellel saarel on kõike- välja arvatud naisi. Nad ei mõtle oma tulevikule ja elavad praeguses hetkes.
See on muusikaline teater electro-muusikaga, mis jutustab traagilise loo Dodo’st mehe vaatepunktist. See etendus oli veider ja täis gei nalju, millest isegi mina aru sain ja isegi nägime ühe näitleja paljast tagumikku, kuid siiski see meeldis mulle. Aga arvan, et 4nda aasta õpilaste (15-aastased) jaoks (kellega ma koos käisin), oli see veidi liiga palju, sest nad olis suht šokeeritud pärast seda. Seepärast ongi see 16+ aastastele... aga mulle meeldis, sest see oli omapärane.
Teater kestis 125 minutit ilma vahepausideta.
Toimus teatrimajas nimega Hetpaleis. Hoone on väga omapärane ja ilus.
See kogemus oli mulle veider, aga etendus oli hea, kuigi 100% kõigest aru ei saanud.
jah, ma tean, et teatris ei tehta pilti, aga kuna see oli teistmoodi elamus, pidin seda tegema. Pilt pole kvaliteetne, aga midagi ikka.
Dodo Groot.
Dodo klein
Hetpaleis.Nüüd aga veidi faktidest, kuidas Belgias teatris käiakse:
* flaamid ei pane ennast pidulikult riidesse vaid lähevad tavaliste kooliriiete ja koolikottide ja tossudega teatrisse. Nad võibolla riietuvad elegantselt vaid siis kui ooperisse lähevad.
*Siin pole ilmselt ka garderoobi, kuhu oma üleriided jätta, sest sellele etendusele võtsid kõik oma mantlid, joped ja kotid kaasa.
*teater pole nende jaoks kultuur+ meelelahutus+ seltskond. Neile on see lihtsalt midagi kinotaolist.
* 15-aastased ei oska teatris käituda, nad räägivad kõva häälega keset etendust, hüüavad kõvasti ou-mai-gaad, kui miski ei meeldi või what the F*, kui seal on midagi imelikku.
*Siinsel etendusel polnud pausi- see kestis 125 minutit järgemööda.
*Teatrihoone on midagi kunstimuuseumi taolist- suur, avar ja küllaltki tavaline ruum- ei mingeid maale, vaipu, nikerdusi, lühtreid.
*Teater ei alga täpselt. Kui see etendus pidi algama 20:00, algas see 20:10. Samuti pole neil ka etendusele kutsuvat helinat ja teadet, mis käseb telefonid välja lülitada.
*Siin polnud enne etenduse algust kardinad suletud ja polnud ka tagakardinaid- võisime näha tagaseina.
*Ilmselt ei tooda ka etenduse lõppedes näitlejatele lilli.
NELJAPÄEV, 6.oktoober. Läksin pärast tunde Antwerpenisse, et talveks midagi soojemat osta. Kõndisin tänaval niisama ja nautisin ilma, hoolimata sellest, et see oli veidi jahe ja tuuline.
Ühel hetkel kõnetasid mind 2 inimest hollandi keeles. Ma vastu, et ma ei räägi hollandit. Ta: engels? Jaatasin. Ta alustas rääkimist. Mina ja mu naine oleme kodutud ja mu naine on rase. Me vajame täna ööseks kohta, kus ööbida. Mul oli küll selline tunne, et mida hekki, kas nad tõesti loodavad leida niimoodi omale öömaja. Kas nad tõeti arvavad, et keegi tahab kodutuid oma majja võtta. Ma küll ei tahaks, sest kes teab, mida nad majast varastada või muud kurja teha. Ainus hea lahendus oli öelda: Sorry, aga ma ei ela siin. Nad kohe: Sorry, sorry, vabandust, head päeva!
Kõndisin edasi ja arutlesin endamisi, et see oli veidi veider, et nad niimoodi nuruvad öömaja, kui Belgias ja eriti Antwerpenis on sotsiaalelu väga hästi korraldatud ja abivajajad saavad kenasti abi... Otsustasin kodu poole oma sammud seada ja Rooseveltplaatsi poole kõndima hakata. Silmasin teisel pool tänavat ühte kena poissi. Naeratasin talle ja jäin vist liiga kauaks talle otsa vaatama, sest ta peatas mind ja küsis, kas mul on aega... seda muidugi hollandi keeles. Ma vastu, et sorry, aga ma ei räägi nederlandsi veel. Seejärel hakkas ta inglise keeles rääkima:
Ta: Kas sa tahad 1 euro eest pulgakommi osta?
Ma: Misasja?
Ta: Ma pean müüma pulgakomme 1 euro eest. Kas sa tahad osta?
Ma: Ma pole eriline pulgakommide fänn.
Ta: Aga äkki on midagi muud, mida ma saan sinu heaks teha?
Ma: Mida sa mõtled millegi muu all?
Ta: Mis iganes sa välja pakud...
(Ma mõtlesin, et asi on veits kahtlane. Vaatasin talle silma)
ta naeratas mulle ja ütles: See võib olla ükskõik mis.
Ma: Mille tarvis sa neid pulgakaid müüd?
Ta: See on seotud Student Community’ga ja ma pean müüma nii palju komme, kui suudan ja kui ma ei tee seda, siis ootab mind karistus.
Ma: Ja mis on karistuseks?
Ta: Ma ei tea, aga ma olen päris kindel, et see jätab jälje mu tulevikule mu õppimises.
(Ma mõtlesin veidi, vaatasin talle kahtlustavalt otsa, ta naeratas mulle nii siiralt, et otsustsin osta ühe pulgakommi)
Ma: Okei, ma ostan siis sult ühe pulgakommi.
(ta lasi mul valida, millist värvi soovin ja oli tänulik, et otsustasin osta selle kommi)
Ta: Oota, ma pean su nime ka teadma, minu nimi on Simon.
Ma: Hille.
Ta: Kuidas sa kirjutad seda?
Ma: H-I-L-L-E
Ta: Hmm, üritan meelde jätta. Aga aitäh sulle.
(Ta hakkas juba minema minema, kui järsku jäi seisma ja küsis):
Ta: Kas sul Facebook’i on.
Ma: On küll
Ta: kas sind on kerge leida sealt?
Ma: Hmm, ma arvan, et on.
Ta: Kas sa tahad mulle oma perekonnanime öelda?
Ma: Hmmmm....(vaataiśin puurivalt kahtlustava pilguga talle otsa ja küsisin): Kas ma saan sind usaldada?
Ta: Jaa, saad küll, ma olen väga usaldusväärne inimene.
Ma: Hmmm... Kas sa käid koolis?
Ta: Ja, KdG’s (Karel de Grote Hogeschool) siin samas Groenplaatsil. Ja ma õpin majandusteadusi.
Ma: Seega, sa käid ülikoolis?
Ta: See pole päris ülikool, üks aasta enne ülikooli. (oletatavalt high school’i viimane aasta ehk siis 6’de jaar). Kas sa käid kunstikoolis? Mida sa õpid? Fotograafiat, moedisaini, graafikat?
Ma: Kus sa tead, et ma kunstikoolis käin? Tegelikkuses on see rohkem üld kunstikool. Käin Sint-Lucases.
(kandsin sel päeval värvilisi retuuže, rohelise-sinisekirjut ruudulist triiksärki, punase trükimustriga salli ja lillat T-särki ning tenniseid)
Ta: Kust sa pärit oled?
Ma: olen Estland’ist.
Ta: Ja kas tulid siia elama või õppima või mida?
Ma: tegelikkuses olen ma vahetusõpilane ja see on mu ainus aasta siin ja ma üritan keelt õppida. Nii et aasta lõpuks peaksin ma soravalt rääkima nederlandsi.
(Selleks hetkeks olin ma veendunud, et ta on normaalne inimene ja otsustasin otsida tükikese paberit, et ta saaks mulle oma nime kirjutada ja ma talle oma. Ta hoidis mu kotti sel ajal, kui ma selles sobrasin, et pastakat ja paberitükki leida.)
Vahetasime oma nimega paberid ja ütlesime peatse jällenägemiseni ja näeme Facebook’is. Ja lehvitasime üksteisele ja läksime kumbki oma teed. Selleks hetkeks oli kulunud kusagil 20 minutit juba ja ma olin bussist maha jäänud, kuid võtsin trammi ja kihutasin järgmisele.
Kui koju läksin, logistiasin ennast Facebook’i sisse ja otsisin selle poisi üles. Ja tõesti, ta nimi oligi õige, andmed klappisid, kool klappis ja ta oligi tõesti see inimene, kellena ta ennast esitles. Õhtul lisas ta mind enda sõbraks. Kui ma seda juttu vanematele rääkisin, siis ütlesin, et ostsin pulgaka lihtsalt selle pärast, et poiss oli nunnu. Ema naeris selle peale ja kui õhtul talle pilte näitasin, nõustus ta minuga.
Muideks, Heli, ta meenutab mulle täiega Tyler’it. Pruunid silmad, tumedad pikad ripsmed, tumedad kulmud ja lohud põskedes. Ja tal oli nunnu naeratus. :)
Simon. Jah, see parempoolne.****************
Kõik muutub ükskord...Nii ka ilm meil siin. Enam pole 30 kraadi vaid vihm, vihm, vihm...
Hommikul kooli minekSint- Lucas Dag!
Reede, 7.oktoober polnud meil tavalist koolipäeva vaid oli St-Lucas Dag. Pidime minema kooli pool tundi hiljem ja tunde ei toimunud, vaid läksime hoopis Antwerpeni tuurile kogu kooliga ehk siis rohkem kui 200 õpilasega. Loomulikult jaotati meid gruppidesse, aga ikkagi.
Meie esimene peatus oli MoMu ehk Modemuseum Antwerpenis. http://www.momu.be/
Seal on selline moedisaini näitus nagu „Dream the world awake”. Autoriks on Walter Van Beirendonck. See oli väga huvitav, kuid mõni asi oli küll pisut liiga palju. Aga ma olen väga rahul, et sinna läksime. Modellideks olid mehed enamjaolt. Google’is pole palju pilte, aga keda huvitab, võib tema nime googeldada ja näha, milline kunst talle moes meeldib.
Tema veebilehekülg on siin, keda huvitab: http://www.waltervanbeirendonck.com/
Kui teiste käest küsisin, kuidas meeldis, vastas nii mõnigi, et jah, oli küll huvitav, aga mitte piisavalt ja oli liiga ülepakutud.
Tema loodud jalanõud nt: Kingad olid mitte ninast kahanevad vaid jalakuju järgivad ja isegi varbakohad olid olemas.
Siis veel täisplatformtallaga pool- ja täissaapad. Mõnedele platformide külgedele oli joonistatud. Nt pardikesed ja hanekesed tiigi peal. Platform oli sinine ja joonistustega, saabas ise valge.
Ka oli seal kontsakingad, aga ühe kontsa asemel oli ühe kinga all 2 kontsa kõrvuti. Selliseid ma ise küll ei kannaks, sest välja nägid need kingad veits nagu põssa jalakesed. Kui need kingad oleksid punase asemel veel roosad olnud, oleks olnud täiskompott.
Aga nende veidrate asjade kõrval oli ka päris mitmeid rõivaesemeid, mida ma tahaksin hea meelega kanda. Mulle meeldis ta kreisindus ja värvidemöll. Neoonvärvides kombekad ja nt meherinna trükipildiga nahavärvi pikkade käistega särk. Seega seda pluusi kandes tundud sa ikka palja ülakehaga. See oli väga huvitv ja sain ka giidi jutust üht-teist aru, seega it’s going better. :)
Edasi liikusime kusagile, kus süüa. Loomulikult! Belglased armastavad süüa! Sõime oma lõunat jazz-kohvikus (õhtuti rohkem baar) nimega De Muze. See on olnud Antwerpenis juba 1960 aastast, selles on kolm korrust, kus saad oma pärastlõunat, hommikut või mis iganes aega nautida. Maja on seest mõnusalt minevikuhõnguline- kriuksuvad puidust põrandad, puidust lauad, millesse on külastajad nimesid ja sõnu sisse kraapinud, laes midagi lühtrite taolist. Õhtuti esinevad seal tihti live jazz ansamblid. See on päris mõnus ja hubane kohvik, kus oma klassiga pärastlõunat koos veeta ja juttu ajada.
De Muze.Edasi viisid meie jalakesed meid MAS’i. Taaskord ja minu jaoks juba kolmandat korda. Kuid esimest korda kooli- ja klassikaaslastega.
Õues oli väga tugev tugev tuul ja jahe oli ka. Alates tänasest on meie ilmad ka külmaks muutunud. See on tugev kontrast sellele, mis meil oli eelmisel nädalal ja nädala algul. Õues vaid kusagil 13-15 kraadi ja Belgia suur sõber Vihm. Hommikul bussile minnes oli padusadu mind ootamas. Bussis oli õnneks mõnus soe ja inimesi küllaltki vähe. See mulle meeldib hilisemate busside juures, et ma jõuan ikka õigeaegselt ja inimesi on vägem ja õhku rohkem.
Ootasime kõik grupid kohale ja läksime siis erinevatele korrustele. Nagu ma olen vist juba enne kirjutanud, on MAS lühend Museum aan de Stroom’ist. See aseteb kahe suurema linnakeskse „järve” vahel. Sinna saab ligi jahi ja paatidega. Igatahes on seal väga kaunis ja ilus.
Meid jaotati aastate kaupa korrustele. Meie, 5de jaar 6’ndal korrusel. Nooremad olid meist all pool ja vanemad kõrgemal. Pidime joonistama skitseerides linna vaadet, just seda, mida sa oma akna osast näed. Kõik kiitsid mu tööd, aga ma ei tea isegi miks, sest see polnud nii hea, aga neile meeldis. Rääkisin Magali ja Nikki’ga oma eilsetest seiklustest center’is. Sellest, kuidas ma kohtusin selle poisiga. Samuti nautisime sooja päikest.
Joonistamine kestis vaid aega ja pärast seda läksime taaas välja, kus oli tugev tuul. Nii tugev lausa, et oleks sea ka püsti ajanud. Põhimõtteliselt sa said toetada ennast vastu tuult, kui selga puhata tahtsid. Nikki tegi must pilti, kui ma tuule käes keerutasin ja seda nautisin. Mul on kahju, et ta kardab suhelda inimestega, sest tegelikkuses on ta väga tore tüdruk. Ta on lõbus ja naljakas ja hea suhtleja, aga probleem ongi just selles, et ta ei suhtle koolis ja eelistab muusikat kuulata selle asemel, et sõprussuhteid luua.
Kõik ja kogu päev oli läbi poole 4 ajal. Ehk siis meie päev oli tund aega tavalisest lühem ja suurema osa ajast me lihtsalt kõndisime, et ühest kohast teise jõuda.
MAS’ist läksin kodu poole koos oma ainsa klassivenna Jeremy’ga. Me ei teadnud tegelikkuses kumbki, kuhu suunas täpsemalt minna, aga ma lihtsalt läksime kusagile ja jõudsime Rooseveltplaatsile ilusti välja.
See on kummaline, et Antwerpen tundub nii suur, aga kui selles keskuses ja keskuse ümber elada, koolis käia ja niisama tsillida, tundub see nii väike, et jalgsi saab igale poole minna. Me jõudsime suvalisi tänavaid pidi minnes kenasti kohale.
Seal on umbes nii, et kui korra juba kusagil olnud oled, tead automaatselt, et sa oled siin juba olnud ja siis hakkavad mingid mälestused meenuma ja lõppkokkuvõttes „viivad kõik teed Rooma” ehk siis sa jõuad soovitud kohta ükskõik, kus sa oled ja kuhu lähed. Ütlesin Jeremy’le „Tot Maandag!” ja Jeremy vastas mulle, et esmaspäeval meil kooli ju pole. Naljakas, sest tegelikkuses ma teadsin seda, aga see tuli automaatselt. Hakkasin naerma ja ütlesin, et näeme siis teisipäeval, tsauki!
Otsustasin koju minnes bussist üks peatus varem väljuda, kuid kohe, kui bussist välja sain, mõtlesin, et kas see oli ikka õige tegu, sest taevas oli süsimust ja ma olin juba selle siinviibitud aja jooksul näinud Belgia vihmahoogusid. Olin poolel teel, kui esimene piisk mulle lagipähe potsatas. Ja see polnud mingi väike piisk vaid päris matsakas. Ja möödus pool minutit umbes, kui juba kukkus rohkem piisku mu peale ja sel hetkel otsustasin jooksu pista, sest kartsin padusaju alla jääda. Ja see oli väga tark tegu, sest pool teed oli mul minna ja sellest poolel teel sadas juba nagu oavarrest või kuidas iganes seda öeldakse. Kuid siiski sain koju päris õigeks ajaks, sest see, mis edasi sai, oli veel eriti ulme.
Aknast välja vaadates nägin uduselt vaid metsa- kõik oli vihmast hall ja ma ei näinud isegi vihmapiiskade kukkumist tee peale, sest neid kukkus korraga nii palju, et näha oli vaid vee ühtlast virvendust. Kuid kodus tegin omale sooja teed ja vaatasin aknast välja ja nautisin vihma läbi klaasi.
Evelien, mu klassikaaslane, armastab öelda, et Jumal pissib ja ta teeb seda liiga tihti just Belgia kohal.
Ilmselt on sügis saabunud, sest Kreeka pähkli puu mu akna all on peaaegu lehtedeta ja mets mu maja vastas on kolletuma hakanud. Welcome to Belgium!
Igatahes, on vist juba piisavalt kirjutatud siia. Hetkel. Andke andeks, kui lugeda ei suuda, aga see lihtsalt pidi siia jõudma. :D
Näitus vaid MoMu's.
See palja ülakehaga särk Walteri näituselt.
Vasakult: Jeremy, Axelle, Llana, Evelien
See vihmavari on tuule kaitseks. Vihma ei sadanud sel hetkel ja päev muidu oli ilus.
MoMuuuuu!! See oli ühe ruumi sein. Täis Walter'i disainifototapeeti.
Varvastega kingagesed.
Partidega platformkingad
Kogu jakk on täis kirjutatud sõnu kasutades augukesi riides.
Need notsusõra kingad.
Üks mu lemmikutest sellelt näituselt.
Njaa, see on huvitav...
Ma armastan seda jakki. Tahaks endale...
See on kampsun, mida ma totaalselt armastan. Tahaks seda endale.
No comments:
Post a Comment