Jälle palju aega mööda läinud, kui viimati kirjutasin.
1. It’s šhoppingtime!
2. Üheks päevaks Belgia ülikoolielu kaema koos Zjef’iga
3. Uus-aasta drink 8.jaanuaril
kuhtumine ajakirjanikuga
4. Worstenbroodjes dag in Antwerpen
5. Illustratie parfüümireklaamposter ja
Justin Bieberi andunud ja armunud klassikaaslane
6.Graafilise disaini tunni jaoks veini ostma
7. At.Rui tunnis kuidas silikooni, savi ja plastiliiniga nii palju nalja saab saada
8. Kehalise kasvatuse Beep Test, millest kuulsin esimest korda
9. Kunstinitiatie ja presentatsioon ainult flaami keeles
10.Modelli tund, kus õpetaja ei saanudki teada, et olen vahetusõpilane.
11. Vrie Beeldende kunst- eelis olla vaehtusõpilane
12. Poёziedag
13. Teatris 5de jaar õpilastega
14.YFU uusaasta pidu Leuvenis ja ööseks Anu juurde jäämine
______________________________-
1.
jaanuar on Belgias šopingukuu. Siin on seadusega paika pandud, et solden-nime (allahindlus) all võib asju ainult müüa 2 korda aastas: jaanuaris ja juulis. Ja loomulikult, muutusin ma korralikuks šopahoolikuks selle kuu aja jooksul, Iga päev Meir’ile poodiddesse. Mul oli juba sel viimasel nädalal kummaline koju minna, set ma olin pmts iga päev midagi ostnud ja ema naeris mu peale, küsides, kas sa ostsid jälle (!) uued kingad või mõne koti. Kuid siin on kõik megamiinusprotsentidega hinnad lihtsalt.!
Esimene päev soodukaid Belgias, mis leidis aste 3.jaanuaril
2.
Ma kirjutasin eelmises postituses oma Uueaasta peost ja kohtumisest Austraaliapäritolu Belgia poisi Zjef’iga. Igatahes, me saadame sms’e ja ta kutsus mu enda tundidesse ülikooli üheks päevaks Gentis. Mis on niiiiiiii lahe! Seda sellepärast, et open-doors days ei ole iial sama elamusega, sest sa ei näe, kuidas asi seespool pealispinda tegelikult toimub. Ma saaan seda näha. Okei, ta õpib mingitsorti inseneriks, kuid siiski, see on ka midagi. Ja see võib isegi huvitav olla (kui jätta välja ülipalju matemaatikat). Kuid ma saan siiski midagi lahedat teha ülihumoorika ja lõbusa inimesega. Ja minna Gent’i café’sid avastama temaga. :)
Ahjaa, lihtsalt üks huvitav fakt... mul on telefonil nüüd iga kuu 5000 tasuta sõnumit. Jah, ma ei eiksinud nullidega... tõesti tõesti 5 tuhat! Chiilll!
3.
8.ndal jaanuaril on Belgias traditsiooniks (vähemalt mõnel pool), et iga regioon ja linn teeb uusaasta dringi jagamise. Ka meil Schotenis. See tähendab seda, et turuplatsile koguneb rahvas ja nad joovad ja söövad snäkke tasuta. Ja tasuta ei tähenda seda, et midagi on vähe... ei, kõike oli palju ja teadagi, inimesed armastavad tasuta asju. :)
Kohtusin seal kohaliku Schoteni ajalehe ajakirjanikuga , kes mult mu andmeid küsis ja oli huvitatud minust artikli kirjutamisest. Hetkel seda veel juhtunud pole, kuid ma ootan huviga. Ta helistas just eile, kui mind kodus polnud. Igatahes, loodetavasti saan oma intervjuu kirja nüüd sellel nädalal. Ja sain olla fotomodelliks uusaasta dringi demonstreerimisel. :) Tegelt olin ma lihtsalt huvitavalt riides ja huvitav inimene. Hehe
Kuid see on päris kummaline, et alustada päeva õlu ja veiniga. Kell 12 keskpäeval on ikka pintje jaoks veits vara (pintje=õlu).
isegi laiv-esinejad olid kohal!
Ja palju inimesi (Schoten in 33 000 inimesega regioon!)
Mu ema (vasakul) ja Ria (paremal) keskmist naist ma ei tea.
Feest-pannenkoeken! Mis olid maitsvad!
Ja järjekord selle telgi ees oli päris pikk- või õigemini järjekord puudus, oli vaid rahvamass.
Ja kärssamissuitsu oli ka parajalt
4.
Kool, kool ja kool alates 9ndast.
Ma ei tea, kuidas on mujal Euroopas selle päevaga, kuid siin ja ainult siin Antwerpenis on esimene esmaspäev pärast Kolmekuningapäeva eriline päev. Nimelt: Verloren Maandag kuid kutsutud ka Worstenbroodjes-dag, mis tähendab seda, et igal pool üle Antwerpeni on traditsiooniks õhtusöögiks süüa worstenbroodjes’eid ja appelbollen’eid... tõlkes vorsti-lehttaignapirukaid ja lehtaignas küpsetatud karamelliseeritud õunu. Ja sel päeval küpsetavad bakerid neid eriti suurtes kogustes, sest kõik ostavad neid ja tõsiselt ka.
Mul oli see muidugi meelest läinud ja meenus alles siis, kui koju tulin ja ema broodje’d ahju pistis. :)
See oli mu esimene kord appelbol’i süüa. Ja see oli heel lekker!!!
Ja see traditsioon on ainult Antwerpenile omane. Mujal Belgias seda pole. Kuid pagariäridele on see päev kasulik raha mõttes. :)
Vasakul appelbol ja paremal worstenbroodje
Leidsin selle pildi netist samanimelise atrikli kohalt ja otsustasin seda siin kasutada. Pärineb leheküljelt http://www.food.vanevalentine.com/?p=488
5.
Mu Illustratie tunnis tegeleme me ikka parfüümi reklaamplakati kujundamise, paberist lõhnatesterkaardi valmistamise ja fotoga parfüümpostri tegemisega.
Ma kavatsesin oma plakatil kasutada üht Equadori vahetusõpilast, kui dmidagi juhtus (ma ei tea, mis) sest ta ei võtnud minuga enam kontakti kui minek oli peaaegu kindel, ja meie plaanid jäidki lahtiseks. Seega oli mul veidi paanika, sest järgmisel päeval oli mul neid pilte juba väga väga vaja. Viimases hädas mõtlesin siis, keda ma kasutada saan ja kirjutasin Deivile, küsides, kas ma tema pilti ei saa kasutada selleks, sest ta oleks just õige inimene mu parfüümi reklaamima plakatil. (Ja selgus, et minu lemmikparfüüm on ka temalemmik parfüüm, mis oli veel parem kui 100% kokkulangemine) Ta oli väga nõus ja õpetajale meeldis ka. Seega, suur aitäh, sulle Deivi. Lõpptulemust näed sa esimesena! :)
Nikky mu klassist (ma pean selle ära mainima, et ta on täiesti hullunud ja armunud fänn Justin Bieberil... tal on ülipalju asju JB piltidega jnee...) ja ta kasutas loomulikult Justin Bieber’i parfüümi „Someday“, mille ta tellis ekstra USA’st, sest Euroopas seda ei müüdud. Ma ei tea, kas nüüd müüakse. Ma isiklikult pole väga huvitatud sellest. See lõhnab nagu tüüpiline 14-aastastele mõeldud imalmagus „armumapanev“ parfüüm... Kuid mis sa teed. Samas ta foto oli ülihea sellel. Täpselt hea tüdruku sellele leidnud: 14-aastase ilusa siniste silmade ja veidikene tedretähtedega tüdruk. Ilus plakat oli. Kuigi mind ikka ostma ei paneks :) hehe
Mul oli Deivi pildiga probleeme, sest õpetaja arvas alguses, et see pilt oli liiga roosade elementidega (tegelt olid roosad vaid küüned... aga nojaa), seega õpetajale see pilt ei sobinud. No läksin siis koju, Photoshoppisin küüned naturaalseks ja voila, õpetaja oli vaimustuses. Hehe! Värvidemäng :)
Mu klassikaaslased
Ülemine on Nikky JB poster ja alumine Axelle'i versace "Bright christal"
Anuga raamatupoes käies leidsime JB lauamängu. Mis maksab seal vaid €6.99. Ja USA's $15! Nii et kui keegi on huvitatud, andke aga teada. hehe
Otsisin lihtsalt nalja ja huumori pärast infot selle kohta. Ja siit see tuleb:
Justin Bieber Always Be Mine Board Game
Have loads of fun performing crazy dares to win special kisses for you to give to Justin! Pick your favorite Justin Bieber game board and get ready to be silly! Then prepare to act out those dares so you can collect those kisses faster than anyone else! Includes: - 4 Justin Bieber game boards - 60 'Kiss and Dare' cards - 50 vinyl 'Kiss' stickers
(HAHAHAHAHAAA)
6.
Graafilise disaini tunnis saime lõpuks oma Humo ajakirja kaanekujundused valmis. Õpetaja oli ülirahul mu idee ja lõpplahendusega.
Ja nüüd alustasime veinipudeli etiketi ja ekspositsioonidisplay valmistamist. Ülesanne seisneb selles, et peame otsima ühe kusnstivoolu/ -stiili kunstiajaloost ja seejärel etiketi vastavalt selle ajastu elementidele, värvidele ja muule valmis joonistama. Seejärel peame poodi veini minema ostma, õiged sildid pudelilt lahti leotama ja enda etiketi peale kleepima.
Järgmine etapp on display või karbi või aluse meisterdamine sellele pudelile samas kunstistiilis. Ma mõtlesin midagi saviga mässama hakata. Õpetaja leidis selle hea ideeks. Eks näeb, mis saama hakkab. Huvitav ülesanne jällegi.
Humo covers. Minu oma on vasakult teine see sinise taustaga. Teemaks või artikli teemaks on prostitutsioon ja sellest keerisest soov välja astuda, mis pole niiii üldse lihtne. (flaami keeles lühidalt Dossier: vrouwenhandel)
7.
Atelier Ruimtelijke Vormgeving tunnis oleme sel uuel aastal ainult saviga mötsinud. Teinud savipärlikesi ja helmeid. (õigupoolest pole mul siiani aimu ka, mida me nende pärlikestega tegema hakkame. Ma olen seda küsinud, aga õpetaja pole siiani asja tuumani jõudnud... eks ma ootan ja küll ma näen siis). Osad nendest pärlitest värvime me lihtsalt akrüülidega üle, teised valame silikooni ja hakkame neid paljundama.
Eelmisel tunnil mässasimegi me selle silikoonmöksiga. Kõigepealt lihvisime oma pärlikesed perfektseks, seejärel valmistasime karbikese ja vuukisime selle plasitilliniga kinni. Ja kallasime silikoonmöksi sellele pärlile peale.
Ma pole tükk aega nii palju tunni keskel naernud kui ma seda viimasel korral silikooniga mässamisel tegin. Õpetaja luges instruktsiooni ja tegi kõike samm-sammult, kui djättis mõne pisidetaili tähelepanemata, nii et me ei tea, kas meil need esimesed pärlinäidised ikka õnnestuvad. Eks me näeme seda.
Instruktsioonis oli kirjas kõik mida tohib teha, mida peab tegema ja mida mingil juhul ei tohi teha. Näiteks olid meil silikoonmassi sees mullikesed ja keegi tahtis näpuga suskima minna sinna, et neid mulle välja ajada, kuid see oli keelatud ja süüa ei tohi ja ... no teate isegi, mida sinna kirjutatakse, aga see oli lihtsalt kirjeldamatult naljakas. Ja ilmselt on olukord muutunud nüüd uuel aastal, sest ma olen ise öelnud, et ma ei vaja mingit ingliskeelset tõlkimist enam, sest ma saan juba detailidestki aru. Seega on kõik palju funnim. Ja ma olen lõpuks ometi klassi sisse sulandunud ja oma-inimene. Hehe
Need mandariinikoorega mängimise skulptuurid on teine ülesanne At.Rui tunnis. Ma ei ole 100% ka sellele pihta saanud, kuid nendega saab kõiksugust nalja teha.
nagu see lambi-lille-skulptuur
või mu king
Ja täienisti kaetult...
Vrije Beeldende Vorming tunnis jätkasime oma eelmisel semestril poolelijäänud tööga. Typographical-linoollõige. Ehk eelmisel semestri viimasel tunnil tegime tindiga kirjutatud tähtedest kollaazi, mille nüüd linoleumplaadile kandsime ja mida välja hakkame lõikama. Kuid seal oli konks sees, meil peavad olema omaenda linoollõike noad. Mul pole neid ja pole kunagi ka olnud. Läksin õpetaja juurde, tegin kurba nägu ja ütlesin, et mul pole neid. Ta kohe entusiastlikult lasi Evelien’il mulle näidata, mis moodi need noad välja näevad. Daaa, ma olen neid enne kasutanud, kuid point oli selles, et mul polnud neid mõtet osta. Ütlesin siis ka seda õpetajale, et isegi kui terve komplekt maksab €10, pole mul mõtet neid osta, sest Eestis ma suure tõenäosusega ei kasuta neid kunagi. Ja see kurva näoga seal seismine ajas asja korda... ta laenas mulle oma nugasid. Voila... teised klassikaaslased läksid aga pärast tundi Schleiperisse neid nugasid ostma. Hehe, eelis misssugune :)
12.
Poёziedag. See leidis aset nüüd neljapäeval. Ma ei tea, kas sellel on ka mingi kindel aeg, kui see alati aset leiab vms... Igatahes, on see kas terves Flandrias või ainult Antwerpenis. Ma ei tea täpselt, andke andeks. Igatahes... see tähendab seda, et koolides on pärastlõunal tavalistest tundidest vaba, sest nad kirjutavad luuletust. Selleks on 3 tundi aega. Sel aastal oli teemaks „De Stroom“ (vee)vool- kõik, mis veega seostub. Meile olid ka ette antud mõned sõnad, mida kasutama pidime, kuid kuna isegi mu klassikaaslased ei teadnud kõigi nende tähendusi, siis ma ei teinud seda flaami keeles. Ja teate, mis mulle üllatuseks tuli... Nad ei teadnud midagi sellisest raamatust nimega „Hamlet“. Jah, täiesti tõsi. Nad ei pea lugema kirjandusklassikat, mida meie peame tegema, mis teeb eesti õpilased veidi laiema silmarongiomajateks. Mis on nii kummaline.
Kui luuletus valmis, pidime paberist šablooni järgi mingi kujundi välja lõikama, luuletuse sinna peale kirjutama ja seina peale sticky-nätsuga panema. Meil sai terve G-bloki trepikoda neid luuletusi täis. Kuid just see trepikoda, sest selles on navy-sinine seinaosa.
13.
„Midden in de nacht“ teater. 18.jaanuaril käisime järjekordselt kohustuslikul teatrietendusel 5nda aasta õpilastega. See leidis aset ooperiteatris Burlaschauwburg. Me istusime 3nda korruse loožides. Kogu teater oli seest punase sameti ja kullavärvides. Ja üliilus. Sel korral sain ma suuremalt jaolt aru, millest räägiti, mis oli ülipositiivne.
teater rääkis sellest, mida teevad loomad öösel kui on pime. Ma tegin järjekordselt pilte seal. Hehe
Ja jõudsin jälle järeldusele, et belgia õpilased ei oska teatris käituda (riietumisest rääkimata). Esimesel korral käisin ma aasta noorematega (sellised 15-aastased) sel korral 16-17-aastastega, kuid mitte mingit erinevust polnud. Täpselt sama... mitte mingit respect’i pole näitlejate ja näitetöö üle. Mul oli mark olla seal, kui keset vaikust järsku keegi naerma hakkas ja kindlasti mitte etenduse sisu peale. Isabel (modellitüdruk mu koolist) tegi keset vaikust meow-hääli jne. K.O.H.U.T.A.A.A.V!
Kuid ma vähemalt nautisin etendust, nendest segavatest faktooridest hoolimata.
Kuigi enne kui me piletid saime, oli seal väikene arusaamatus.. nimelt, minu nimi oli listist maha kriipsutatud. Ma ei saanud sellest aru, miks. Õpetaja ka ei teadnud, küsisi siis mu klassikaaslastelt, miks see nii on. Evelien ütles, et ma olen Eestist. Õpetaja vaatas mulle naeratades otsa ja ütles: Diskrimineerimine. Rebis ühe pileti, ulatas mulle sõnadega: You’re welcome :) Ma: Bedankt!
Vaade lavale- enne etendust ei suleta kardinaid muideks siinmaal...
Saal oli pmts tühi...
Burlaschauwburg õhtutuledes väljast vaadates
osakene etendusest, kus jalgrattur vuras kõrgel vaatajate pea kohal oma jalgrattaga ringi
Ja lõpuks laskus alla ja jäi pidama umbes 3 meetrit istujate peadest
Siin pildil oli mängitud enesetapumõtetes meest, kes tahtis rõdult alla hüpata. Ma ei saanud pihta, mis toimus ja miks see nii oli..
Lihtsalt väike tükikene mu toast.
See on meie kooli seina peal rippuv stend inimeste piltidega. Igast klassist üks inimene, kes peab Chrisostomuse päeval midagi tobedat tegema. Chrisostomus on midagi nagu meil on tutipäev ma arvan, igatahes, see on 100 päeva kooli lõpuni viimase aasta õpilastel. Ja siin koolis on traditsiooniks, et 6nda ehk viimase aasta õpilased saavad omale igast klassist ühe inimese valida, kellele nad midagi naljakat, marki või lihtsalt tobedat teha annavad. (midagi rebaste piinamise taolist). Ja valitud on suuremalt jaolt inimesed, keda ei sallita. Nt 4da aasta õpilane Kacper, kes näeb veits gei välja, aga ta on väga tsill poiss, kuid ma tean, et teda ei sallita selle pärast, et ta tahab olla urbanist. Ja kannab meiki loomulikult, kuid see on okei minu meelest. Eks ma näen, mis seal toimuma hakkab siis.
Selle pildi nimetas mu ema siin "Madonna"ks. tegelikkuses on see mu religiooni tunni kodutöö ja kujutab pühapilti minust endast. Jah, me pidime selle tegema ja taust pidi sinine olema!
Me mängisime viinamarjadega ja sõdisime, kes saab viimaseid endale.
Me Anu ja Kotrynaga olimegi suhteliselt viimased vahetusõpilastest pidulised. Seinale jooksis terve õhtu slide-show fotodega. Ja nägin ka esimest korda Jolijn’i fotot. (seletuseks: Jolijn on Belgia tüdruk, kes on hetkel Eestis vahetusõpilane ja kellega me meile saadame. Kuid selle vahega, et me tegime väikese vahetuse... nimelt, ta kirjutab eesti keeles, ma flaami keeles... ) Ma kujutasin teda teisiti ette veidi. Ja ma lootsin, et äkki on ta vanemad ka seal. Küsisin Yfu peasekretärilt, kas ta vanemad on siin, kuid ta ei suutnud kohalolijate nimekirja paberit leida kahjuks... seega tema vanematega ma kohtunud pole. Tema minu omadega on.
Aga eks teinekord. :)
Kuna me olime juba Leuvenis ja kell polnud veel 1 öösel (pidime kell 1 kodus olema. Mulle meeldib see, et mul pole ajapiiranguid pandud, kuid Anu ja Kotryna peavad ilma erandite ja 30 minutise edasilükkamiseta alati täpselt kell 1 kodus olema, mis neile ei meeldi.) Kuid kuna meil oli aega ja Marcelo (equadori poiss) ja Andrea (equadori tüdruk, aga mingi teise vahetusprogrammiga)olid Leuveni keskel cafés istumas, otsustasime ühineda. See oli omamoodi eriliselt eriline õhtu.
Mu kojuminek oli kuidagi kokkusattumus aja kokkulangemisega. Nimelt, leuvenist läheb iga tund ainult 1 rong tagasi Antwerpenisse. Ja kuna ma teadsin, et ema on ilmselt kudumisklubis, mis lõpeb kell 1, siis otsustasin oma rongiaja samale ajale klapitada. Istusin siis 12:05 rongile, saatsin emale sms’i, kuid vastust ei saabunud...kell 13:13 olin Antwerpenis. Kobistasin ennast trammi 3 ooteplatformile ja nägin seal ema ja Ria’t (ta sõbranna). Nad olid üllatunud ja ma saingi oma plaani kohaselt nendega koju. Kuid, ema ei saanud mu sms’i kätte, nii et ta ei teadnud, et ma tulen. Me lihtsalt ajastasime ennast üheaegselt. Mis on ainult super!
rongirattad ragisevad...
Kui igav on, peab lihtsalt ennast lõbustades tegevust leidma :)
Anuga Leuvenis ringi tatsates
Kortyna oma super-lekker spagette jagamas
Just before going to feest
Mu emale meeldiv seelik, mille ma ostsin koos teise seelikuga, sest ma ei suutnud otsustada, kumba võtta.
Pidu vaadates teiselt korruselt.
Joaquin ütles selle peale, et küll on hea jälgida inimesi, kui nad ei tea, et neid jälgitakse
Laua juures, suhteliselt keskel, õigemini paremalt kolmas on see Austraalia vahetusõpilane.
Joaquin (Tšiili), Urté (Leedu) ja Tony (Tšehhi)
Katusel, kui keegi otsustas akna sulgeda.
Hehe
Tony
2 Equadoorlast. Marcelo ja Andrea
Mina koos Kotrynaga
Ja kolmekesi... mina, Kotryna ja Anu
1. It’s šhoppingtime!
2. Üheks päevaks Belgia ülikoolielu kaema koos Zjef’iga
3. Uus-aasta drink 8.jaanuaril
kuhtumine ajakirjanikuga
4. Worstenbroodjes dag in Antwerpen
5. Illustratie parfüümireklaamposter ja
Justin Bieberi andunud ja armunud klassikaaslane
6.Graafilise disaini tunni jaoks veini ostma
7. At.Rui tunnis kuidas silikooni, savi ja plastiliiniga nii palju nalja saab saada
8. Kehalise kasvatuse Beep Test, millest kuulsin esimest korda
9. Kunstinitiatie ja presentatsioon ainult flaami keeles
10.Modelli tund, kus õpetaja ei saanudki teada, et olen vahetusõpilane.
11. Vrie Beeldende kunst- eelis olla vaehtusõpilane
12. Poёziedag
13. Teatris 5de jaar õpilastega
14.YFU uusaasta pidu Leuvenis ja ööseks Anu juurde jäämine
______________________________-
1.
jaanuar on Belgias šopingukuu. Siin on seadusega paika pandud, et solden-nime (allahindlus) all võib asju ainult müüa 2 korda aastas: jaanuaris ja juulis. Ja loomulikult, muutusin ma korralikuks šopahoolikuks selle kuu aja jooksul, Iga päev Meir’ile poodiddesse. Mul oli juba sel viimasel nädalal kummaline koju minna, set ma olin pmts iga päev midagi ostnud ja ema naeris mu peale, küsides, kas sa ostsid jälle (!) uued kingad või mõne koti. Kuid siin on kõik megamiinusprotsentidega hinnad lihtsalt.!
2.
Ma kirjutasin eelmises postituses oma Uueaasta peost ja kohtumisest Austraaliapäritolu Belgia poisi Zjef’iga. Igatahes, me saadame sms’e ja ta kutsus mu enda tundidesse ülikooli üheks päevaks Gentis. Mis on niiiiiiii lahe! Seda sellepärast, et open-doors days ei ole iial sama elamusega, sest sa ei näe, kuidas asi seespool pealispinda tegelikult toimub. Ma saaan seda näha. Okei, ta õpib mingitsorti inseneriks, kuid siiski, see on ka midagi. Ja see võib isegi huvitav olla (kui jätta välja ülipalju matemaatikat). Kuid ma saan siiski midagi lahedat teha ülihumoorika ja lõbusa inimesega. Ja minna Gent’i café’sid avastama temaga. :)
Ahjaa, lihtsalt üks huvitav fakt... mul on telefonil nüüd iga kuu 5000 tasuta sõnumit. Jah, ma ei eiksinud nullidega... tõesti tõesti 5 tuhat! Chiilll!
3.
8.ndal jaanuaril on Belgias traditsiooniks (vähemalt mõnel pool), et iga regioon ja linn teeb uusaasta dringi jagamise. Ka meil Schotenis. See tähendab seda, et turuplatsile koguneb rahvas ja nad joovad ja söövad snäkke tasuta. Ja tasuta ei tähenda seda, et midagi on vähe... ei, kõike oli palju ja teadagi, inimesed armastavad tasuta asju. :)
Kohtusin seal kohaliku Schoteni ajalehe ajakirjanikuga , kes mult mu andmeid küsis ja oli huvitatud minust artikli kirjutamisest. Hetkel seda veel juhtunud pole, kuid ma ootan huviga. Ta helistas just eile, kui mind kodus polnud. Igatahes, loodetavasti saan oma intervjuu kirja nüüd sellel nädalal. Ja sain olla fotomodelliks uusaasta dringi demonstreerimisel. :) Tegelt olin ma lihtsalt huvitavalt riides ja huvitav inimene. Hehe
Kuid see on päris kummaline, et alustada päeva õlu ja veiniga. Kell 12 keskpäeval on ikka pintje jaoks veits vara (pintje=õlu).
4.
Kool, kool ja kool alates 9ndast.
Ma ei tea, kuidas on mujal Euroopas selle päevaga, kuid siin ja ainult siin Antwerpenis on esimene esmaspäev pärast Kolmekuningapäeva eriline päev. Nimelt: Verloren Maandag kuid kutsutud ka Worstenbroodjes-dag, mis tähendab seda, et igal pool üle Antwerpeni on traditsiooniks õhtusöögiks süüa worstenbroodjes’eid ja appelbollen’eid... tõlkes vorsti-lehttaignapirukaid ja lehtaignas küpsetatud karamelliseeritud õunu. Ja sel päeval küpsetavad bakerid neid eriti suurtes kogustes, sest kõik ostavad neid ja tõsiselt ka.
Mul oli see muidugi meelest läinud ja meenus alles siis, kui koju tulin ja ema broodje’d ahju pistis. :)
See oli mu esimene kord appelbol’i süüa. Ja see oli heel lekker!!!
Ja see traditsioon on ainult Antwerpenile omane. Mujal Belgias seda pole. Kuid pagariäridele on see päev kasulik raha mõttes. :)
5.
Mu Illustratie tunnis tegeleme me ikka parfüümi reklaamplakati kujundamise, paberist lõhnatesterkaardi valmistamise ja fotoga parfüümpostri tegemisega.
Ma kavatsesin oma plakatil kasutada üht Equadori vahetusõpilast, kui dmidagi juhtus (ma ei tea, mis) sest ta ei võtnud minuga enam kontakti kui minek oli peaaegu kindel, ja meie plaanid jäidki lahtiseks. Seega oli mul veidi paanika, sest järgmisel päeval oli mul neid pilte juba väga väga vaja. Viimases hädas mõtlesin siis, keda ma kasutada saan ja kirjutasin Deivile, küsides, kas ma tema pilti ei saa kasutada selleks, sest ta oleks just õige inimene mu parfüümi reklaamima plakatil. (Ja selgus, et minu lemmikparfüüm on ka temalemmik parfüüm, mis oli veel parem kui 100% kokkulangemine) Ta oli väga nõus ja õpetajale meeldis ka. Seega, suur aitäh, sulle Deivi. Lõpptulemust näed sa esimesena! :)
Nikky mu klassist (ma pean selle ära mainima, et ta on täiesti hullunud ja armunud fänn Justin Bieberil... tal on ülipalju asju JB piltidega jnee...) ja ta kasutas loomulikult Justin Bieber’i parfüümi „Someday“, mille ta tellis ekstra USA’st, sest Euroopas seda ei müüdud. Ma ei tea, kas nüüd müüakse. Ma isiklikult pole väga huvitatud sellest. See lõhnab nagu tüüpiline 14-aastastele mõeldud imalmagus „armumapanev“ parfüüm... Kuid mis sa teed. Samas ta foto oli ülihea sellel. Täpselt hea tüdruku sellele leidnud: 14-aastase ilusa siniste silmade ja veidikene tedretähtedega tüdruk. Ilus plakat oli. Kuigi mind ikka ostma ei paneks :) hehe
Mul oli Deivi pildiga probleeme, sest õpetaja arvas alguses, et see pilt oli liiga roosade elementidega (tegelt olid roosad vaid küüned... aga nojaa), seega õpetajale see pilt ei sobinud. No läksin siis koju, Photoshoppisin küüned naturaalseks ja voila, õpetaja oli vaimustuses. Hehe! Värvidemäng :)
Otsisin lihtsalt nalja ja huumori pärast infot selle kohta. Ja siit see tuleb:
Justin Bieber Always Be Mine Board Game
Have loads of fun performing crazy dares to win special kisses for you to give to Justin! Pick your favorite Justin Bieber game board and get ready to be silly! Then prepare to act out those dares so you can collect those kisses faster than anyone else! Includes: - 4 Justin Bieber game boards - 60 'Kiss and Dare' cards - 50 vinyl 'Kiss' stickers
(HAHAHAHAHAAA)
6.
Graafilise disaini tunnis saime lõpuks oma Humo ajakirja kaanekujundused valmis. Õpetaja oli ülirahul mu idee ja lõpplahendusega.
Ja nüüd alustasime veinipudeli etiketi ja ekspositsioonidisplay valmistamist. Ülesanne seisneb selles, et peame otsima ühe kusnstivoolu/ -stiili kunstiajaloost ja seejärel etiketi vastavalt selle ajastu elementidele, värvidele ja muule valmis joonistama. Seejärel peame poodi veini minema ostma, õiged sildid pudelilt lahti leotama ja enda etiketi peale kleepima.
Järgmine etapp on display või karbi või aluse meisterdamine sellele pudelile samas kunstistiilis. Ma mõtlesin midagi saviga mässama hakata. Õpetaja leidis selle hea ideeks. Eks näeb, mis saama hakkab. Huvitav ülesanne jällegi.
7.
Atelier Ruimtelijke Vormgeving tunnis oleme sel uuel aastal ainult saviga mötsinud. Teinud savipärlikesi ja helmeid. (õigupoolest pole mul siiani aimu ka, mida me nende pärlikestega tegema hakkame. Ma olen seda küsinud, aga õpetaja pole siiani asja tuumani jõudnud... eks ma ootan ja küll ma näen siis). Osad nendest pärlitest värvime me lihtsalt akrüülidega üle, teised valame silikooni ja hakkame neid paljundama.
Eelmisel tunnil mässasimegi me selle silikoonmöksiga. Kõigepealt lihvisime oma pärlikesed perfektseks, seejärel valmistasime karbikese ja vuukisime selle plasitilliniga kinni. Ja kallasime silikoonmöksi sellele pärlile peale.
Ma pole tükk aega nii palju tunni keskel naernud kui ma seda viimasel korral silikooniga mässamisel tegin. Õpetaja luges instruktsiooni ja tegi kõike samm-sammult, kui djättis mõne pisidetaili tähelepanemata, nii et me ei tea, kas meil need esimesed pärlinäidised ikka õnnestuvad. Eks me näeme seda.
Instruktsioonis oli kirjas kõik mida tohib teha, mida peab tegema ja mida mingil juhul ei tohi teha. Näiteks olid meil silikoonmassi sees mullikesed ja keegi tahtis näpuga suskima minna sinna, et neid mulle välja ajada, kuid see oli keelatud ja süüa ei tohi ja ... no teate isegi, mida sinna kirjutatakse, aga see oli lihtsalt kirjeldamatult naljakas. Ja ilmselt on olukord muutunud nüüd uuel aastal, sest ma olen ise öelnud, et ma ei vaja mingit ingliskeelset tõlkimist enam, sest ma saan juba detailidestki aru. Seega on kõik palju funnim. Ja ma olen lõpuks ometi klassi sisse sulandunud ja oma-inimene. Hehe
nagu see lambi-lille-skulptuur
8.
L.O ehk kehaline kasvatus. Hetkel tegeleme me võrkpalliga. Kuid midagi palju huvitavamat oli meil kavas teisipäeval. Nimelt Beep Test. Ma kuulsin sellest esimest korda sellel samal päeval pmts. Test näeb välja niimoodi, et õpilased seisavad võimla lühemas küljes joone peal reas ja peavad jooksma teisele poole võimlat (mis on 20 meetrit umbes). Kuid point on sellest, et õpetaja paneb mängima ühe spetsiaalse helilindi, kus kostuvad kindlate vahedega beep-id ja hääl, mis ütleb mitu pooleminutiliste vahedega kui palju aega on juba joostud ja teisele poole saali tuleb jõuda enne järgmist beep’i. Algab see kõik päris aeglases sörgitempos. Kuid aeg nende kahe beep’i vahel järjest lüheneb ja sa oled järjest rohkem kurnatud ja lõpus sa lihtsalt jooksed nii kiiresti kui sa suudad. Sest kui sa ei jõua enne järgmist beep’i teisele poole, pead katkestama.
Meid jagati kahte gruppi, sest vastasel juhul oleks meid liiga palju korraga ringi sebimas. Ma olin teises grupis, et asjaga tutvuda. Taustainfoga sain ka tutvuda. Taustainfo all mõtlen ma hindamis-süsteemi. Et tüdrukuna saada 1 punkt 10st , pidi 3,5 minutit niimoodi edasi-tagasi vudima; poisina 5 minutit ja kui tahta maxpunkte, siis tüdrukud pidid jooksma 8,5 minutit ja poisid 12,5. Ma suutsin selle 8,5 kenasti ära joosta, kuid olin päris läbi kui lõpetasin. See tundus mulle ülilihtne kui ma seda pealt vaatasin, kuid see oli palju kurnavam, sest sa pingutad ja lõdvestad lihaseid, mis kurnab ju iseenesestmõistetavalt rohkem kui ühtlaselt joostes.
Kusagil 5 minuti peal lõi mul ehtne kramp kõhtu, mis oli väga veider, kuid ma ei tahtnud lõpetada. Ja see kramp püsis seal veel 2 päeva. :)
eesti koolides võiks ka see test olla. See on kurnav, aga huvitav. Tegelt ka!
9.
Kunstinitiatie tunnis pidime oma kodutööd klassi ees presenteerima. Ma olin selle teinud puhtalt ja 100% flaami keeles, kuid klassi ette minnes ei osanud ma otsustada, kummas keeles ma räägin, kuid õpetaja keelas mul inglise keele rääkimise ära. Tegin siis seda flaami keeles ja sain klassikaaslastelt kiita ja eriti häid ja toetavaid sõnu õpetajalt. Mul on siiani probleeme lihtmineviku tegusõnadega, sest need on peaaegu kõik erandlikult moodustatud ja kõnes kasutatakse täismineviku tegusõnu, see on ka probleemi põhjus. Kuid ma õpin :)
10.
Modelli tunnis oli meil 2 esimest nädalat teine õpetaja. Ma arvan, et meie õige õpetaja oli haige vms. Igatahes, keegi ei öelnud sellele uuele õpetajale, et mulle on vaja tõlkida ja ma ei räägi keelt jms. Mis oli üliväga positiivne ja tähendas seda, et ma ka ei öelnud. Mingil kummalisel kombel oli see õpetaja otsustanud minu käest paljusid asju küsida, ja loomulikult pidin ma välja rabelema oma keelega. Ja hakkama sain, kordai ei üritanud mingitki engelsikeelset sõna öelda. Ja ta ei saand aru, et ma vahetusõpilane olen. Sixtine (mu klassiõde selles tunnis) hoidis koguaeg pöidlaid püsti ja hiigelsuurt naeratust näol, kui ma jälle olin edukalt mingile küsimusele vastanud. Muidugi oli mul ka paar totaalselt blondi momenti, kus ta tuli mind aitama mu sketšiga ja tema rääkis vasakust jalast, ma täiesti rahulikult hakkasin paremat jalga parandama. Kui ma lõpuks aru sain oma veast, hakkasin naerma ja ütlesin Oisorry! Klassikaaslased naersid selle peale.
11.L.O ehk kehaline kasvatus. Hetkel tegeleme me võrkpalliga. Kuid midagi palju huvitavamat oli meil kavas teisipäeval. Nimelt Beep Test. Ma kuulsin sellest esimest korda sellel samal päeval pmts. Test näeb välja niimoodi, et õpilased seisavad võimla lühemas küljes joone peal reas ja peavad jooksma teisele poole võimlat (mis on 20 meetrit umbes). Kuid point on sellest, et õpetaja paneb mängima ühe spetsiaalse helilindi, kus kostuvad kindlate vahedega beep-id ja hääl, mis ütleb mitu pooleminutiliste vahedega kui palju aega on juba joostud ja teisele poole saali tuleb jõuda enne järgmist beep’i. Algab see kõik päris aeglases sörgitempos. Kuid aeg nende kahe beep’i vahel järjest lüheneb ja sa oled järjest rohkem kurnatud ja lõpus sa lihtsalt jooksed nii kiiresti kui sa suudad. Sest kui sa ei jõua enne järgmist beep’i teisele poole, pead katkestama.
Meid jagati kahte gruppi, sest vastasel juhul oleks meid liiga palju korraga ringi sebimas. Ma olin teises grupis, et asjaga tutvuda. Taustainfoga sain ka tutvuda. Taustainfo all mõtlen ma hindamis-süsteemi. Et tüdrukuna saada 1 punkt 10st , pidi 3,5 minutit niimoodi edasi-tagasi vudima; poisina 5 minutit ja kui tahta maxpunkte, siis tüdrukud pidid jooksma 8,5 minutit ja poisid 12,5. Ma suutsin selle 8,5 kenasti ära joosta, kuid olin päris läbi kui lõpetasin. See tundus mulle ülilihtne kui ma seda pealt vaatasin, kuid see oli palju kurnavam, sest sa pingutad ja lõdvestad lihaseid, mis kurnab ju iseenesestmõistetavalt rohkem kui ühtlaselt joostes.
Kusagil 5 minuti peal lõi mul ehtne kramp kõhtu, mis oli väga veider, kuid ma ei tahtnud lõpetada. Ja see kramp püsis seal veel 2 päeva. :)
eesti koolides võiks ka see test olla. See on kurnav, aga huvitav. Tegelt ka!
9.
Kunstinitiatie tunnis pidime oma kodutööd klassi ees presenteerima. Ma olin selle teinud puhtalt ja 100% flaami keeles, kuid klassi ette minnes ei osanud ma otsustada, kummas keeles ma räägin, kuid õpetaja keelas mul inglise keele rääkimise ära. Tegin siis seda flaami keeles ja sain klassikaaslastelt kiita ja eriti häid ja toetavaid sõnu õpetajalt. Mul on siiani probleeme lihtmineviku tegusõnadega, sest need on peaaegu kõik erandlikult moodustatud ja kõnes kasutatakse täismineviku tegusõnu, see on ka probleemi põhjus. Kuid ma õpin :)
10.
Modelli tunnis oli meil 2 esimest nädalat teine õpetaja. Ma arvan, et meie õige õpetaja oli haige vms. Igatahes, keegi ei öelnud sellele uuele õpetajale, et mulle on vaja tõlkida ja ma ei räägi keelt jms. Mis oli üliväga positiivne ja tähendas seda, et ma ka ei öelnud. Mingil kummalisel kombel oli see õpetaja otsustanud minu käest paljusid asju küsida, ja loomulikult pidin ma välja rabelema oma keelega. Ja hakkama sain, kordai ei üritanud mingitki engelsikeelset sõna öelda. Ja ta ei saand aru, et ma vahetusõpilane olen. Sixtine (mu klassiõde selles tunnis) hoidis koguaeg pöidlaid püsti ja hiigelsuurt naeratust näol, kui ma jälle olin edukalt mingile küsimusele vastanud. Muidugi oli mul ka paar totaalselt blondi momenti, kus ta tuli mind aitama mu sketšiga ja tema rääkis vasakust jalast, ma täiesti rahulikult hakkasin paremat jalga parandama. Kui ma lõpuks aru sain oma veast, hakkasin naerma ja ütlesin Oisorry! Klassikaaslased naersid selle peale.
Vrije Beeldende Vorming tunnis jätkasime oma eelmisel semestril poolelijäänud tööga. Typographical-linoollõige. Ehk eelmisel semestri viimasel tunnil tegime tindiga kirjutatud tähtedest kollaazi, mille nüüd linoleumplaadile kandsime ja mida välja hakkame lõikama. Kuid seal oli konks sees, meil peavad olema omaenda linoollõike noad. Mul pole neid ja pole kunagi ka olnud. Läksin õpetaja juurde, tegin kurba nägu ja ütlesin, et mul pole neid. Ta kohe entusiastlikult lasi Evelien’il mulle näidata, mis moodi need noad välja näevad. Daaa, ma olen neid enne kasutanud, kuid point oli selles, et mul polnud neid mõtet osta. Ütlesin siis ka seda õpetajale, et isegi kui terve komplekt maksab €10, pole mul mõtet neid osta, sest Eestis ma suure tõenäosusega ei kasuta neid kunagi. Ja see kurva näoga seal seismine ajas asja korda... ta laenas mulle oma nugasid. Voila... teised klassikaaslased läksid aga pärast tundi Schleiperisse neid nugasid ostma. Hehe, eelis misssugune :)
12.
Poёziedag. See leidis aset nüüd neljapäeval. Ma ei tea, kas sellel on ka mingi kindel aeg, kui see alati aset leiab vms... Igatahes, on see kas terves Flandrias või ainult Antwerpenis. Ma ei tea täpselt, andke andeks. Igatahes... see tähendab seda, et koolides on pärastlõunal tavalistest tundidest vaba, sest nad kirjutavad luuletust. Selleks on 3 tundi aega. Sel aastal oli teemaks „De Stroom“ (vee)vool- kõik, mis veega seostub. Meile olid ka ette antud mõned sõnad, mida kasutama pidime, kuid kuna isegi mu klassikaaslased ei teadnud kõigi nende tähendusi, siis ma ei teinud seda flaami keeles. Ja teate, mis mulle üllatuseks tuli... Nad ei teadnud midagi sellisest raamatust nimega „Hamlet“. Jah, täiesti tõsi. Nad ei pea lugema kirjandusklassikat, mida meie peame tegema, mis teeb eesti õpilased veidi laiema silmarongiomajateks. Mis on nii kummaline.
Kui luuletus valmis, pidime paberist šablooni järgi mingi kujundi välja lõikama, luuletuse sinna peale kirjutama ja seina peale sticky-nätsuga panema. Meil sai terve G-bloki trepikoda neid luuletusi täis. Kuid just see trepikoda, sest selles on navy-sinine seinaosa.
13.
„Midden in de nacht“ teater. 18.jaanuaril käisime järjekordselt kohustuslikul teatrietendusel 5nda aasta õpilastega. See leidis aset ooperiteatris Burlaschauwburg. Me istusime 3nda korruse loožides. Kogu teater oli seest punase sameti ja kullavärvides. Ja üliilus. Sel korral sain ma suuremalt jaolt aru, millest räägiti, mis oli ülipositiivne.
teater rääkis sellest, mida teevad loomad öösel kui on pime. Ma tegin järjekordselt pilte seal. Hehe
Ja jõudsin jälle järeldusele, et belgia õpilased ei oska teatris käituda (riietumisest rääkimata). Esimesel korral käisin ma aasta noorematega (sellised 15-aastased) sel korral 16-17-aastastega, kuid mitte mingit erinevust polnud. Täpselt sama... mitte mingit respect’i pole näitlejate ja näitetöö üle. Mul oli mark olla seal, kui keset vaikust järsku keegi naerma hakkas ja kindlasti mitte etenduse sisu peale. Isabel (modellitüdruk mu koolist) tegi keset vaikust meow-hääli jne. K.O.H.U.T.A.A.A.V!
Kuid ma vähemalt nautisin etendust, nendest segavatest faktooridest hoolimata.
Kuigi enne kui me piletid saime, oli seal väikene arusaamatus.. nimelt, minu nimi oli listist maha kriipsutatud. Ma ei saanud sellest aru, miks. Õpetaja ka ei teadnud, küsisi siis mu klassikaaslastelt, miks see nii on. Evelien ütles, et ma olen Eestist. Õpetaja vaatas mulle naeratades otsa ja ütles: Diskrimineerimine. Rebis ühe pileti, ulatas mulle sõnadega: You’re welcome :) Ma: Bedankt!
14.
YFU uusaastapidu Leuvenis. Oli nüüd viimane sündmus, mis on aset leidnud. Kuna mu isa pidi töötama, ei saanud nad minuga koos tulla ja ma läksin rongiga Leuvenisse, et ööseks Anu juurde jääda. Läksin varakult, et lihtsalt linna ka näha, kuigi ma olen seal enne olnud ja päris palju näinud, kuid siiski... see sobis mulle endale paremini.
Mu rong lahkus 11:47. Olin kodus kui kell oli järsku saanud 10:47. Ma sattusin paanikasse, sest tramm sõidab Antwerpen Centraal’i peatusesse kuskil 15-20 minutit. Oioi, ma ei tahtnud maha ka jäääda. Ema viis mu trammile ja nii kui sellest välja sain, pistsin jooksu. Jõudisn jälle 2 minutit enne rongi lahkumist. Piletit osta ei jõudnud. Kuid sain selle rongis teha veidi kallima hinna eest, kuid vähemalt ma jõudsin sinna. :)
Ma ei tea, miks mull kunagi eestis rongiga üksi sõites igav polnud- siin on alati igav kui ma seda ilma kaaslaseta teen. Ja see oli veel aeglane rong ka...
Anu pidi mulle vastu tulema, kuid tal polnud kõnekaardil raha ja ainult mina sain sms’e saata talle. Ta jäi hiljaks. Midagi erilist ma sel päeval peale poodide ei näinud. Mitte, et ma midagi enam osta oleks tahtnud, kuid lihtsalt- mul on sõltuvus juba tekkinud lihtsalt poodides käia iga päev.
Jäin ka ööseks Anu juurde, sest kuna pidu algas kell 8, ja mulle keegi järgi ei tahtnud tulla peale südaööd, avanes suurepärane võimalus Anu juurde ööseks jääda.
Kotryna tegi meile õhtusöögiks Leedupäraseid spagette ja seejärel peole. Kuna peo nimeks oli nieuwjaarsfeest, mõtlesime me kõik, et see on ikka midagi elegantsemat, kuid see polnud väga. Meie lõime end ikka parajalt üles, kuid egas midagi, ilus pole kunagi halb olla. :)
Vahetusõpilasi polnud nii vägapalju, kuid parimad olid kohal ja lõbus oli nagu tavaliselt. Käisime katusel kõndimas ja seal pilte tegemas näiteks ja tegime lihtsalt oma olemise lõbusaks.
Mõni nali jääb siinkohal mainimata mõne inimese anonüümsuse ja valearusaama mõttes, kuid selle peale ütlen ma vaid seda, et me oleme lihtsalt lõbusad noored vahetusõpilased. Hehe :)
P.S! See pole midagi reeglitevastast ega illegaalset.
ja seal peol nägime esimest korda uut vahetusõpilast Austraaliast. (nime hetkel ei mäleta... algas C’ga... Charlotte vms..., kuid ta elab samuti Schotenis, mis tähendab, et ta on kolmas vahetusõpilane selles 33 tuhande inimesega regioonis. Mu vanemad kutsuvad juba Schotenit selle pärast „Schoten- The Best Place In The World“) Ta on siin olnud vaid ühe kuu, kuid ta räägib juba keelt. Me olime kõik selles üliüllatunud. Me ei saanud pihta, millise nipiga on see võimalik ja ma polnud ainukene.
Igatahes, ta on vägatore... kuigi ta oli veodi häbelik, sest me kõik juba teadsime üksteist, ta oli uus. Ilmselt nüüd kuna me elame umbes 10 minuti kaugusel teineteisest, hakkan ma teda rohkem nägema ja vb saan omale tuttavaid Schotenist. Sest siiani tean ma ainult inimesi Schotenist läbi Chiro, kuid see oleks possibility kohtuda uute inimestega...
P.S! Mis ei tähenda seda, et ma vahetusõpilastega rohkem aega ringitšillima hakkan...mkm, ma ikkagi eelistan belglaste seltskonda, sest ma elan siin ja see on kasulikum mulle ja kõigile teistele.
Kuid siiski, on hea teada, et ma tean kedagi veel Schotenist. (Nojaaa.. tai poiss Pong on ka, kuid khmkhm, ta pole just eriti suhtleja. Kui me oleme kusagile koos läinud, siis alati mina räägin, esitan küsimusi... vastasel juhul valitseks vaikus. Ta pole lihtsalt eriline suhtleja... Seepärast ma temaga ka kokku ei saa vägatihti. Ei, ma ei diskirimineeri mitte kedagi!)
See pidu oli suupistete paradiis. Kõiksuguseid ja kõikvõimalikke Belgia suupisteid, mis siit leida võib... curryworsten’itest toast-hapjesiteni. Ja muidugi dippimiseks köögiviljad.Tony käis vahelduva eduga mingeid suupisteid taga ajamas. Eriti ajas ta taga kanakoivakesi. Kip-kip-kip...waar zijn ge? heheYFU uusaastapidu Leuvenis. Oli nüüd viimane sündmus, mis on aset leidnud. Kuna mu isa pidi töötama, ei saanud nad minuga koos tulla ja ma läksin rongiga Leuvenisse, et ööseks Anu juurde jääda. Läksin varakult, et lihtsalt linna ka näha, kuigi ma olen seal enne olnud ja päris palju näinud, kuid siiski... see sobis mulle endale paremini.
Mu rong lahkus 11:47. Olin kodus kui kell oli järsku saanud 10:47. Ma sattusin paanikasse, sest tramm sõidab Antwerpen Centraal’i peatusesse kuskil 15-20 minutit. Oioi, ma ei tahtnud maha ka jäääda. Ema viis mu trammile ja nii kui sellest välja sain, pistsin jooksu. Jõudisn jälle 2 minutit enne rongi lahkumist. Piletit osta ei jõudnud. Kuid sain selle rongis teha veidi kallima hinna eest, kuid vähemalt ma jõudsin sinna. :)
Ma ei tea, miks mull kunagi eestis rongiga üksi sõites igav polnud- siin on alati igav kui ma seda ilma kaaslaseta teen. Ja see oli veel aeglane rong ka...
Anu pidi mulle vastu tulema, kuid tal polnud kõnekaardil raha ja ainult mina sain sms’e saata talle. Ta jäi hiljaks. Midagi erilist ma sel päeval peale poodide ei näinud. Mitte, et ma midagi enam osta oleks tahtnud, kuid lihtsalt- mul on sõltuvus juba tekkinud lihtsalt poodides käia iga päev.
Jäin ka ööseks Anu juurde, sest kuna pidu algas kell 8, ja mulle keegi järgi ei tahtnud tulla peale südaööd, avanes suurepärane võimalus Anu juurde ööseks jääda.
Kotryna tegi meile õhtusöögiks Leedupäraseid spagette ja seejärel peole. Kuna peo nimeks oli nieuwjaarsfeest, mõtlesime me kõik, et see on ikka midagi elegantsemat, kuid see polnud väga. Meie lõime end ikka parajalt üles, kuid egas midagi, ilus pole kunagi halb olla. :)
Vahetusõpilasi polnud nii vägapalju, kuid parimad olid kohal ja lõbus oli nagu tavaliselt. Käisime katusel kõndimas ja seal pilte tegemas näiteks ja tegime lihtsalt oma olemise lõbusaks.
Mõni nali jääb siinkohal mainimata mõne inimese anonüümsuse ja valearusaama mõttes, kuid selle peale ütlen ma vaid seda, et me oleme lihtsalt lõbusad noored vahetusõpilased. Hehe :)
P.S! See pole midagi reeglitevastast ega illegaalset.
ja seal peol nägime esimest korda uut vahetusõpilast Austraaliast. (nime hetkel ei mäleta... algas C’ga... Charlotte vms..., kuid ta elab samuti Schotenis, mis tähendab, et ta on kolmas vahetusõpilane selles 33 tuhande inimesega regioonis. Mu vanemad kutsuvad juba Schotenit selle pärast „Schoten- The Best Place In The World“) Ta on siin olnud vaid ühe kuu, kuid ta räägib juba keelt. Me olime kõik selles üliüllatunud. Me ei saanud pihta, millise nipiga on see võimalik ja ma polnud ainukene.
Igatahes, ta on vägatore... kuigi ta oli veodi häbelik, sest me kõik juba teadsime üksteist, ta oli uus. Ilmselt nüüd kuna me elame umbes 10 minuti kaugusel teineteisest, hakkan ma teda rohkem nägema ja vb saan omale tuttavaid Schotenist. Sest siiani tean ma ainult inimesi Schotenist läbi Chiro, kuid see oleks possibility kohtuda uute inimestega...
P.S! Mis ei tähenda seda, et ma vahetusõpilastega rohkem aega ringitšillima hakkan...mkm, ma ikkagi eelistan belglaste seltskonda, sest ma elan siin ja see on kasulikum mulle ja kõigile teistele.
Kuid siiski, on hea teada, et ma tean kedagi veel Schotenist. (Nojaaa.. tai poiss Pong on ka, kuid khmkhm, ta pole just eriti suhtleja. Kui me oleme kusagile koos läinud, siis alati mina räägin, esitan küsimusi... vastasel juhul valitseks vaikus. Ta pole lihtsalt eriline suhtleja... Seepärast ma temaga ka kokku ei saa vägatihti. Ei, ma ei diskirimineeri mitte kedagi!)
Me mängisime viinamarjadega ja sõdisime, kes saab viimaseid endale.
Me Anu ja Kotrynaga olimegi suhteliselt viimased vahetusõpilastest pidulised. Seinale jooksis terve õhtu slide-show fotodega. Ja nägin ka esimest korda Jolijn’i fotot. (seletuseks: Jolijn on Belgia tüdruk, kes on hetkel Eestis vahetusõpilane ja kellega me meile saadame. Kuid selle vahega, et me tegime väikese vahetuse... nimelt, ta kirjutab eesti keeles, ma flaami keeles... ) Ma kujutasin teda teisiti ette veidi. Ja ma lootsin, et äkki on ta vanemad ka seal. Küsisin Yfu peasekretärilt, kas ta vanemad on siin, kuid ta ei suutnud kohalolijate nimekirja paberit leida kahjuks... seega tema vanematega ma kohtunud pole. Tema minu omadega on.
Aga eks teinekord. :)
Kuna me olime juba Leuvenis ja kell polnud veel 1 öösel (pidime kell 1 kodus olema. Mulle meeldib see, et mul pole ajapiiranguid pandud, kuid Anu ja Kotryna peavad ilma erandite ja 30 minutise edasilükkamiseta alati täpselt kell 1 kodus olema, mis neile ei meeldi.) Kuid kuna meil oli aega ja Marcelo (equadori poiss) ja Andrea (equadori tüdruk, aga mingi teise vahetusprogrammiga)olid Leuveni keskel cafés istumas, otsustasime ühineda. See oli omamoodi eriliselt eriline õhtu.
Mu kojuminek oli kuidagi kokkusattumus aja kokkulangemisega. Nimelt, leuvenist läheb iga tund ainult 1 rong tagasi Antwerpenisse. Ja kuna ma teadsin, et ema on ilmselt kudumisklubis, mis lõpeb kell 1, siis otsustasin oma rongiaja samale ajale klapitada. Istusin siis 12:05 rongile, saatsin emale sms’i, kuid vastust ei saabunud...kell 13:13 olin Antwerpenis. Kobistasin ennast trammi 3 ooteplatformile ja nägin seal ema ja Ria’t (ta sõbranna). Nad olid üllatunud ja ma saingi oma plaani kohaselt nendega koju. Kuid, ema ei saanud mu sms’i kätte, nii et ta ei teadnud, et ma tulen. Me lihtsalt ajastasime ennast üheaegselt. Mis on ainult super!
Joaquin ütles selle peale, et küll on hea jälgida inimesi, kui nad ei tea, et neid jälgitakse
Tõstan oma šokokohvi toosti kõikide paremate päevade terviseks. Vb kirjutan veel enne kui Pariisi sügavustesse kaon.
Ahjaa... Pean selle ka ära mainima, et meil on ju kohe kohe vaheaeg. Terve pikk nädal keset Veebruari. Ka see pole mitte pöörfect?? Ja Tiina tuleb Belgiasse ning see on possibility temaga eerste kord näostnäkku laivis kohtuda. Sounds coool...:)
Tadaa, teile, kes te oma külmastvõetud varbakesi peate soojendama, sest meil on 10 kraadi sooja ja õunapuud, nartsissid, võõrasemad ja roosid õitsevad oma täies ilus. Ja tuvid sebivad...arvates, et on kevad...
Ja lumememme mu tagaaeda ilmselt tekkima ei hakka.
Ahjaaa...MEIL ON JÄLLE STREIK ESMASPÄEVAL! Streigitakse ikka pensioni üle...ja see tähendab seda, et see on veel suurem ja veel tugevam streik ja suure tõenäosusega liigub väga väheseid transpordivahendeid ringi...
Ja ma ei pea kooli minema, sest mu isa lubas mul parem koju jääda kui pärats mitte millegiga koju tagasi saada. hehe... How cool is that?? Ilmselt lähen ujuma kooli asemel!
Ahjaa... Pean selle ka ära mainima, et meil on ju kohe kohe vaheaeg. Terve pikk nädal keset Veebruari. Ka see pole mitte pöörfect?? Ja Tiina tuleb Belgiasse ning see on possibility temaga eerste kord näostnäkku laivis kohtuda. Sounds coool...:)
Tadaa, teile, kes te oma külmastvõetud varbakesi peate soojendama, sest meil on 10 kraadi sooja ja õunapuud, nartsissid, võõrasemad ja roosid õitsevad oma täies ilus. Ja tuvid sebivad...arvates, et on kevad...
Ja lumememme mu tagaaeda ilmselt tekkima ei hakka.
Ahjaaa...MEIL ON JÄLLE STREIK ESMASPÄEVAL! Streigitakse ikka pensioni üle...ja see tähendab seda, et see on veel suurem ja veel tugevam streik ja suure tõenäosusega liigub väga väheseid transpordivahendeid ringi...
Ja ma ei pea kooli minema, sest mu isa lubas mul parem koju jääda kui pärats mitte millegiga koju tagasi saada. hehe... How cool is that?? Ilmselt lähen ujuma kooli asemel!
No comments:
Post a Comment