HILLE BELGIAS: Parijs/Pariis! Tükike van Krokusvakantie.

Krokusvakantie!

Parijsis 18.-21. Veebruar koos Yfu õpilastega
+ pervarlik käitumine Yfu vabatahtliku poolt

Esimene päev:
18nda varahommikul startisime Leuveni poole isa, Pong’i (Thai vahetusõpilane), Georgie (australiё võp) ja Vivienne’iga (Georgie hostõde). Ma kavatsesin üles ärgata kella 6 ajal, aga magasin tund aega sisse. Minu jaoks oli see katastroofiline... kuigi tegelikkuses polnud väga hullu sellest. Jõudsin endaga valmis üllatavalt 30 mintsaga (!)
Kohtusin nende 2 tüdrukuga alles teist korda, kuid seda rohkem oli meil rääkida oma koolist ja kõigest siintoimuvast.
Kõik algas nii ootusärevalt toredalt... kuni selleni, kui nägin ühte Yfu vabatahtlikku (ma ei taha igaks juhuks nimesid päris mainida, kuid siin nimetan ma tema tähega C.), kes on mu meelest kummaline... vb pole ilus temast siin halba kirjutada, kuid ma tunnen ennast ahistatuna, sest iga kord kui ta tervitus-õhu-põsemusi peaks tegema, teeb ta päris põsemusi ja mitte väga põse peale vaid suu ja põse vahelisele alale. See on nii groze, niiiiii jäle. Iga kord üritan kõrva ette keerata, aga ta ikka tabab sama kohta. Keegi ei usu, et ta seda meelega teeb, aga ma usun küll. Ja seda jäledam on see, et ta on kindlalt üle kolmekümnene juba pervopäkapiku väljanägemisega...

Me plaatseerusime bussi tagaotsa ja hakkasime oma lõbusa meeleoluga bussirahvale elu sisse puhuma.

Kotryna (leedu), Loretta (Austria), mina, Urté (leedu)

Muideks, mu esmamulje Pariisist oli väga negatiivne- majad olid hallitusevärvi hallid, igal pool vedeles prügi ja seinad olid graffitiseeritud. Kuid mida südame poole, seda ilusamaks läks kõik :)

Pariisi eeslinn

Raudteeliinid, hallid ja tusased

Btw, mul on keeruline kirjutada Pariisiskäigust. Lihtsalt kummaline on. Ma ei tea, kust alustada. Mul on raske väljendada seda, mida ma tundsin, see pole lihtsalt võimalik. Jah, see oli mu esimene kord Pariisis. Ja ma ei suuda teile seda edasi anda sellisel viisil, et see oli mu esimene kord, mul oli mitu sellist hetke, kui tundsin ennast tobedalt... Kuid ma üritan

Meie esimene kohtumine

Pariis bussist välja astudes

Meie Hostel D'artagnan

Mu esimene kohtumine Periisi metrooga- see oli puhas, veidi haisev kohati, aga ilus. Seinad olid kaetud suurte reklaamplakatitega. Ja metroorongid on täpsed ja mõrvarlikud- nad ei halasta hilinejatele nii nagu metrootramm teeb Antwerpenis. Sa riskid oma elukesega, kui kavatsed viimasel hetkel metroosse sisse hüpata.

See sinine on kondoomiautomaat metroos. 4 kondoomi €2.

Metroojaam

Kui metroost välja sain, tundsin ennast tõeliselt Pariisis. Tundsin seda kevadet, mida kirjeldas Santa Montefiore oma ühes raamatus. Kuid mu kevadetunnet rikkus Süürialaste lipupühitsemine või jumalteab misasi- palju lippe, palju süürlasi ja plaju lärmi. Ma jäin seda asja jälgima ja järsku avastasin end üksinda teiste inimeste seas, kuid kõik „omad“ olid kadunud. Lihtsalt läksin seda suunda, mida arvasin neid minevat ja voilà leidsingi nad.

Süürialased täies hoos

Igatahes, jalutasime siis mööda kevadisi tänavaid- taevas oli küll hall, aga soe oli ja tänavad olid paksult lillemüüjaid täis ja ma ei suutnud lihtalt mitte ühestki nuusutamata mööda minna, sest ma totaalselt armastan esimesi kevadlillede lõhnu. Ja ma lausa jumaldan hüatsintide lõhna. Muideks, siis ma ei teadnud nende lillede nime eesti keeles. Pidin seda mõne päeva pärast Zjef’ilt küsima, kuidas need Nederlandsis on ja koju jõudes googeldasin, et teada saada, kas eesti keeles kutsutakse neid samamoodi.. naljakas
Kuid mingil hetkel hakkasid vabatahtlikud mind minema kihutama sealt, sest nad olid peaaegu veendunud, et ma kavatsen midagi osta. Hehe. Kuna lillepoed keelatud olid, hakkasin lemmikloomapoodidesse sisse kiikama, kuid ka nendega ei läinud hästi...

Jalutasime Seine´i ääres- inimesed tulid tänaval vastu naeratus näol... okei, tegelt nad naeratasid mulle vastu, aga ikkagi. Ma tundsin ennast hästi, kuid asjas oli väikene kala sees... ainus asi, mis mulle muserust valmistas, oli see, et ma ei oska siiani prantsuse keelt. Okei jaa, ma oskan mõnda lihtsaid lauseid öelda ja mõnesid sõnasid, aga mitte palju ja see ei teinud mind just 110% õnnelikuks... kuid siiski, ma olin Parijsis!

Louvre'i külg

Anuga

Wij zijn in Frankrijk! ohnee... wij zijn in Parijs!!! :)

Kõndisime Louvre hoovis ja mängisime veidi lolli Lorettaga ja keksisime ringi nagu kaks energiapalli. Ma tahtsin leida kena prantsuse poisi, et temaga koos pilti teha, kuid sel hetkel polnud seal mitte kedagi noort ja kena.. mu pettumuseks. Läksin siis Marcelo (Equadorist) juurde ja hakkasime üksteise kallal lolle nalju tegema.

Peaaegu Louvre'i hoovis

Ja siin see kuulus klaaspüramiid seisabki...

Eeltriumfikaar Louvre'i hoovis

Loretta'ga koos :)

Vaade Louvre'ile

Järjekord Louvre'i ukse taga

Kui meil sai aeg otsa seal hoovis ringi joosta, siis liikusime edasi Obeliski juurde, vaateratta alt läbi. Ja ma nägin nii nunnut ja armast vaatepilti. Nimelt seal oli geipaar ja esmapilgul jäi mulje, et üks teeb teisele abieluettepaneku. Ma lihtsalt pidin neist pilti tegema... see oli lihtsalt niiii armas! :) Nojaa, mõned arvavad, et see on vreemd, aga Loretta sattus sellest vaimustusse ja ütles, et ma totaalselt pean talle selle pildi saatma, sest ta üks parimaid sõpru on gei.

Ja see nunnu gay-couple :) On ju nunnu <3

Muide, korraga olid nii mõnelgi meie tüdrukul baretid peas. See on veits klišeelik, aga schattig ka. Igatsesin sel kümnendik-hetkel oma fuksiaroosat baretti, mis mul eestis oli. Hehe :)

Lihtsalt väga minulik. :) Ma olin sel päeval oma riietusega väikene helendav täpp massi sees, sest ülejäänud olid hallides, mustades toonides :)

Laenasin 1 pildi jaoks kelleltki baretti, pole õrna aimu ka, kellelt.

Kui grupitegevus läbi sai, siis pidime minema süüa omale otsima. Seda polnud ette nähtud meie reisiraha sees. Märgin siin ära, et reisi eest ei maksnud me midagi enam- see oli juba vahetusaasta raha sees.
Ja ma ei usu siiani, et ma sellega nõustusin... nimelt, me sõime esimesel õhtul McDonalds’is. See on niii ulme, ma ei tea, mida ma mõtlesin, sest see t oit ei maitse minu jaoks üldse nagu toit peaks maitsema... jäka...
Kotryna otsis paper-eyelashes’eid, kuid me ei leidnud neid mitte kusagilt kahjuks, isegi mitte Sephora’st. Need on nii tsillid, kuid sel hetkel ei teadnud ma, millest ta räägib, Nii kui aega sain, tegin researchi sellele ja mu mulje oli positiivne. Goegeldage neid!
Btw, umbes 4 tüdrukut ostis punase huulepulga sellel õhtul ja ma roosa, sest punane pole päris minu värv. Kui kummaline see on hè?
Kui Triumfikaare (Arc de Triomphe) all kokku saime, hakkas sadama. See polnud just see, mida me keegi ootasime, kuid mul, nagu alati on kõike, oli oma vihmavari kaasas ja polnud hullu :)

Pariis, kiired autod, ja politsei. :)

Loretta punane ja minu roosa :)

L'arc de Triomphe

Jalutasime ja jalutasime, et jõuda kella 10ks Eiffeli torni (La Tour Eiffel) juurde, et näha vilkuvaid tulukesi, kuid jäime umbes 2 mintsa hiljaks ja shouw oli juba läbi... Kuid siiski- mu esimene kohtumine Eiffeli torniga. Ma olin üksi millegipärast, ma oletasin, et keegi järgneb mulle, kuid kui barjäärini jõudsin, siis olin üksinda. Kuid polnud erinevust, see oli lihtsalt verbazingwekkend.... even meer... :)
Vihm ei häirinud mind, ma isegi ei tundnud seda enam- ma olin inimene teiste inimeste seas. Vihmast märjad kiviplaadid sellel balkonil moodustasid teise, peegelduva Eiffeli. See oli zoooo mooooi!

La tour Eiffel

Ja veel ja veel ja veel

Siin on see vihmane peegeldus kiviplaatidel

Teine päev
Teine päev meie reisist pidi olema muuseumikülastus: Saime valida 3 kunstimuuseumi vahel: Louvre; Centre Pompidou, (kolmanda nime ei mäleta, kuid võis olla see: The Orsay Museum).
Kuna meile anti ajaks vaid 4 tundi, pidasin seda pisut lühikeseks, et Louvre’isse minna. Valisin Pompidou.

Meil oli plaanis kella 9st sinna juba minna, kuid mis me avastasime... see oli suletud kuni kella 11ni. Nojaa... Vabatahtlikud otsustasid siis meile Yfu kulul Starbucksist joogi või midagi välja teha €4 väärtuses. Kõik olid sellega rahul :)
Muide, pariisi tänavanurgad on paksult stencileid täis. (Minu paradiiiiis!) Kui neid just otsida, siis leiab neid tohututes kogustes. Ma sattusin juba sõltuvusse nende pildistamisest. Kuid muuseumi ümbruses köitsid mu meeli mõned suuremad neist.

Pompidou esikülg, moodne nagu moodsa kunsti muuseum ikka olema peab

Ja siin on neid stencileid

Just flyyyy!

Ma mõtlesin seda suurt ja uhket stencilit. Mooi hé?

Staarbucks!

Kuid ka Starbucksis ei suutnud me 1,5 h istuda ja läksime jalutama linna peale. Ja mul avanes ideaaalne võimalus minna kindje’dega koos playgroundile lõbutsema. Umbes 10ks minutiks. Meid vaadati veits kummaliselt, kui me seal pilte tegime, aga mis seal ikka. Lõbus peab olema.

Let's play kindjes. komaan! :)

Ja kella 10.30 paiku läksime tagasi muuseumi juurde, et ühineda järjekorraga muuseumi ukse taga. See oli nunnu, aga kindlasti lühem kui Louvre’is.
Järjekorras küsis Annechien, kas kõigil on ikka ID-kaart kaasas. Sina (Šveitsi vahetusõpilane) selle peale, ei mul pole midagi kaasas. Ma mõtlesin, et ma ei vaja seda. (Tont!) Hallooo, kust tuleb selline idee, et seda vaja pole. Isegi oma koduland’il peab see enamjaolt kaasas olema, sest ilma selleta oled sa ju tegelikult mitte keegi.
Annechien siis uuris igaks juhuks kõigilt eraldi, kas teistel on see kaasas. Mul olid mõlema country ID’d kaasas ja pass ka. Sina selle peale siis (üliirooniliseslt): Aga kui keegi su koti ära varastab, siis oled sa kõigist ilma. (Kuna ma ei salli teda tema üleoleva suhtumise ja attitude’i pärast, siis salvasin mürgiselt vastu ka): Ja ei tea, kui suur on tõenäosus, et keegi MINU kotti ära tahab varastada?! Ja selle peale ei suutnud ta midagi enam kosta. Kõik lihtalt vaatasid mu poole ja ma ütlesin, et see tõenäosus on nii väikene ju tegelikkuses! Aga on ju... Ma olen üks inimene miljonite seas...
ja ma ei ole mitte päevagi Sina’t sallinud. Tal on juba selline üleolek teiste suhtes, et ma-olen-Šveitsist-ma-olen-tähtsam- kui-teie-ma-tean-kõike-ma-võin-kõike-mida-teie-ei-saa... ta on täiesti vastumeelne ja ta naljad on sellised, millele ta vist ise saab vaid 100% pihta. Kuid mis seal teha, kõik inimesed ei saagi meeldida. Ja mõnede kohta ei oska isegi seisukohta võtta, kellesid esineb ka meiede seas siin...
Kuid kõik said kenasti muuseumi sisse ma arvan, Sinat ma ei näinud terve muuseumikülastuseaja. hehe

Line meie taga

Muuseumielamusi ei hakka väga siin kirjeldama... kuid ütlen seda, et
suur äratundmisrõõm oli nii mõnelgi kunstkiku tööde juures. Kuna see oli moodsa kunsti muuseum, ja suuremalt jaolt käsitsememe gi 20.-21. saj. Kunsti muudes tundides kui kunstiajaloos. Nt sellised mined nagu Yves Klein, Michelangelo Pistoletto , Jackson Pollock jne... Kuid suurim rõõm oligi just näha M. Pistoletto tööd, mis kujutas endast peegelmaali. Ta maalib peegli peale ja peegliosa annab igas erinevas interiööris ja ümbruses erineva effekti.
ja miks just nii suur äratundmisrõõm sellest? Sest ma tegin Kunstinitiati eksami enne jõule just tema peegelmaalide kohta. See oli nii positiivne ja nüüd sain alles 100% aru, mis moodi need loodud on. Varem ma olin vaid gooegle’i pilte näinud ja kirjeldusi ja tema katsetusteest lugenud, kuid nüüd sai asi selgeks. Ja see oli nii positiivne lihtsalt.

See pilt on huvitava perspektiivi tõttu siin. Loob toa 3D mõõtmete tunde.

Vene performance-kunstnik. Mulle meeldib emotsioon :)

Michelangelo Pistoletto peegelmaal. koos taustaga

Ja sellisel kujul leiab tavaliselt neid internetist.

___

Käisime koos Urté ja Anuga ringi, kuid ühel hetkel kui ma nende poole mõneks hetkeks seljaga olin, olid nad järsku kadunud. Mõtlesin, et nad läksid kõrvalsaali. Ootasin siis veidi, kuid kui neid ei tulnud, lõin käega ja ülejäänu aja nautisin unikaalset üksindust, üksindust tõeliselt tundmata. Muide, kunstimuuseumis on karjana mõttetu käia, denk ik. Üksinda saad just keskenduda sellele, mis on sulle oluline ilma kellegi kommenteerimiseta. Vb on see minu arvamus vaid, sest ma olen ikkagi kunstiõpilane, kuid siiski. Kõik minu on mulle minu ja väga omane...

Viimasel korrusel sellel muuseumil oli open-air-café. Ja ka platform linnapanoraami vaatamiseks. Kui ma sinna jõudsin, olin üksinda. Ja järsku toimus midagi kummalist, mida ma pole iial enne tundnud. Ma seisin seal katusel, sooja päikese ja juukseid sasiva tuule käes ja hakkasin järsku üle kogukeha värisema ja mu silmadesse tekkisid pisaramoodi moodustised. Ma ei suutnud midagi teha, ei suutnud kontrollida ega ka liigutada ennast. Seisin lihtsalt seal ühe koha peal mõnda aega kuni kõik jälle taastus normaalsel teel. Kuid see oli nii kummaline.
Kui see läbi oli, tundsin ennast tobedalt, kuid järjekordselt selliselt, millesarnaselt ma pole ennast kunagi tundnud. See oli eriline, ma tahtsin kellegagi rääkida, kuid olin sel hetkel täiesti ihuüksi sellel platformil. Ja tegin video, mida ma siia ei hakka postitama, sest see on küll naljakas mulle endale, kuid siiski liiga isiklik, et seda teiega jagada kallikesed. :)
Ma oleksingi lihtsalt tahtnud sinna katusele elama jääda. See oli midagi maagilist, mille kirjeldamise jaoks pole sõnu...
Kuid mu aeg sai otsa ja sundisin ennast minema...

Vaimustus vabadusest, väeskest õhust, tuulest ja päikesepaistest ja loomulikult Pariisist!

Basilique du Sacré-Coeur : Cor Jesu Sacratissimum’i kirik kaugustes

Vaatega pilvepiirile

Pidime teistega kohtuma uuesti Louvre’i juures. Ilm oli veel superim kui tahta sai. Päikene paistis, ilmselt oli mingi +13 kraadi ja niiii soe oli ja totaalkevad. Ma tundsin tänavail kõndides vabadusetunnet, sellist,mida ma olen tundnud ka looduses kõndides... ainus asi, mis muserdas mind oli see, et ma pidin selles grupis kõndima- mis tähendas omakorda seda, et mul oli veidi turistitunne, see feeling, mida ma sügavalt vihkan. Ma ei salli turisiksolemist...
Ja pariisi tänavail on ülipalju kodutuid... mõned neist magasid lihtsalt paljail tänavakividel. Kahju oli neist, kuid samas aitama ka ei kutsu väga, kui nad ise ei soovi ennast aidata...

Frankrijk!

Ja siin need kodutud lebavad...

Meie järgmine peatuspaik pidi olema Academie nationale de musique. Muusikaakadeemia.
***Siinkohal sattusin jälle olukorda, kus tundsin, et seesama vabatahtlik C. üritas midagi ja ma tundsin ennast ahistatuna. Nimelt, me kõndisime Kotryna ja Anuga käealt kinni ja keksisime ja kõik oli lihtsalt naljakas... kuni C. ennast mu külge samamoodi haakis. Esimesed sekundid olid okeid, kuid siis tundsin ennast väga imelikult. Ja kui ühel hetkel teised tüdrukud minema purjetasin, ei tahtnud ma C.’ga küll üksi jääda niimoodi. Lasin tast lahti valgusfoori juures, kuid kui mannake roheliseks läks fooril, siis ta haakis ennast jälle mu külge ja lahti ei lasknud. Ma olin sisimas veidi paanikas. Jäka... see on nii kohutav. Ma arvan iga sekundiga nüüd järjest rohkem, et tal on mingeid kalduvusi kusagilepoole... Ja ma pole õnnelik.
Kuid kui akadeemia ette jõudsin, panin jooksu ta haardest. Jumalale tänu ja ülejäänu aja hoidsin temast kaugemale. Ku nägin teda juba silmanurgast tulemas, siis purjetasin teiste sekka.
**Ja veel üks mittenormaalne asi minu jaoks on see, et kui ta kõrvale tuleb, paneb ta tüdrukutele käe alaseljale. See võib olla okei mõne korra, aga hallooo, ma võtsin seda jube peagi mittenormaalse žhestina.

Muusikaakadeemia

Akadeemia treppidel tegime grupipildi. Ja meil kästi teha naljakat nägu ja siinkohal panen ma mõlemad grupipildid üles: üks neist on naturaalne ja normaalne ja teine paistab ka esmapilgul normaalne, kuid täpsemal vaatamisel see on nii naljakas lihtsalt. Iga kord kui ma seda uuesti vaatan, hakkan ma lihtsalt naerma ja teen seda tükk aega. Hehe

Ja kuna meile anti puhkamiseks 5 mintsa, siis otsustasin natukene akadeemia ümber ringi vaadata ja kui tagasi hakkasin pöörduma, olin taaskord üksinda. Kõik olid juba edasi läinud. Oih. Jälle oletasin, kuhu nad minna võisid ja õigesti oletasin. Kõndisin neist palju kaugemal ja tundsin ennast hästi- see tobe turistitunne oli kadunuuud! Ojeee :)

Meie tavagrupifoto

see on meie grupifoto ühe naljaka näeoga. Tegelt ka, te saate naerda veidi, kui selle näo üles leiate. Vihjena ütlen, et asub paremas ääres rohkem. :D hahaa

Moulin rouge... heyy girls!

Lorattaga

P.S! Kes seda fotot veel näinud pole... siin pildil on 3 inimest. Kui Loretta seda nägi, hakkas ta kiljuma, sest see on tegelt päris creepy ja ma hakkasin tema järgi kiljuma ja meid vaadati nagu kahte crazyt. hehe :)

Õhtul saime vaba aega Basilique du Sacré-Coeur : Cor Jesu Sacratissimum’i kiriku juures. Kuid see vaba aeg oli 3 h vms ja see oli täielik turistipesa, kus polnud mitte midagi teha tegelikkuses. Otsisime süüa midagi, kuid ega seal midagi erilist saada polnud. Ja viimase tunnikese sellest ajast istusime kirikus sees, sest seal oli soe ja õues oli liiga külm, et tund aega tegevusetult passida.
seal oli midagi jumalateenistuse taolist. Becci (saksa õpilane), kes oskab prantsuse keelt, tõlkis meile natukene ja ütles, et see on nii egoistlik õpetus: Midagi sellist, et jumal lõi minu pärast maailma ja lõi minu pärast ka teised inimesed jneee... No teate seda isegi ju...
Kuid enne kirikusse varjupaiga otsimist vaatasin (sel korral jälle üksinda- kõik kadusid mu ümbert mingil kummalisel hetkel ära), igatahes vaatasin kuidas pimedaks läks, päike loojus ja kuidas tuled hakkasid ilmuma linna. See oli nii ilus ja kauguses (mitte just väga kaugel) tulesäras Eiffeli torn. Da’s moooi!

Basilique du Sacré-Coeur : Cor Jesu Sacratissimum’i kirik koos oma rahvamassiga

Hilluu!

Kortyna, Urté. Anu, Loretta, mina, Tony.

Magical light...

See foto on kompositsiooni pärast siia lehele sattunud

ja see valguse pärast.

Mooi hé? Ilus? Kahtlemata.

Tulesäras Eiffel.

Uisutajad... uups, uiske pole peal, aga jaa, seal oli uisuväli :)

Öine Seine

Viimane ühiskülastus sel päeval oli Notre Dame de Paris. Kunstiajaloo õpik hakkas elama :) Kahjuks sisse ei saanud enam, sest oli juba liiga hilja, kuid siiski, ma olin seal. Ja kuna kõigil oli külm, siis Lina, üks vabatahtlikest kutsus kõik suurde ringi. Ma kahtlustasin, et tulemas on jälle mingi „lahe“ energizer. Ja kui kuulsin esimesi sõnu ... „Let me see...“, panin sealt jooksu. Sest järgnes energizer: „Let me see your funky chiken...“ Mis on nii haige lihtsalt.
Läksin Marcelo juurde, kes tahtis, et ma teda soojendaksin, sest tal oli külm. Temaga olime ühesugusel arvamusel, et see on mõttetu. Ja tegime nalja selle üle ja hakkasime koos sõnu muutma sellel mängul-laulul.

Notre Dame de Paris

Tegin Jaapani tüdrukud selle pildiga õnnelikuks.

Kuid õige pea sai see mäng läbi ja saime otsustada, mida tahame edasi teha, kas minna „koju“- hostelisse või näha Eiffeli tuleshouwd. Daamai, loomulikult olin selles grupis, kes koju ei tahtnud. Mängisime Marcelo ja Jouquiniga lolli. Ajasime tuvisid taga ja jooksime punase tulega üle tee. Kuigi meil ei lubatud seda teha. Ja ma olin viimane jooksja. Kui teisel pool teed olime, siis Marcelo hüüdis: Pistame jooksu ja pistsime huilates Eiffeli torni vastas oleva balcony poole jooksu täie tuulega. Kuid vaid mõned meetrid. Hehe :)
Need sätendavad tulukesed olid imelised... nendel oli hypnotiseeriv mõju mulle. Ma lihtsalt seisin seal, vaatasin neid tulukesi ja olin seal, pea mõtetest tühi ja silmad haaramas seda, mis toimus... Kirjeldamatu sellisel viisil, mida ma nägin...
Btw, seal balkonil, kui me pilte tegime, tundsime järsku mingit veidrat haisu ja mis me nägime, seal oli hobusekaka... tõsiselt. Peaaegu tegime pilte seal sees. Kuid kuidas see sinna sai???

Mul tuli seal meelde üks huvitav asi, mida teha... ja õnneks oli mul kotis kenasti üks apelsin olemas. Küsisin Joaquin’ilt pastakat ja kirjutasin apelsini peale soove. Ja kavatsesin selle Seine’i lainetesse pillata. Kuid seda ei teinud ma sel õhtul, sest Seine’ist me enam ei möödunud sel õhtul.

Eiffeli all

Hoj, mannakes :)

Ik hou van Parijs... kusjes xx

tuledes

jajaaa

Kolmas päev:
Meie kolmas päev oli Eiffelitorni külastus. Enne sinnajõudmist lasin ma oma appelsinikesel minema lennata ja vaatasin, kuida ta lainetesaatel minema ujus.

Ja siin paremas ülemises nurgas lendab mu baby-appelsiin mulle õnne tooma.

Palju palju palju inimmassi

Loomulikult läksime me üles torni treppemööda, mitte liftiga. Esiteks oli pilet odavam veidi ja teiseks oli seal väiksem järjekord. Kuid kahju oli sellest, et kolmas verdieping kinni oli remondi võimaiteamis tööde tõttu. Seega saime vaid 2 võrra kõrgemale minna. Kuid seegi asi. Kusjuures, trepid ei tundunud üldse nii pikad ja ma ei olnud isegi pisut väsinud kui üles jõudsime. Mõned pidid muidugi otsad andma poole tee peal. Hehe
Ja vaade, mid sealt avanes, oli iiimeliiiine... :) Ükski foto ei anna seda edasi. Kahjuks. Te ei näe seda nii nagu ma näen. Teie jaoks on need lihtsalt fotod.. minu jaoks on seal emotsioon sees.
Seal üleval oli niiii soe päikese käes, olin vaid õhukese kevad-kampsuniga, mul oli soe, aga käed olid jääkülmad. See on kogu aeg alates külmadest ilmadest siin. Ja vahetevahel on mul isegi küüned lillakassinised ja näpud kanged. Veider...

Right?!

Seine

Tükike Seine'i

Birdyy!

All Marcelo ja Joaquin

Ik kom terug! Ik beloof dat!

Saime seal ülevalolekuks kuskil 3 tundi vist. Ja allatulles olin koos Georgie, Vivienne, Joaquini, Marcelo’ga. Kuna päike paists, oli mul hea tuju ja ma olin just 3 tundi veetnud Eiffelitornis. Ja ma jälitasin tuvisid ja püüdsin Marcelole lõunasööki. Kätte kahjuks ei saand mitte ainukastki. (Btw, siinkohal tuleb mul meelde Viivu poolt tehtud nali, kus me pidime linnu kinni püüdma. Kahjuks on see nali arusaadav vaid kindlatele inimestele... kuid siiski)

Georgie, Vivienne, Marcelo, Joaquin

Kui kõik lõpuks koos olid, võtsime bussi teise linnaossa. Bussinumbri osas tegi Georgie väga üheseltvõetava nalja. Sest selle number oli 69...

Pärastlõunal saime vaba aega veidi, et lõunasöök leida. Ja see lõuna oli mu üks jäledamaid. Kohe seletan...
Olin oma tavapärase lõunasöögigrupiga koos, kuni nad kummalisel kombel järsku kadunud olid. No jäin siis Soome tüdruku Nooraga kahekesi. Ma ei ole temaga niiväga suhelnud, seega polnud see väga hea kaaslane. Ja me otsisime kohta, kus süüa... kuni meile tuli vastu seesama vabatahtlik C. ta muidugi otsustas meiega ühineda. F* Ma oleks hea meelega minema jooksnud. Kuid sisenesime samasse kohvikusse, kus teised meie omad sõid. Meile Nooraga oli kenasti koht olemas. Kuid mitte C.’le. Ma olin selle üle õnnelik vaid. Kuid C. sai vihaseks selle peale ja ütles kelnerile sel korral puhtas inglise keeles (muidu rääkis Pariisis kohalikega vaid prantsusekeelt): „Ma tahan SIIIA lauda kohta saada või ei taha ma siin üldsegi süüa.“ Ta oli üliärritunud. Kelner ei teinud selleks midagi. Ja muide, kohe seal samas kõrval oli tervelt 3 vaba lauda.
Ma nägin temast läbi kui ta ütles järgmise lause ülisolvunud teeseldud häälega: „No eks ma siis lähen ja sööön ihuüksinda!!!“ Kuid ta ei liikunud sealt meie laua juurest minema. Seisis lihtsalt seal.
Teised siis ütlesid, et minge ja sööge temaga koos. Ma oleks kellegi ära söönud selle lause eest. Ma F* ei tahtnud selle pervariga ühes lauas istuda. Kuid mis mul muud üle jäi, Noorat ka üksi jätta temaga ei tahtnud.
Istusime siis seal. Ta hakkas isiklikke küsimusi küsima ja ütles, et võib mu asjad enda kõrvale tooli peale panna (kuigi mu kõrval oli vaba tool), loomulikult ei andnud talle neid. Siis ta toppis oma jalgu meie lauaalusele poolele. Ma hoidsin enda jalad kõvasti enda tooli all, et vältida temaga kokkupuutumist.
Lõuna oli kallis, kuid ma isegi ei tundnud selle maitset. Ma lihtsalt sõin seda ja lootsin, et see läbi saaks. Kui cafést välja saime, siis vältisin teda, kõndisin 5 meetrit eespool ja lihtsalt väga vastikult jäle tunne oli... Mu elu jäledaim lõuna ja sellega võin öelda ka kõige kallim, sest ma kaotasin selle aja jooksul kõik, mida võimalik oli: aja, raha, ja minu jaoks maitsetu toidu...

Õhtul saime vaba aega veidi- nii umbes 2,5 tundi. Ühinesin sel korral teise grupiga, sest tahtsin teistsugust elamust saada. Olin siis nendega koos, kuid juba esimestel 5 minuti jooksul muutusin ma kärsituks, sest nad olid nii aeglased ja mõtlesid iga sammu läbi. Ja siis F* ilmus jälle see F* vabatahtlik C. meie grupi juurde. Ja otsustas meiega ühineda.
Ma juba vandusin kurja selle eest. Kuid kõndides grupi eesotsas, polnud see nii erg. Kuid kui ma keerasin kõrvaltänavale, et saapaid minna vaatama, oletades, et teised ka tulevad järgi. Ja C. mind järsku hõikuma hakkas. Pikalt ja järjekindlalt. Esimesed 4 hüüet ignosin teda ja kõndisin edasi, kuid kui ta ikka jätkas, katkes mu kannatus. Tema poole vaatamatagi kõndisin teda ignodes teiste juurde, kes just siis otsustasid samu saapaid vaatama minna. No olime siis seal koos. Iga saapapaar, mida ma puutusin, kommenteeris C. midagi. F* mul viskas nii kõigetäiega üle.
Kui ta seljaga oli mu poole, lasin sealt lihtsalt varvast. Panin kiirema käigu sisse, vupsasin esimesse poodi sisse ja päästetud ma olingi. Ja ka üksinda, msi tähendas seda, et ma olin 2,5 h omaaja peremees. Hurraaa.
Juhtumisi oli see pood kingapood. Ja ma hakkasin neid jalga proovima. Kuid korrutasin endale pidevalt: Hille, sa ei osta mitte ühtegi kinga sel korral. Sa lähed lihtsalt siit poest välja ja ostad midagi muud. Ei osta kingi, kuid pärast 15 minutit sealolles, viisid mu käekesed kingakarbi kassaletile ja tõid kotist mu rahakoti välja ja nii see juhtuski, ostsin punased kingad Pariisist.
Ja ülejäänu aja käisin omavoliliselt ringi tänavatel ja inimesed naeratasid mulle. :)
No loomulikult kadus mul ajataju ja jäin kohtumispaigale hiljaks. Kuid ära ei eksinud. Jalutasin ja jalutasin ja otsisin rohelisi (!) kleite. :) Mida ma ei leidnud...
Ja olin nördinud, et siinsele emale midagi sünnipäevakingiks ikka polnud leidnud. Sest tal oli 20ndal sünnipääv. Kuid ma veetsin suurema osa ajast riide ja kingapoodides.
Kohtumispaigale jõudes küsiti mu käest, ega ma jälle kingi ei ostnud... hehe

Rotimürgi või üldse kahjurite pood, sorry loomakaitsjad. Ma ei poolda sellist käitumist, aga see pilt oli spetsiaalselt mõeldud Kotrynale, kes teeb koolis mingit kunstiprojekti surnud rottidega..

Õhtul sööki otsima minnes pidas meid kinni üks restorani ees seisev mees ja tegi meile pakkumise, saada päevamenüü €2 odavamalt + tasuta joogid. Ja kõigile meie sõpradele. See pakkumine tundus kahtlane ja see et ta meid sinna nuias. Kuid siiski, pakkumine tundus pärast pikka uurimist siiski aus ja läksimegi sinna sööma 5kesi. Loretta ja Anu, kellega algselt pidime sinna minema, lõid araks ja mõtlesid, et asii pole õige ja lasid jalga. Kuid Urté, Kotryna, Tony ja Becci tulid kaasa.

Meie restoseltskond :)

Tellisime toidud ära ja nautisime neid. Prantsuse sibulasupp- ülimaitsev asi: kuldpruuniks ja magusaks küpsenud sibulad valges veinis, millele on lõpptulemuseks lisatud krõbedad leivakäärud ja juust. Seee oli niiii niiii hea! Kui on isu valmistada, leiate retsepti siit või valmistamisabi :)
http://www.deliaonline.com/recipes/cuisine/european/french/french-onion-soup.html

See imeline sibulasupp! njomka

Teiseks roaks mousselid valgeveinikastmes ja isevalmistatud pannil küpsetatud friikad. Mousselid olid veits väikesed ja mitte sellisel moel nagu ma neid Belgias saanud olen, kuid maitsvad olid küll. Ja ma ei tea, kas see on labane, aga belgialased söövad mousseleid pmts kätega- nad võtavad ühe tühja karbikese ja kougivad siis selle tühja karbikesega teistest karpidest mereloomakesi välja. Igatahes, me praktiseerisime ka seda tehnikat seal, sest ma ei ole neid kunagi muulmoel söönud ja minu jaoks on veider hakata kahvliga seal surkima. Ja btw, need on niimoodi maitsvamad :)

Mousssels :)

Ja kolmandat rooga ära oodata me ei jõudnudki. Pidime enne ära minema, sest kohtumisaeg hakkas kätte jõudma. Niiii kahjuu oli sellest, kuid olime kvaliteetaega veetnud, nalja saanud, ma ühe nunnu poisga pilke vahetanud, ja hästi söönud. :)

Kuid ikkagi oli sellel pakkumisel kahtlus sees. Kotryna tegi nalja, et kui hommikul kõigil kõht lahti on, siis teame, kust see tulnud on.

Meie viimane tegevuslik atraktsioon sel päeval oli La défence. Mis kujutab endats modernset triumfikaart. Meie grupp jagunes kaheks- ühed, kes läksid metrooga ja teised (mina neide seas), kes tahtsid jalutada Seine’i ääres. See oli nii ilus... Jälle kaovad siinkohal ära emotsioonid... :(
Ja seal selle kaare all on suur puri ja keskel oli klaaside ekspositsioon või ongi see osa sellest kaarealusest. Kuid see oli huvitav :)

Seine

Louvre 's avonds

La Defénce

Klaasikunst

Vaade öisele linnale

Meie viimane õhtu möödus toas olles Urté ja Anuga rääkides, naerdes ja halvaksläinud toitu jagades. Ma jagasin omaltpoolt mandariine, mis ma olin ostnud Belgias, kuid need ei maitsenud hästi ja Utré jagas meiel Leedu komme, mis tal olid terve igaviku kotis olnud, kuid, mis maitsesid hästi. :) magama ülihilja!

Odav kokteil :)

Enne oma tuppa naasmist olime baaris, demostreerisin kõigile oma kingi loomulikult ja Tony’l hakkas halb. Lamas Becci süles ja siis ühel hetkel jooksis wc’sse, kus veetis üle 30 minuti. Ta ei tundnud end hästi. Ta süüdistas selles sibulasuppi, kuid me Urté ja Becciga olime ka seda söönud ja meie olime korras. Seega ma ei uskunud seda eriti... Kuid ta ei näinud hea välja...

Viimane päev Pariisis.
Ma olin laipväsinud, kuid siiski, uus ja tore päev oli algamas. Varakult pakkisime asjad kokku ja alusatsime oma päeva. Tony ei tundud ennast endiselt hästi, ta polnud tundigi maganud ja Becci niisamuti mitte, oli temaga terve öö koos olnud, sest tal oli hirm... Kuid Tony tahtis siiski kaasa tulla meie kõigiga.

Külastasime parki, kus tehti järjekordne grupifoto meist. Ilm oli ilus, päikene paistis ja soee oli :) Kuid see park oli vaid väikene peatus... meie jalakesed viisid meid hoopis The Panthéoni vaatama. Ka siinkohal elustus kunstiajaloopaberitel nähtu. Kõndisime seal ringi ja vaatasime seda ilu.
Jalutasime all crypt’ides ja otsisime Marie Curie ja Victor Hugo ja teiste hingesid. Minu jaoks oli see nukker seal olla, sest need olid meie viimased tunnid Pariisis... kõik üheskoos... :(
Nüüd hoidsin juba teadlikult ja suure kaarega C.’st kaugemale. Ma olin juba küll saanud temast. Muide, siinkohal meenub mulle mu kunagi ammu küsitud küsimus talt: Miks sa vabatahtlikuks hakkasid? Kas sa oled ise ka vahetusaastal käinud? Millele ta vastas: Ei ole ise vahetusõpilane olnud, aga vabatahtlikuks hakkasin, sest mind huvitab uute inimestega kohtumine. (Ma oleksin pidanud tema sõnadest välja lugema hoopis: „lihtne ja ideaalne võimalus kohtuda erinevat rassi ja erinevate maade LASTEGA!!!!“ Sest seda me siiani ikkagi ju oleme...) Vääga jäle!!!

Park

Kastel tiigi ääres

Groepfoto

Pantheon

Interiöör

Kujukesed

Marie Curie

Classikaline väike Prantsuse caféke

Viimased tunnikesed saime aega, et midagi kojuminekuteele söögiks osta, lõunat otsida, ja kingitusi otsida. Ma läksin supermarketisse ja küsisin head Prantsuse veini, Keegi ei rääkinud seal väga inglise keelt. Nad isegi ei saand aru, mida ma tahtsin. Vaid üks mees sai pihta, kuid ei rääkinud. Kuid õnnneks oli seal kohe võtta üks kohalik prantsuse mees, kes aitas mind selle hädaga... Ta küsis mult vaid kas tahan madalat hinda või kvaliteetset veini kalli hinna eest. Vastasin selle peale, et tahan head ja kvaliteetset veini. See oli mõeldud mu belgia emale kingiks. Ja seal supermarketi lähedal oli juustuputka, kust soetasin head ja värsket ’Bleu’ sinihallitusjuustu ka kingituseks emale. Kuid ka see proua ei rääkinud engelsit ja ma lihtsalt näitasin näppude vahel juustutüki suurust. Hehe :)
Ja mu ostud olidki tehtud...
Ja tagasi hostelisse, et asjad kokku korjata, bussi istuda ja tagasi koju naasta...
Kuid... Terve metrootee Becci nuttis. Ma ei saanud asjale pihta, kuid hostelis koitis mulle asi. Ta oli ülimures Tony pärast. Tony olukord halvenes järjest ja järjest ja poole tunni jooksul oli ta kohutavas seisus. Lamas tugitoolis ja kui Becci teda puudutas, küsis ta talt, kas ta just lõi teda?! Ja kui ta peaaegu teadvusetu oli ja kiirabisse helistati ja sealt küsiti, kas ta suudab numbreid loendada, tuli Tony suust vaid vaevalist (ilmselt tšehhikeelset) kolmeni lugemist, kuid need sõnad olid nii hägused. Ta ei suutnud enam isegi rääkida...
Kiirabi saabus, meid aeti fuajeest minema ja me kõndisime bussi. Buss korjas hiljem Becci ja Loretta kaasa sealtsamast. Tony jäi Pariisi haiglasse või kiirabisse... ei ole päris selge ses asjus. Hiljem selgus see, et ta oli olnud nädal enne Pariisireisi haige ja polnud täielikult taastunud, ta organism oli nõrk ja nüüd olnud ta korralikult magada saanud, palju ringi liikunud ja kurnatud ja tal oli arvatavasti gripp. Selle raskem vorm...
Kuid see oli kahju...Vähemalt me kõik hoolisime temast aj olime terve bussisõidutee Beccile toeks.

Taustal kiirabiauto

Terve buss magas, ainult tagumistel istetel, seal kus meie istusime, käis pidu. Terve need 4 tundi. Tantsisime ja laulsime raadiole kaasa ja naersime hullupööraselt.
Need transporditunnelid, kust lähevad autoteed... no teate ju küll. Kui buss hakkas sinna sisenema, läks tee allapoole. Mul tuli isee supermani mängima hakata. Vb oleks õigem öelda Mega Mindy’t, sest ma olen belgias ja siin hullutab Mega Mindy! Igatahes, seisin tagumise keskmise istme peal supermani maailma päästvas poosis ja liikusin bussiga kaasa. Keegi eestpoolt küsis, mida ma teen. Ma hüüdsin, ära sega, Ma päästan praegu maailma... ja järgmisel hetkel sadasin ma istme pealt alla. Kõik hakkasid naerma minuga kooris. :)

Kuid jälle üks väga imelik asi oli see, kui olime 2 tundi sõitnud. Tegime pausi. Ja bussi tagasi tulles otsustas seesams vabatahtlik C. meie sekka sinna bussi tagaotsa tulla ja jäi magama. Ja kui juba peaaegu Leuveni keskel olime, tuli raadiost kõigile teada Michel Telo laul „Ai se eu te pego“. Kogu buss hakkas järsku tantsima ja tüdrukud tulid bussivahekäiku ja liikusid muusikataktis ja C. seadis ennast vaatepositsioonile. Vaatas oma jäleda pervarliku pilguga tüdrukuid üles ja alla... See oli niii niiii niii vastik!

Kuid reis oli igaljuhul positiivne!

Vivienne oma küüsi jubeda kuldsega kuldseks võõpamas- nii nagu igaüks selles bussi tagotsas :)

Party low-hetk

Golden nagellak rocks!

___________
Ja rongis tagasi tulles kuulsin samasugust aktsenti nagu Anul on inglise keelt rääkides. Ma tahtsin teada saada, kas ta on eestlane või mitte. Kõndisin nende istete juurde, jäin siis seisma ja ütlesin: „Sorry, vabandage mind, aga ma tahaksin teada, kust kohast sa pärit oled.“ See tüdruk siis: Ma olen Eestist pärit!“ Ma: Ahaaa... ma teadsin seda, ma tundsin ta aktsendi ära. Ta on samuti vahetusõpilane, aga universities ja mitte Yfu’ga. Väga lahe oli kellegi uuega rääkida. :)

Ahjaa...
Pärast pariisiskäimist kirjutasin ma siis sms’i oma tugiisikule, kes oli suht sokeeritud sellest, mida C. (keda ta muideks ei teadnud) tegi meiega Pariisis. See pole igatahes normaalne, kui isegi poisid kurtsid, et nad tundsid ennast ahistatuna. No, mis siis tüdrukud tundma peavad!
Ja ta teavitas sellest Yfu peadirektorit, kes mulle e-maili saatis ja ma talle ausalt kõik ära rääkisin nii nagu asjad olid. Ja nüüd lubas ta rääkida temaga ja kui asjad ei parane, siis ei tohi ta enam vabatahtlikuna töötada. Kuigi mulle on jäle teda näha nüüd järgmisel korral.
Mul on jumala kamakaks kas ta saab mu nime teada, et mina protestiaktsiooni algatasin või mitte, aga asi peab oma lõpu leidma. Mingid perverdid ei tohi lastega koos töötada.
Ja see oli muideks ka juba eelmisel aastal nii. Ma ei hakka sellest kirjutama, mida Tiina mulle tema kohta rääkis, aga ikkagi. See asi on juba 2 aastat kestnud. Ta ei ole normaalne, ta on lasteahistaja. Ta ei saa olla vabatahtlik noorteorganisatsioonis. Seega hoidke mulle pöialt, et ma selle sõja võidaksin!

Seniks aga päikest ja sooja ilma teile sinna ja kallid kevadisest Belgiast!