Smile to confuse people...

Terekest, kus iganes te seda ei loe.

Sel korral otsustasin alustada sisukorraga ehk sellega, millest mu postituses juttu tuleb.

1. Kool:
* mu tunnistus esimese semestri kohta
*alasti modelli joonistamise tund
*kehaline kasvatus
*illustratie T-särkide trükkimine,
*mu hollandi keele edu(tuse)sammudest
*religioonitunni meditatsioonist ja muust...)
*Muuseumidest

2. Hollandis käimisest

3. Mechelenis kunstinäitusel käimisest ja ennast täieliku turistina tundmise tundest

4. Hommikusest ja üldisest liiklusest

5. Ühe algkooliõpetajaga kohtumisest bussijaamas ja teisigi bussijaamajuhtumisi

6. Chirost ja väga tüdrukulikust poisist

7. Egiptusesse ja Colombiasse kirja saatmisest, et nad lõpetaksid sõdimise ja inimesed saaksid rahulikult elada

8. Sellest, et nüüd on meil vaheaeg

9. Nathani, ehk mu tugiisikuga kohtumisest Brasschaatis
___________________________

1.
*Tunnistus:
Tunnistuse saavad belgia lapsed kätte 2 nädalat enne vaheaega. Seega tegelikkuses on see lihtsalt paber. Jah, muidugi kõik muretsevad oma punktide pärast, aga mulle tundub, et siinne asi on veits vabam. Ma ei tea, kas nad peavad järeltöid tegema, kui nad ei läbi testi või tööd või kas nad peavad tegema midagi järgi kui nad puuduvad. Aga jah siin arvestatakse asju 100% väärtuses ja 10 punktiga. Minu tunnistus oli protsentide poolest parim klassis, aga jah, mul on need punktid suuremalt jaolt joonistamistundidest ju ainult ka. Seega on see loogiline. Mul oli 73,6% 100-st protsendist. See on ülihea. Mul olid ka kõrgeimad punktid kunstinitiaties ja kunstiainetes kokku. Need on märgitud pealkirja „Klasprofiel” all. Kuid nagu näete, siis nederlandsi all hindeid pole veel, sest siis oli mul see halb õpetaja, kes ei viitsinud mulle midagi ülesandeks anda ja ma lihtsalt ei teinud seal midagi. Ka ei ole mul hindeid kunstiajaloo, esthetica ja modeltekening’i kohta, sest siis polnud ma seal midagi märkimisväärset teinud. Muide mul oli 20.oktoobril esimene nederlandsist õpitud tunnikontroll Romantismi ajastu peale kunstiajaloos. Hindeks oli 5/10-st. Aga see oli hea esimese töö kohta ja polnud halvim klassis, kuid loogiliselt ka mitte parim.

Mu tunnistus.

Siin sellel lehel on õpetajate kommentaarid su töötamise ja su kohta. Need olid positiivsed nagu mõnest aru saate.

_____________________
*Modell:
Kuna nüüd mul tunniplaan muutus, sain ma omale ka uue tunni juurde. Nimelt modellijoonistamine. Kui ma sellest oma vennale rääkisin, siis ta selle peale: „Yeah, it’s the lesson where some naked guys take weird poses.” Naersin selle peale, sest ta ütles seda nii naljakal viisil. Aga jah see ongi alasti modelli joonistamine. See kõlab kummaliselt, aga kui sa joonistad teda, siis sa näed ainult proportsioone, jooni ja nende suundi. Peamiselt teeme 2-, 5- , 10- ja 15-minuti sketše. See on iseenesest väga huvitav ja teadmisi juurdeandev. Klass on ka tore. Praegu on olnud mul kolm tundi ja läheb kenasti. Täna skitseerisime peamiselt söega. Harilikult joonistame selle aja jooksul (kaks tundi reede hommikul) kusagil 15 erinevat poosi. Kõik, kellele ma seda öelnud olen, et mul on selline tund, hakkavad nad naerma ja küsivad umbes, et kas see on ikka normaalne kool. Jah on küll ja sellisel viisil õpitakse kõige paremini inimkeha joonistama. Meil on modelliks kusagil 30-40 aastane naine. Aga Kartien ütles, et nad hakkavad ka meesmodelli joonistama. Aga ta käib juba kolledžis, seega ma arvan, et me seda ei tee. Kes teab, sest see kool on tulvil üllatusi ja veidrusi.


* Kehaline kasvatus:
Nagu kõik teavad juba, on mul meesõpetaja selles tunnis. Ja nüüd hakkame tegema gymnasitcs’it. Peaks vist võimlemine olema eesti keeles. Igatahes kõik kõhulihased, küljelihased, kätekõverdused, painutused ja miskõik veel. Ta tegi kõike meiega kaasa. Muidugi korra või paar, et ette näidata, aga ikkagi. Lisaks peame veel vist maksimaalselt 10 sekundit käte peal seisma. Ta näitas meile ette kogu selle protsessi, mis eelneb käte peale seismiseni jõudmiseni ja siis seisis ka päriselt käte peal. Ma pean seda veel harjutama, aga kusjuures ma polnud nii koba kui olin eestis. Ei tea, milles asi, vb ta seletas väga hästi ära, kuidas on seda lihtne teha. Tuleb näpud tugevasti mati sisse suruda ja jalad koos hoida ja midaveel. Igatahes see polnud kõige hullem. Naljakas oli ka, sest Nicholas kandis mingeid väga haigeid pükse, mis kunagi on kooli jäetud, sest ta ei tahtnud lühkaritega käte peal seista. Ja see oli naljakas.
Lisaks sellele peame hüppenööriga hüppama. Ja uskuge või mitte, mu õpetaja on selles üliväga hea. Me peame mingeid imetrikke tegema sellega nagu näiteks ühe üleshüppe jooksul kaks tiiru hüppenööriga tegema ja siis kahekesi koos hüppama nii, et ühes käes on teise hüppenööri ots ja me hüppame erinevatel aegadel ja käed käivad ka erinevatel aegadel. See oli minu jaoks veits liiga keeruline. Igatahes mulle meeldib, et mul on õpetaja, kes on sportlik ja teeb ise kõike meiega koos kaasa. J


*Illustratie:
Nüüd oleme kogu selle aja mixed-animalse joonistanud ja lõpuks ometi jõudsime ka nende loomakeste riietele triikimiseni. Mu klassikaaslastest 3 triikisid neid alusesule. Esimesel triikimispäeval unustas Jeremy oma pluusi koju ja Magali pakkus talle oma aluspükse, aga Jeremy vastas, et pole vaja, pole vaja.
Igatahes, minu loomakeseks sai Gipord, kes on jõehobu pea, lõvi laka, leopardi keha ja tiigri sabaga. Õpetjale ta väga meeldis ja ütles, et tema ttar kannaks sellise disainiga pluusi kohe kindlasti.

*Hollandi keel:
Kuna nüüd vahetasin klassi ja õpetajat, siis läheb juba paremini. Õpin juba rohkem. Kuigi üks häda selle õpetajaga on. Nimelt, ta on tihti haige. Aga siiani olen pidanud juba 3 teksti teksti lugema. Pean siiski veel paljusid sõnu tõlkima, aga lugemine aitab ikka kõvasti kaasa keeleõppele. Ja kuna üks teksilõik oli noorteraamatust ja see oli huvitav ja köitev, siis otsustasin ka selle raamatu päriselt läbi lugeda. Õpetajale see mõte meeldis. Raamat on „Loverboys”- Helen Vreesvijk. See Hollandi kirjanik on igapäevaelus kriminaaluurija politseis ja vabal ajal kirjutab päriselulisei juhtumeid ümber. See on päriselt ka juhtunud lugu. Nimelt on Hollandis tõsine probleem loverboy’dega. Need on nunnud ja võluvad poisid, kes võrgutavad umbes 13-aastaseid tüdrukuid. Vannuvad, et nad armastavad neid, teevad kingitusi ja veedavad nendega koos palju aega. Kuid kui tüdruk on juba täiega sees, vb juba perega tülli läinud, kodust ära jooksnud, siis pistavad nad need tüdrukud kenasti klaasvitriinidesse prostituutideks. Ja see on ka päriselt nii, ma ei tee nalja ega mõtle asju välja. Isegi netilehekülg on Beware of Loverboys, kus on list, kuidas ära tunda loverboy’d. Pärast vaheaega ta annab mulle ilmselt ka grammatikaülesandeid teha või mingeid sõnade harjutusi. Ta on väga väga tore inimene.
Klass meeldib ka mulle, tegelikult ei saa seda nii väga terve klassi kohta öelda, sest tüdrukud ei suhtle minuga niiväga, aga seal on 2 poissi (nüüd on kolm, üks lisandus), kes on hästi suhtlusaltid ja sõbralikud.
Didier on Liibüa päritolu tumedate silmade ja pikkade ripsmetega väga nunnu poiss ja igakord kui ma teda näen, küsib ta, kuidas on, kas on midagi kurta, mis eile tegid jms.
Qwintin tunneb rohkem huvi minu vastu, mis mulle siin meeldib ja kuidas ma hakkama saan ja mis ma eestis tegin. Nendega on lõbus. J

*Religioon:
Täna oli meil viimane selle semestri religioon ja alustasime tundi 5-minutilise meditatsiooniga koos Tiibeti kellade ja laulva kausiga. Pidime seda 2 korda tegema, sest kellegi telefoni vibratsioon rikkus kõik ära ja Max hakkas naerma. Teine kord oli juba kõik korras, aga ma tundsin ennast plindrisse aetuna. Ma ei tundnud ennast lõõgastunult ja rahulikult. Midagi oli selles veidrat, tundsin justkui, et kogu maailm liigub edasi ja ma jään maha ja see tunne polnud hea. Tahtsin silmi avada, aga see kausi laul ei lasknud seda teha. Kui õpetaja lõpuks ütles Open je ogen, siis tundsin ennast paremini. Aga jah, see tund oli lihtsalt üks naljategemine ja naermine, sest see õpetaja pole üldse nagu õpetaja. Ta teeb kõik naljaks. Eelmisel tunnil rääkis ta oma pimesoole operatsioonist, millega jäägi veits liiga hiljaks ja mis siis juhtus. Ja veel rääkis ta sellest, kuidas ta ostis omale jalgratturi spetskostüümi ja jalanõud. Ja nende jalanõudega nägi ta kõndides välja nagu pingviin. Ja samal päeval, kui ta esimest korda sõitma läks sellega, nägi ta oma naabrit kukkumas. Ta ronis rattalt maha ja tippis nende pingujalatsitega naabrini. Ta lamas maas ja tema kõrvadest jooksis verd. Teda ei suudetud päästa. Aga õpetaja ütles jutu lõpuks, et kõige nõmedam asi kõige selle juures oli see, et viimane asi, mida see naaber nägi oli tema selles totakas neoonvärvides jalgratturi kostüümis ja kiivris. Kõik naersid, aga ma ei saanud kõigele pihta. Hiljem Magali tõlkis selle ära, siis naersin ka :D
Muide mu religiooniõpetaja on koomiksimeister, joonistab koomikseid ajalehele „De Standaard”. Ühel tunnil joonistas ta meile sellise koomiksi või naljapildi tahvlile. Tema preudonüümnimi on Zaza.

*Klassipilt:
Tegime eelmisel nädalal klassipilti koolis. Ma saan ilmselt 2 pilti, sest tegelikkuses on mul 2 klassi. VBK ja mu oma ARTO. Olen õnnelik selle üle, et kaks pilti tegime, jääb mälestuseks. Nad on naljatilgad kõik koos ja neil oli raske jääda korralikult pildile, sest kõik lihtsalt naersid Nicholase ja Maurice’i naljade peale. Kaasaarvatud mina.


*Muuseumid:
Viimased kaks koolipäeva käisime muuseumides. Üks oli modernse kunsti näitus „De Modernen”, kus olid maalid Royal Art Museum’ist. See oli tõeliselt huvitav, sest modernne kunst on midagi minu teetassist. Huvitav oli näha palu õpikutest ja paberimaterjalilt päriseluliselt reaalsetena.
Ja Vrije Beeldende Vorming’u tunniga läksime spetsiaalselt minu pärast Plantin-Moretus Museum’i. See on trükikunsti muuseum, kus nägime filmi trükikunsti algusest Belgias ja kirjamärkide valmistamisest ja külastasime trükiruumi ja kõik ierinevaid ruume selles majas. Huvitav oli, aga olin väsinud ja ei suutnud niiväga süveneda. Aga hindasin seda, et nad minu pärast seda tegid.

Ka muusikat trükiti selles "trükikojas".

Originaalraamatud 16-ndast sajandist. Trükitud selles samas majas ja nende samade masinatega.

2.
Holland ja Bergen op Zoom:
Ühel kenal laupäeval otsustasime minna Hollandisse mere äärde. Miks mitte Belgiasse? Aga sellepärast, et Belgia mererand pole nii ilus, see on räpane ja mitte nii väga kena vaatepilt vist, aga siiski inimesed käivad ja naudivad seda. Tahan kunagi seal ka ära käia. Igatahes olime me juba teel sinnapoole, kuid kui tavaliselt võtab sinnajõudmine aega umbes 3 ja pool tundi, siis peil oleks ilmselt 7 tundi läinud, sest sõitsime 50-ga kuna kiirteel oli remont ja liiklus veeres nagu tigu. Seega tegid mu vanemad ümberotsuse ja läksime hoopis kenasse Hollandi väikelinna Bergen op Zoom. Bergen tähendab mägesid. Seal oli kena ja puhas ja vaikne. Kui olen harjunud inimtiheda Antwerpeniga, oli see linn tõeliseks kontrastiks. Muidugi oli seal ka palju inimesi, aga tundus vaikne. Kuna mul siis polnud veel ikka mitte midagi talveks jalga panna, tegi isa ettepaneku, et vb leian ma midagi siit osta. Nad pakkusid ise minuga šoppamaminekut- See oli minu jaoks üllatav. Läksime kingapoodi ja ma juba vabandasin mõttes nende ees ja olin kindel, et nad kahetsevad õige pea, et nad minuga jalanõusid ostma tahtsid minna, sest mul on väga eriliselt nõudlik valik. Kuid imekombel läks vist ainult pool tundi seal. Valik oli ka muidugi suur ja hinnad soodsad. Ja kui ma olin peaaegu lõpetanud oma saapavaliku, jäid mulle kätte kaks täielikult erinevat paaari saapaid. Ma ei suutnud otsustada. Tahtsin nööridega veidi punkilikke saapaid, kuid samas mõtlesin selle peale, et mida ma panen jalga siis kui ma kleiti või seelikut või midagi pidulikumat kannan, siis ei sobi need. Teised olid just veidi rohkem pidulikumad, seega ma ostsin mõlemad. Terve õhtu vanemad nöökisid mu kallal heatahtlikult ja naljaga, et ohoo, siin on kingakauplus, kas lähme vaatame sisse, äkki leiad midagi. Hehe. Aga jah, oli tore alternatiiv mererannale. Vb lähme talvel sinna, kui on just lumekirme maha tulnud või lihtsalt külm. Lähme jalutame seal ja pärast seda joome midagi kuuma kohvikus. Eelmisel aastal nad tegid seda. Vb ka see aasta.

Ühe motomeeste baari akna pealt.

Naljakad päkapikumütsidega golfimängijad.

3.
Mecheleni kunstinäitus „Contuur 2011”.
Laupäeva hommikul kui üles ärkasin, vaatasin, et Kat on väljamineku riietes, mitte pidžaama või hommikumantliga. Ta küsis kohe, kas tahan temaga minna Mecheleni multimeedia näitust vaatama. Kuna kodus polnud nagunii midagi erilist teha peale koolitööde, olin nõus minema. Asusime bussiga rongi peale teele. Ja me istusime vale Mecheleni rongi peale ning pidime teise rongiga ühe peatuse tagasi sõitma. Ikka juhtub. Me ei leidnud kohe õiget kohta üles, kuid küsimise ja uudistamise peale astusime lõpuks õigesse majja. See näitus oli üle kogu linna, nii et me saime infobrožüüri, mille tagaküljel oli linnakaart, mida mööda me siis turistide kombel astuma hakkasimegi. Kusjuures me tundsime mõlemad ennast väga nõmedalt turistilikult. Ma vihkan seda tunnet, sest tunnen juba ennast koduselt Belgias ja lihtsalt teise linna minnes ja kaarti käes hoides tuleb järsku selline tunne. See polnud meeldiv mu jaoks. Me moodustasime muidugi väga paljude orjenteerumisoskustega grupi. Kõndisime lihtsalt suvalisi tänavaid pidi, sest me ei leidnud õigeid üles, aga kõik kohad saime kenasti läbi käidud. Mulle ei pakkunud see midagi eriti. Pole nii väga sellise kunsti fänn, aga üks osa sellest meeldis küll, kus oli kuivatatud suurte kalade peadest lagi kaetud ja kalapead rippusid alla. Tundsin kuivatatud lestakala lõhna, aga ma kahtlustan, et peagi enam seal nii hästi ei lõhna, sest seal on niiske ja see teeb om töö nende kalakestega. Hehe J Mechelen on väikelinn nagu Schoten’gi. Midagi erilist ei toimu ja päris vaikne teine, aga endiselt meeldib mulle Schoten ja Antwerpen’i lähedus rohkem kui ükski muu paik.
Muide veel sattusime juhuslikult jelly-näitusele, kus olid pildid tarreti(/u)stest ja nendele nimed pandud. See oli naljakas ja need paistsid isuäratavad. :D

See asjandus keerles grammofoni peal ja moodustas küünla helklemise. Nimeks oli sellel "Dream-machine"

Visje, visje!

"A new jelly was born"

Esimene: "Once upon a jelly"
__________

4.
Liiklus :
Hommikuti on vahetevahel päris keeruline õigeks ajaks jõuda. Harilikult võtan bussi 7.44, kuid olenevalt liiklusest jõuab ta väga erinevatel aegadel kohale. Kolmapäeval hilines buss 15 minutit. Polnud probleemi kooli jõudmisega, kuigi tegelikkuses astusin kooli sisse 4 minutit enne 9’t. Neljapäeval oli asi aga hoopis hull, sest buss hilines 25 minutit. Tavaliselt olen ma juba 8:20 Antwerpenis, aga tol päeval jõudsin kenasti 8.45’ks. Kohutav! Jõudsin minutipealt õigeks ajaks! Milline täpsus. :D
Ja muideks, siin hakkavad prügiautod ja prügikonteinerite tühjendajad tööle kusagil kella 7 paiku ehk siis kõige tihedama liiklusega ajal. See on ülinõme, sest nad totaalselt on blokaadiks hommikustele liiklusummikutele. Ja neljapäeval nägin ma ka teeäärte muru niitmise masinat, mis liikus meeter viie minuti jooksul. Ma ei saa aru, miks see nii on, aga ju asi siis toimib. Õnneks on mu koolis täiesti aktsepteeritav vabandus kooli hilinemisele liiklusummik. Sest suurem osa õpilasi elab Antwerpenist väljas. Seega mul pole probleemi. :D

5.
Algklassiõpetaja Sofie’ga kohtumine:
See oli seesama neljapäeva hommik, kui buss hilines 25 minutit. Ootasime koos bussi. Muideks 2 bussi ei tahtnud meid peale korjata. Ma sain aru, et esimene oli megahiljaks jäänud, aga teine lihtsalt kihutas edasi ilma põhjuseta, sest see oli pooltühi. Siis ootasime seal ja ajasime juttu. Inglise keeles muidugi veel. Ka bussis jätkus meie jutuajamine. Ta on nimelt kooliõpetaja 6-12-aastastele õpilastele Roosefeltplaatsi lähedal koolis. Ta pidi sel päeval Halloweeni pärastelt riietuma ja otsustas ennast nõiaks teha. Kuigi talle see ei meeldinud, pidi ta seda siiski tegema. Laenas isegi oma tütrelt nõiakübara. Tütar käski seda hoolikalt hoida. J
Ja muide selles koolis käib palju välismaa päritolu lapsi, kes peavad keele ära õppima. Ta tegi ettepaneku, et äkki ta saab mulle laenata neid õpikuid ja ka näiteks sõnamänge või midagi sellist. See oleks küll väga abiks. Vahetasime meiliaadressid ja kuna ta oli juba 15 minutit hiljaks jäänud kooli, siis jooksis ta ruttu-ruttu teises suunas. Tore kohtumine taaskordselt.

6.
Chiro ja Jan:
Pühapäeval otsustasin minna Chirosse, sest kodutöid polnud nii palju. Meid oli meie tavalise 7-liikmelise kamba asemel ainult 4. Üks uus liige ka. Ta nimi on Jan. Aga kuna ma algul ta nime ei teadnud, siis ei saanud ma kindel olla, kummast soost ta on. Kas ta on tüdruk või hoopiski poiss... Sest tal olid mustjaspruuniks värvitud õlgadeni juuksed salgutatud kenasse tüdrukulikku soengusse lõigatud. Kui ta need patsi pani, siis pea keskele- nii nagu tüdrukud hobusesaba teevad.Tal olid pikad ripsmed ja nukulikud silmad ja ta kandis UGG’isid. Kuid samas ta hääl oli poisi oma ja keha samuti poisi oma, kui ma ta nime teada sain, siis olin kindel, et ta on poiss. Ta küsis, kas ma arvan, et ta on imelik, et ta Ugg’isid kannab ja sellist stiili armastab, kuid vastasin ausalt ja täiesti siiralt, et ma ei arva, et ta sellepärast imelik on. Mulle just meeldib, et ta tahab erineda. Hiljem kodus Willem ütles, et ta oli isegi geelküüsi ja ripsmepikendusi kanda proovinud. Hetkel on tal ainult pikad küüned. Kõik ootavad salamisi seda hetke, kui ta teatab, et ta on gei, kuid muidu on ta jah rohkem selline sõbrannatüüpi poiss. Aga tore ja sõbralik ja entusiastlikult rõõmus teismeline. :D

Chiros oli igav endiselt, sest Willem ja Andie ei viitsi meiega midagi teha ja sel päeval sõitsime lihtsalt autoga ringi. Juri oli pagašnikus. Ja Willemil pole pikap-auto vaid Ford Focus. Nii et võite ette kujutada tema kena pooletunnist sõitu seal. Ja igavuse peletamiseks pani ta muusikat endale. Aga jah, vahetevahel ma tõesti mõtlen, et ma olen vales kohas, sest see on nii lapsik. Nad mängivad peitust ja pimesikku jamida veel. Ma olen välja kasvanud sellest kõigest kahjuks. Ma ei suuda enam ennast sisse viia. Tunnen igavust ja ei viitsi.

7.
Kiri Egiptusesse ja Colombiasse ehk Schrijf-ze-vrijdag:
Eelmisel reedel oli meil väike presentatsioon Colombia elu kohta, kuidas igapäevane nähtus on tulistamine, sest seal käib narkosõda ja mis veel kõik ja selle toetuseks saatime me kirju. Mu koolis on umbes 250 õpilast ja igaüks saatis kirja. Pidime maksma 1.50€ ja saime ümbriku, kirjapaberi ja valida, kuhu me tahame toetuskirja saata. Ma valisin Egiptuse. Ise ei pidanud kirja kirjutama, aga lihtsalt ümber kirjutama juba ette kirjutatud inglise keelse kirja valitsusele, et nad lõpetaksid selle olukorra riigis. Lõppu pidime lisama oma nime ja aadressi. See oli armas minu meelest. Eestis me ei tee midagi sellist, aga võiks küll ju.

8.
Belgias on Herstvakantie nüüd see nädal alates reedest, 28. Oktoobrist:
Jah, tõeti on meil nüüd vaheaeg, kuid tunnet kui sellist küll pole, sest koolipäev oli ikka tavaline õppimisega ja kõik oli täpselt sama. Ei mingit pidulikkust ega erilisust asja juures. Neil pole üldse ka jõulupidusid koolis aga ka pärast tunde hobiringe või midagi sellist. Ja peale selle on meil veel lademetes kodutöid teha. Wavo’s 2 põhjalikku joonistust A3’le; Modeltekening’is 12 visandit jalgadest, kätest; kunstiajaloos on kohe pärast vaheaega 25 lehe peale töö; illustraties on vaja karbi disain teha; At.Rui’s 3D-maja valmis meisterdada jne... sest see pole veel kõik.
Aga jah, mul pole sellel vaheajal lootustki vabaks puhkushetkeks, sest mind ootab kallis flaamikeel ja „Loverboys”-boek. Sest loodan juba pärast vaheaega keelt purssima hakata, sest ma arvan, et tegelikkuses tean rohkem, kui ma arvan,sest vahetevahel kui mul on vaja numbreid loendada, hakkan ma seda automaatselt seda flemish’is tegema...een, twee, drie... Hehe.
Ja pealegi on mu isa välismaaal terve vaheaja ja veel 2 nädalat pärast seda. Nimelt ta läheb kolmeks nädalaks Aasiasse koos oma Vietnami sõbraga matkama, Esimese nädala Cambodja’s, teise Vietnamis ja kolmanda Tais. Päris pikk ja raske ettevõtmine koos rohke planeerimisega. Kuid kõik pole nii lilleline nagu nad lootsid. Nimelt on neil vaja maanduda Bankok’i lennujaamas, aga see on üleujutuste tõttu vee all, seega ei ole kindel, kas nad seal maanduda saavadki või kas nad edasi lennata saavad. Igatahes loodame kõige paremat, sest ta stardib täna, laupäeva hommikul ja ma ei näe teda 3 nädalat. See on pikk aeg.

9.
Nathaniga kohtumisest Brasschaat’is:
Brasschaat on kohe Schoteni kõrval. Algselt pidin minema bussiga, vaatasin isegi bussiajad ära eile koolist koju tulles, kuid õhtul kodus olles avastasin, et ma olin vaadanud vale suuna aegu. Ma vajasin nr 780 Schoten-> Brasschaat- bussi, aga geeniusena vaatasin ma muidugi vastupidist. Hea, et kohale jõudis :D Ja kui seda vanematele ütlesin, soovitasid nad mul hoopis rattaga minna. Kiitsin mõtte heaks ja isa joonistas mulle isegi kaardi selleks, kuigi ega selles teekonnas midagi rasket pole. Pean kodust väljudes keerama paremale, siis 500 meetrit otse sõitma, keerama vasakule, kogu aeg otse edasi võitma, ületama silla üle kiirtee ja siis läbi pargi, obeliskist mööda ja olengi Kerk Miksbaan’il väljas. Sain selle reisiga ideaalselt hakkama, kuid korra mõtlesin, kas see ikka on see sama kirik, kus me kohtuma pidime. Saatsime Nathaniga sms’e ja küsisin, kas see on teil siin ainuke kirik ja kas see on õige. Oli küll ja ma pidin teda ootama veidi aega. Ta ilmub muideks alati väga kummaliselt ja järsku kohale. Just sel hetkel, kui ma enam ümbrust ei uudista või mu tähelepanu on mujale suunatud, on ta kohal. Täna oli just täpselt jälle samamoodi. Sel korral ma vähemalt teadsin, milline ta välja näeb. Velosime ratastega kohvik-restorani, kus jõime kohvi ja ajasime juttu. Suuremalt ajalt niisama mis-toimub-mis-juhtunud-on-juttu.

Tegelikkuses oli see ta ainuke kohtumispäev, jutuajamise aega oli meil 2 tundi (jah, venis kolme peale kogemata) ja kohtusime kell 11 ja Brasschaatis just seepärast, et see oli tema jaoks lihtsam. Lihtsam sellepärast, et ta läheb ja sõidab täna kell 17:00 rongiga Amsterdami ja sealt lennukile Hiinasse Singapuri. Kaheks nädalaks. Ta ütles, et ta koolis oldi veits pahased, et ta jälle reisile läks. Ta oli kolm nädalat tagasi 2 nädalat Tais. Aga ta lubas koolis, et järgmise semestri ta on ilusti koolis, kuid koolist vastati, et nad pole selles nii kindlad, sest ta reisib tõesti palju. Ja kui aus olla, siis talle ei meeldi niiväga enam Belgias. Igatseb tagasi Hiinasse.
Rääkisime ka rohkem kohustusest nendest „must-ask-küsimustest” nagu „Kuidas kool on?” „Kuidas perega läbisaamine on?” Aga see oli ainult umbes 5 mintsa ja ülejäänu aja lobisesime niisama. Ta rääkis Aasiamaadest.
Nt. Tais on inimesed su lohkutõmbamise eesmärgil ainult, sest nende elatustase pole nii kõrge kui Euroopas. Nad püüavad petta igal viisil. (Jah, mitte kõik inimesed muidugi 100%) Ta rääkis mulle kuidas nad (sakslane, austraallane ja Tai tüdruk) tahtsid hotellist restorani minna, aga ei teadnud täpset teed ja võtsid takso. See Tai tüdruk ei teadnud ka päris täpselt, sest oli uus selles linnas, aga mitte täisvõõras. Ja taksojuht sõidutas neid umbes tund aega ringi mööda linna ja tegelikkuses selgus, et see resto oli 5 minuti kaugusel ja nad olid 3 korda sellest mööda sõitnud. Taksod on seal odavad, aga ikkagi. Ja ta ütles, et see oli ta esimene kord ja arvatavasti ka viimane, sest ta ei suutnud uskuda, et inimesed niimoodi käituvad ka oma rahvusest inimestega. Jah, turistide ja valgetega on teine asi veidi, aga...
Ja rääkis mulle ka Põhja-Korea’st. Kuidas igal aastal saab seda külastada vaid 500 turisti 10 päeva jooksul, aga vaid kindlaid kohti, mis on üles löödud, et näidata, et nad pole vaesed. Nad on isegi kiirteed ehitanud spetsiaalselt turistidele, mis on paremad kui Belgias ja nende äärde suured ja uhked eramajad, kus elavad inimesed lihtsalt selle pärast, et teeselda, et see riik on rikas ja nad saavad selle teesklemise eest valitsuselt raha. Kuid mõned kilomeetrid eemal on vaesus, nälg ja totaalselt teistsugune elu. Ja Lõuna-Korealastel on peaaegu võimatu saada viisat Põhja-Koreasse. Ja kui sa lähed turistina Põhja-Koreasse, siis pead sa vaatama filmi korea sõjast ja sellest kuidas ameeriklased on pahad ja muu maailm on pahad ja vaatama nende laipu ja kuulma seda kui head kõik põhjakorealased on ja nemad võitsid jms. Ja turistina sa seda muidugi ei tea ja kui sa ole dtõesti ameeriklane, siis tunned ennast ikka eriti nõmedalt, kui nad sind mutta tambivad. Päris karm või mis.

Katrieni ratas, millega ma suuremalt jaolt velon, kui vaja on.

See sild üle kiirtee, mille pean ületama, et Brasschaati minna.

Brasschaati park, mis on imeliselt ilus hetkel ja inimesed veedavad oma nädalavahetused seal jalutades.

Sellised näevad välja leivaautomaadid, kust saad osta ka leiba siis, kui kagariärid on juba suletud.
Ei ole kasutanud, aga inimesed kasutavad küll.

Mu Fitnessi spordiklubi. Powergym, kus enamjaolt kohtad steroidide peal üles kasvatatud musklitega kappe. :)

See klaasist maja on kohvik, kus leiab aset meie kudumisklubi moodi koosviibimine,

Mu Wavo kodutöö. Joonistada pildilt maja.

VBV- Vrije Beeldende Vorming'u tunnitöö.

_____
Sai nüüd jälle kirjutatud pisut. Ja nüüd lähen vaheajapuhkusele.
Tadaaa!
Tot straks!